Black Guevara

Takso muudkui sõitis, linnast linna, külast külla, vahepeal mäed, maisipõllud, mäed, maisipõllud,mäed. Mägedevaheline käänutamine ajas sees keerama, taksos oli palav, akna lahtikeeramine ei olnud variant, sest akna taga varitses päike, kes ainult ootas, et oma kiiri sisse toppida, ma hakkasin ära kukkuma. Kaalusin võimalust, et mind on kidnapitud – see on Mehhikos suht tavaline bisnis, Mexico Citys tegutses aastaid ulatuslik taksomaffia, mis röövis ja tappis kliente, see oli nii massiline, et ajutiselt keelati üldse taksoteenus, hiljem see taastati, kuid sellest ajast käib Citys taksode tellimine ainult läbi ametiisikute, kes saadavad sind taksoni ja kirjutavad taksonumbri üles. Maakohtades sääraseid turvameetmeid muidugi pole. Niisiis, kas mind on röövitud? Või olen ma jatkuvalt klient? Igatahes kavatsen ma vastupanu osutada. Ma võin näiteks taksojuhile näpud silma torgata. Seljatagant, ennetavalt.

Põllud lõppesid, inimasustus hajus ja kadus lõpuks sootuks ja me jõudsime kõrbe. Takso peatus. „Zapatistas?“ küsisin umbusklikult. „Zapatistas,“ vastas taksojuht. Vaatasin aknast – kõrb mis kõrb. „Zapatistas?“ „Zapatistas.“ Astusin autost välja ja takso sõitis minema. Olin kõrbes. Olime jäänud ainult mina ja päike. Ja edasi? Edasi taipasin, et minust vasemal pool on tõesti kõrb, kuid paremal pool ei ole mitte silmapiirