MINA OLEN AHH JA OHH

On ülesanne teha reklaam tootele, mis maksab 0 krooni ja vähemalt teoreetiliselt kestab igavesti (selgituseks: tootja saab oma kasumi lisateenuste pealt). Briifi mõttega läbilugemine oli viga, sest nüüd on mul juhe täiega koos. Niisiis, et kommunikeerida seda toodet, pean ma kõigepealt mõistma nulli ja lõpmatust. Ja kui ma kord juba olen kõiksust tunnetanud, pean ma seda selliselt kujutama, et ka kõik ülejäänud inimesed mõistaksid (kõiksus peab olema piisavalti lihtsalt esitatud, et ka autoga möödasõitja sellest aru saaks). Pakun, et reklaam kujutab ringi, millel puudub piirjoon ja mille keskpunkt asub kõikjal. On kellelgi veel häid mõtteid? Reedeks on vaja.

ROKENROLL

Koosolek. Suvine rokk-kontsert Lauluväljakul. Rahastajaid esindas Ü (endine tippsportlane, nüüdne tippjuht). Ü tahab müüa SMS-teenust. Plaan on järgmine: kontsert tuleb muuta lauluvõistluseks, kus publik saab enda lemmiku toetuseks SMS-e saata. See, kes saab kõige rohkem SMS-e, on võitja. Tegelikult võidaks muidugi Ü.
Kontserdikorraldajaid esindas Auris Rätsep. Onu Auris on ilmselgelt action-filmide mõju all: mitte ainult tema täidlane ristiisa-look, aga tal on ka vastavalt komplekteeritud kaaskond - üks vaikiv sportlik noormees, üks "patsiga arvutigeenius", kes klõbistab taustal läpakaga ja siis veel üks tüüp, kellest Auris kogu aeg üle sõidab (pakun, et tema nimi on Number 2).
Auris: "Aga esinejatele me ei räägi, mõni hakkab veel rulli tahtma "
Ü: "Eelmisel aastal oli sellega probleeme"
Auris: "Trust me, küll ma klaarin. Ma ei räägi neile midagi. Termikad hakkavad muidu jälle laksutama. Või Smilers. Teistel on naplevat, nad nagunii mingit kohta ei saa. No kes meil seal veel on? Slobodan River, heh-heh."
Number 2: "Ines ka".
Auris: "Ei huvita see Ines kedagi!"
Ü toetab käed lauale ja ütleb: "Mulle meeldib Led R."
Märkan, et Ü paremal käel puudub pöial. Tean küll, et pole ilus vahtida, aga see on huvitav, tahaks näpuga puudutada. Kas luu on puhtalt maas või on mingi väike kild sisse jäänud? Liiguta pöialt! Kas könt liigub? Fantoomvalusid esineb? Aga unes on sul pöial ikka alles või?
Auris: "Okei, oleme kokku leppinud, esinejatele võistlusest ei räägi. Las loevad pärast Õhtulehest. Thats the diil”. Aurise silmad lähevad põlema: "Ohh, aga äkki mingi skandaal eelmisel õhtul, et oleks juba samal päeval Õhtulehe esikaanel?"
Ü: "Mingit skandaali ei tee, see on kogupereüritus!". Auris tõmbab pea õlgade vahele.
Järsku tabab Number 2-te selgusehetk: "Aga mis me võitjale auhinnaks anname?"
O-ko, see läks meil täitsa meelest. Vaatan silmadega otsivalt mööda ruumi ringi. Teised teevad sedasama. Ekslevad pilgud: riiul mappidega (sealt pole midagi võtta), veider maal püramiidiga (liiga veider), õlgedest punutud kits (heheee, see oleks päris sürr), kaks Tauno Kangro vaskjunni aknalaual (neil on juba mingid pühendused peal), videoprojektor, lillevaas, papakoikostüüm....
Auris: "Hehheh, anname võitjale selle linnukostüümi, las ajab selga!"
Ü vaatab teda põlgusega, Auris muutub kurvaks.
"Võitja saab KARIKA!" otsustab Ü (meenutan, tegemist on endise sportlasega).
Auris: "See peaks ikka midagi suurt olema, et jääks pildil hästi näha, kui võitja seda tassib.."
Ü teatab resoluutselt: "SUURE KARIKA".

Vahepeal on kontserdi õhtujuht saatnud meili, kus palub oma esinejanime ümber muuta. See on tal juba kolmas kord, tundub, et tal on peale bändi lagunemist identiteedikriis. Ü vastab, et ei hakka siin midagi enam muutma, jääb nii nagu oli.

Üleeile BetaBubblel nägin üle väga pika aja elektronmuusik G-d. Ajasin parasjagu klassivend M-iga juttu, kui ta kohale ilmus. G oli paks, sorakil vuntside ja võimasa juuksepahmakuga. Viimati oli ta keskmise kehaehituse ja indie-soenguga ning ilma vuntsideta. "Fix", arvasin mina. M mõtles pikemalt ja arutles, et iseenesest on hästi positiivne, kui leidub inimesi, kes stiilsuse nimel on valmis loobuma isegi seksikusest.

G kummutas ühtlasi kuulujutud, nagu hakkaks ta koos grupi elektronmuusikute ja nende göörlfrendidega Kesk-Eestis kommuuni rajama.

Ärkasin poole unenäo pealt. Olin parasjagu püüdnud välja arvutada, et kas hokimeeskonna puhul on mõtekam bussi rentida või oleks kasulikum bussi omada ja tasuda ekspluatatsioonikulud. Kummaline, ma ei kasuta kunagi terminit "ekspluatatsioonikulud", ma isegi õieti ei tea, mida see tähendab. (kui palju hokis mängijaid on? mingi kümmekond?) Kuna ärkvel olles polnud ma enam võimeline vajalike arvude ja terminitega opereerima, jäi bussi-küsimus õhku rippuma.

Kell 5 oli kolme noore ja lootustandva Tartu maalikunstniku näituse avamine Vaalas. Püüdsin jõuda õigeks ajaks ja otsustasin lõigata. Ümbrust ma ei tundnud, juhintusin sisetundest. Kõigepealt otse ja siis vasakule. Kui olin mõnda aega kõmpinud, jõudsin künka ette. Kui olin üle künka roninud, jõudsin suure halli kivimüüri ette, selgus, et see on vanglamüür. Läksin vanglast mööda ja jõudsin surnuaia ette. (No mida järgmiseks? Milleks need eskalleeruvad takistused? ) Läbisin surnuaia ja jõudsin galeriisse.

Avakõne:
blablabla
Kristjan Raud:...., keda ülemöödunud aasta Areeni erinumbris mainiti lootustandva noore maalikunstnikuna. Aga muidugi on kõik kolm olnud väga tublid. Eriti P, kes on võibolla isegi kõige....eee..kõige.. (preili P-i kael sirutub kergelt ettepoole ja pea pöördub pisut viltu) ...eeee....tartulikum (P-i pea ja kael liiguvad pettunult algasendisse tagasi). Niiet igatahes on hea meel. Ja ma arvan, et see on nende päris oma näitus ja ma ei tahakski siinkohal oma osa rõhutada või niiöelda oma signeeringut kõigele alla tõmmata. Aga siinkohal on mul ka hea võimalus esimest korda avalikult välja öelda, et meie järgmise semestri teema on DEKONSTRUKTIVISM...
Komissarov: Nooojahh, see on nüüd küll selline sõnakõlks, milliseid ikka õhku loobidakse, kuigi tavaliselt nende taga pole midagi, sellega üldiselt püütakse varjata midagi õõnsat...
Kristjan Raud:....ää....nii see nüüüd kah päris....
Komissarov: ....ja mis teema see dekonstruktivism üleüldse on!? Mis on sellel meie ajaga pistmist?! Ei-ei, tead ma arvan, et see oli sul lihtsalt selline soov näida...
Kristjan Raud: Aga me Kunstikoolis...
Komissarov: See on äärmiselt sümpaatne, et Kunstikool leidis piisavalt vahendeid. Aga eks me muidugi tulime omalt poolt vastu ka.
Kristjan Raud: Nojah, ega Vaalal pole jah enam need ajad, kus ta eriti valida saaks, keda esinema võtta.
Komissarov: No eks me ikka saame küll valida, keda võtta!
Kristjan Raud: Aga paremad päevad on ikkagi möödas!

Lõpetanud kõne, pöördub Kristjan Raud oma õpilaste poole. Preilid P, E ja H seisavad rivis, lilled käes. Kristjan Raud (Õpetaja) astub P-i juurde, surub isalikult kätt (mentor) ning sirutab siis huuled ettepoole, et P-i põsele suudelda. P tõmbab pea nõksti tahapoole ja ajab silmad ehmunult pärani. Kristjan Raud takerdub, pressib läbi torus huulte "palju õnne" ja liigub kähku edasi. E-d ja H-d ta enam suudelda ei ürita. Komissarov nagunii vahib.

Komissarov (alustab vestlust noorte kunstiteadlaste E ja M-iga): No aga kuidas teile siis pühapäevane diskussioon meeldis?
E ja M: ..eee...
Komissarov: Ahh, see Kurvitz oli tõesti naeruväärne, lihtsalt piinlik. Issand millised tsitaadid! Ta elab ikka täiesti 80ndates! HEIDDEGGER, mitte HAIDEGGER! Jumaluke, seda võiks ikka teada! Ja kesse üldse tänapäeval tsiteerib fukood! Kolmes lauses kolm korda järjest! Tõesti, 80ndad! Muide, kas te tema artiklit KUMU kohta lugesite? Üle-üle-eelmises Areenis?
E ja M: ..eee.. j...
Komissarov: Muidugi, see oli ju üleüldine naerukoht! See tema kriitika! Kohe näha, et ta ei tea kaasaegsest muuseumipoliitikast mitte midagi! Sellisele ei tohiks üldse pastakat kätte anda, ajakirjanduse poolt on see ühe labiilse inimese küüniline ärakasutamine. Vaeseke, pärast njuujorgi-fiaskot on ta lihtsalt niivõrd liimist lahti.

verine öö

Ärkasin selle peale, et püüdsin sügavamale voodi sisse pugeda. Imelik, et mõnest asjast kohe saad aru, näiteks kui keegi, kel surm tõesti silme ees, appi karjub, saad aru, et see on päris. Küllap on see kuskile sügavale sisseprogrammeeritud alarmimehhanism, mis peab käivitama automaatse evakuatsiooniprogrammi. (näiteks kui mu vanaema maja keldris oli üks kodutu ära surnud ja roiskuma läinud ja ma vanaemale külla läksin, kohe kui ma tundsin maja ümber hõljuvat vinet, sain aru, et keegi on surnud ja et see on inimene, mitte rott või koer.) Nüüd oligi keegi koridoris just sellise hirmsa häälga karjunud. Ärkasin meeletu hirmutundega. Teadsin et surm on koridoris ja mina olen väike, haiglaselt valge nahaga (mis kaetud sinakate veresoontega), poolpime loomake, troglodüüt, pean ruttu peitu pugema, kuhugi sügavamale. Koridorist, minu ukse tagant (tundsin kui õhuke see uks on), kostis rütmilist korinat. Umbes nii: HHHHGGGGRRRHHHHHHHH-HHHÄÄÄÄHHHRRRRRRRRHHHHHHH-GGGGKKKKKKKHHHHHHHHH-GRRRHHHHHHHH-HHHHHHRRRRRRRRHHHHHHH-GGGGKKKKKKKHHHHHHHHHÄÄÄÄ-jne. Ärkasin uuesti oma norskamise peale. Olin korina rütmis hetkeks unele suikunud. Mõistsin, et see oli nüüd küll väga vale reaktsioon teise inimese surmaheitlusele, tundsin enda pärast häbi, häbitunne kiirendas pulssi, pumpadi-pumpadi - verd ajju ja palgele, hakkasin inimese rolli sisse elama, lambid läksid põlema, südametunnistus hakkas tööle, moraal, eetika, abivalmidus, kangelaslikkus, ligimesarmastus. Minus toimus ülikiire evolutsioon uruloomast kaasaegseks sotsiaalseks inimolendiks. Jooksin esikusse, tegin ukse lahti, nägin koridoris naabrimeest ja siis trepi jalamil ebaloomulikus asendis lebavat inimest. Naabrimehel oli käes telefon, ta oli juba kiirabi kutsunud. Asi selge, üks kodutu oli koridoris ööbinud ning trepist alla kukkunud, peaga vastu kivipõrandat. Jäime kolmekesi - naabrimees (kiire, julge, abivalmis), mina (argpüks, kasutu) ja kodutu (elutu) - parameedikute saabumist ootama. Tulid mehed oranzhides kombenesoonides, vinnasid keha üles, panid pea otse. Mees elas, pea tegi jõnksu ja laubal asuvast haavast hakkas paksu rubiinpunast verd purskama. Sain sellest vaatepildist peaaegu et religioosse elamuse, tundsin kui imeline ja õpetlik on see, et selle räsitud, sissepekstud, alandatud, lehkava, ennast täiskusnud keha sees voolab ikkagi puhas ja täiuslik substants. Kõik on üks. Inimene on nahkkaantega raamat.

deebet ja kreedit

väljaminekud
trahv piletita sõidu eest metroos. Trahvisumma on 40 eurot. Kuna üritasime Berliini ronge röövida grupiviisiliselt, tuli summa korrutada kahega. -80 EURi siis. Õnneks oli kontrolör korrumpeerunud (ja väsinud silmadega ja kulunud jakiga) ja selgitas, et poole sellest summast moodustab tshekk ning ilma tshekita võib trahvisumma langeda 20ne EURini per face. Seega siis -40EURi.

tasateenimine
Tegime peol külma arve. Kuna tegemist oli underground-klubiga, jäi saagiks vaid 7 EURi eest tasumata arveid. Vahesumma siis -33EURi. Järgmise katse tegime klubis White Trash, see oli hip koht ning saak tasumata arvete näol olnuks kordi suurem. Paraku nähti meid läbi. Zooloogiamuuseumis valetasin, et olen üliõpilane (ma näen nimelt 10 aastat noorem välja!) ja sain pileti 2 EURi odavamalt. Lõpsummaks jäi ikkagi -31 EURi. Kättemaksuks ja lohutuseks ületasin korduvalt teed vales kohas ja valel ajal (ma teen seda nagunii, aga nüüd oli sel mingi eesmärk) ning liitsin saamata/maksmata trahvikviitungid oma arveldusse. Võib öelda et jõudsin kõvasti plussi. Ida-Eurooplase eneseuhkus ei luba pisikuritegevuses miinustesse jääda.


Berliini Zooloogiamuuseum oli võimas esteetiline elamus. Näha originaalis oma lapsepõlvesõpru, ükski repro ei suuda iial edasi anda seda ilu, suure kunstniku pintslilööke kivist lõuendil! Juba esimeses saalis rippuv hiiglaslik kivitahvel üligraatsilisse poosi tardunud Calceocirinidae-ga (kompositsioonilt meenutas nats Malle Leisi), ma lihtsalt vaatasin seda, see oli nii lummav. Loomulikult otsisin üles Paradoxides Gracilis-e, ühe elgantsema lülijalgse üldse. Tema kujutis oli enam-vähem igas kambriumit-ordoviitsiumit käsitlevas raamatus, kuigi tegemist pole päris klassikalise trilobiidiga - nimelt on P G sabakilp nõrgalt eristunud, samas kui ortodoksne kujutusviis eeldab selget kolmeosalist kehaehitust. Põhjus on PG erakordselt rafineeritud vormis, pikk graatsiline keha ning vaid kaks kauni joonega astelt peakilbil, puhas elegants kus on välditud liigset toretsemist (mida võib mitmetele hilisematele isenditele ette heita) . Peasaal oli remondis ning seetõttu jäi mul kõige kuulsam, 19 sajandist pärinev mesosoikumi kollektsioon nägemata. Oleksin hea meelega lähedalt vaadanud Iguanodoni selgroo üleminekut vaagnaluude kohal - seal kus 19 sajandi dogmaatiline anatoomia nägi ette reptiili kehaehitust ning saba lihtsalt murti "õige" nurga alla (mõttest, et I liikus edasi hüpeldes oldi selleks ajaks, tõsi küll juba loobutud, kuid see asendati mitte sugugi parema sabale toetumise hüpoteesiga). Külla aga oli välja pandud Berliini Zooloogiamuuseumi au ja uhkus - kollektsioon Archepteryx Lithographix-eid. Ja nende hulgas ilma igasuguse selgituse või isegi lisamärkuseta ka kuulus "esimene leid" sulgedega reptiilist. Oli ju see litokivilademetest "leitud" kivistis otsustava tähtsusega lamarkismi ja darvinismi võidulepääsul akadeemilistes ringkondades. Ning hiljem kui evolutsiooniteooria oli juba dogmaks muutunud, selgus, et tegemist oli ikkagi võltsinguga. Siiski "õige võltsinguga" - vahepeal oli nimelt leitud hulk samasuguseid, aga ehtsaid fossiile (peamine vahe oli selles, et kui ehtsad leiud olid tihti armetult muserdatud, siis võltsing oli loodud vastavalt varasemale, romantilisele iluideaalile, kael ja pea dramaatiliselt taha murtud, esijäsemed peaaegu et palves üles tõstetud, kogu keha väljendamas väljasuremise ängi). Noored radikaalsed akadeemikud tegid ise valmis selle, mida oli tarvis leida - kiirendades nii teaduse arengut ning iseenda karjääri.

Kaasaegse fauna ekspositsioon oli lahendatud suurejoonelise installatsioonina, hüperrealistlik skulptuur miksitud camp-esteetikaga. Efekt oli saavutatud moraalse ja esteetilise vastandamisega, ligitõmbava ja eemaletõukava kokkupanaemisega. Nunnud valged karvased hülgepojad suurte säravate klaaspupillidega, mis on ehitatud selliselt, et ruumis liikudes tekib mulje, nagu vaataks surnud loomade silmad alati sinu poole, tajud, kuidas teispoolsus jälgib kõiki sinu tegemisi. Tõeline maiuspala neile, kes peavad lugu morbiidsest huumorist.

Londonis
Mingi neeger teeb selja taga l]uat]mbeharjutusi (enne viilis k[[si).

L[hi[levaade Berliinis toimunu kohta
Elasime noorteadur A juures. Ta vedas meid m;;da klubisid ja galeriisid.

Berliin saab hindeks 9/10

SEX Vaalas

näitus
2/10

publik avamisel
9/10

Pühapäeval Tartus
ANTROPOLOOGIATUUR. NATIVES ARE RESTLESS

Volbriööd Tallinnas vastu võtta ei saa - liiga räme. Tuleb ennast koju barrikeerida või põgeneda kuhugi metsade vahele.
Sellega seoses meenusid Tartu kunstniku P-i jutud tema seiklustest öistes korporatsioonides L-i ja M-iga. Ma pole kunagi korporatsiooni kuulunud, pole üheski korporatsioonis hetkegi viibinud ja oma korporandist klassivennaga ma ei suhtle. Olen korpidest ainult kummalisi, veidraid jutte kuulnud. Näiteks et ühes tütarlaste korbis testiti uut tulijat küsimusega, et kas ta on rohkem nagu hingepeegel või küünlaleek.

Kuna Tallinnas ei saanud olla, otsustasime väikese seltskonnaga ette võtta eksootikaretke. Eelnevalt kogutud info põhjal varustasin ennast lipsu ja triiksärgiga. Õhukese tallaga kingad, tume pintsak - peab austama lokaalseid tavasid.
Tartus olid ära räägitud 2 kohalikku teejuhti, preili K ja preili P. Kuigi algul tundus, et kohalikud on, nagu ikka, hõlpsasti äraostetavad alkoholi ja sigarettide abil, hakkasid metsaplikade nõudmised järk-järgult kasvama, tee peal üritasid nad korra isegi ära joosta ja mind üksinda öisesse Tartusse ekslema jätta. Siiski preilid K ja P leebusid ning viisid mind Sakala korbi ette. Seal pöörasid nad ümber ja kadusid hääletult öhe.
Korbis kohtasin omasid, kes olid taandunud keldrisse ja kükitasid ühes nurgas kobaras koos. Pea kohal kõmises ähvardavalt Untsakate lõõtspillifolksült. Teistest julgem oli preili M, kellega koos ronisime keldrist välja (see polnud kerge, sest keldris asus WC ja garderoob, mis tähendab pidevat inimtroppi trepil) ning asusime Sakalat eksploorima. Sakala saalides oli kohal Eesti koorekiht, vist kogu kabinet ja pooled presidendikandidaadid. Saalis keerutati jalga, löödi pokaale kokku ja sooviti edu presidendivalimistel. Otsustasime karika (või kapa) põhjani juua ning tegime preili M-iga ühe rahvaliku paaristantsu.
Preili M-il oli toidumürgitus ja ta käis vahepeal oksendamas. (Ta kordas oma märgistusrituaali ka ülejäänud korpides.)
Pärast Sakalat läksime otse Sakala vastas asuvasse üliõpilasseltsi (nime ei mäleta). SEE OLI MAAILMA KÕIGE KURVEM PIDU. Maja oli täiesti tühi, muusika mängis, laudadel seisid rivis veiniklaasid, mida keegi polnud puutunud, paar teklitega pässi kondas ringi ja vaatas aegajalt läbi akna vastasasuva, konkureeriva Sakala tulede pilkavat sära. Läksin härdameelseks ja kirjutasin oma nime nende külalisteraamatusse.
Siis suundusime Üliõpilasseltsi. Ukse ees kohtasin lapsepõlvesõpra, kellest oli kasvanud playboy. Lubasime Illukas kohtuda. (Muil oli eelnevalt hangitud Illuka priipääse Ivar Malmi nimele.) Seltsi uksel küsiti, et kas me oleme organiseerunud. Vastasime - jah, me oleme organiseerunud. Siis lasti meid sisse. Sealne plaadivalik koosnes Tartu Muusikapäevade kraamist, Propeller jm progepunk. Ühesõnaga, hoiti elus eesti üliõpilaste rebel-traditsioone.
Seejärel käisime Goethe Instituudis. Sinna meid eriti sisse lasta ei tahetud, küsiti, et kas meil on sees tuttavaid. Ütlesin salapäraselt, et võibolla.. Preili M pakkus umbropsu mõned nimed. Siis tabas M-i jumalik inspiratsioon, ta suunas oma sõrme ühele väljuvale tüdrukule ning ütles, "Ma tunnen teda". Segaduses tütarlaps naeratas ja ütles meile ebavlevalt tere ja uksevalvuritele ütles, et me oleme väga toredad inimesed, ütles seda mitu korda ja lõpuks koguni lubas, et vastutab meie eest. Sees esines mingi live-grungebänd ja korporandid hüppasid lipsude lehvides ringi.
Viimasesse sihtmärki - Ugalasse - meid enam sisse ei lastud. (Märkan siin teatavat järjepidevust: Sakala uksel -pole probleemi, Üliõpilasseltsi uksel - kerge küsitlus, Gothe Instituudi uksel - pikem kaalumine, Ugala uksel - kindel EI).
Üritasime veel Illusiooni sõita, aga selgus et on juba hommik ja Illusioon on kinni.

P on Ameerikast tagasi. Kidakeelne. Üks hammas puudu. 3 autot ajas surnuks ja jättis kõrbe. Eha Urbslaust hakkab rääkima (midagi kõrbes muusikavideo tegemisest), aga jätab siis jutu katki. Ütleb, et pärast, kui nad arreteeriti, polnud Eha enam nendega.

Laupäeval võtsin ette kultuurituuri.

Kunstihoone galerii - TROOJALASTE TANTSUD. Mingi vene kontseptualist. Ei oska nagu midagi öelda, miks mitte.
5/10

Kunstihoone - VÄGIVALD JA PROPAGANDA. Seal oli boonusena ka miski tshetseeniat toetav eriväljapanek.
Tshetseeniaosa meenutas suvalist identiteedikriisis lääne noorte skvotinäitust (seda see vist tegelikult oligi) - poliitiline tapeet, lihtsad konfrontatsioonid ja vana kooli aktivism.
Põhinäitusest. Mäetamme video oli OK ja see oli ka kõik. Huvitav, mis toimub näiteks inimese peas, kes teeb suure maali, mis kujutab kinniteibitud suuga naist?!!!
Wannabeeeee.
1/10

Linnagalerii - perekond Kurismaade TEINE SÜÜTUS. Stiilne ja läbitöötatud keskkond. Ning kõige shefim näitusekontsept üldse - nimelt tähistab kunstnikepaar käesoleva näitusega oma hõbepulmi.
Pereväärtused rokivad. kodu on lahe ja vananemine on mäng. Arvan et praegu projekteerib Kaarel suure sinisest plastmassist sirkli abil perekond Kurismaade hauaplatsi. See tuleb erakordselt nunnu ja seal on igast asju ja seal on elekter sees.
10/10

Draakoni galerii - Neeme Külma PURSKKAEV. Paljukiidetud, kiidan ka.
9/10

Tarbekunsti Muuseum - läksin vaatama peamiselt seepärast, et näituse kujundus telliti arhitektuuribüroolt 3+1. Ja ma tahtsin näha kuidas proffid asja lahendavad. Ja nad olid asja lahendanud...ee...professionaalselt. Üldiselt - hollandi tarbekunstnikud olid kõige moekamad. Mõtlesin jälle, et kõik on üks - see siin ja ARS ja Juxtapose ja Jaanus Samma ja Fornarina jakk ja popp ja kunst ja käsitöö. Huvitav kas sellel juba nimi ka on? See on mingi uus-vana. Aga niimoodi uuel moel. Peaks asja üle mediteerima, äkki suudaks väljaümiseda sõna, mis kõik selle kirjeldamatu kokku võtab. Igatahes pole see sõna ei Ommm ega Ramajana.
6/10

Õhtul oli Koplis noorteadlane S-i sünnipäev. S sädeles tavalisest vähem, sest oli just naabritelt saanud ennetava peapesu: S kepsutas hommikul õues ringi ja siristas ühele tädile, et küll tal on täna nii hea tuju, sest tal on sünnipäev ja ilm on nii ilus ja nüüd saab aias pidu pidada. Tädi tõmbas kohe alarmi ning naabrionud ja naabritädid kogunesid kokku ja selgitasid S-ile, mida nad arvavad sünnipäevadest ja mis võib järgneda sellele, kui muusika mängima pannakse. Ja aias viibimine unustagu üldse ära. Viidati ka sellele, et S pole omanik vaid üksnes üürnik. S-i pisarate peale sattusid memmed-taadid veidi kimbatusse ning kompromissvariandina pakuti, et kui ta aknad lahti hoiab, siis see ongi peaaegu nagu õues.
S on erakordselt sitke tütarlaps ja sai pärast mõningaid kokkulöömisi sädeluse tagasi ja muusika pandi mängima, et oleks põrandal millegi rütmis hüpata. Kuna aeda ei tohtinud minna, mängisime toas palli.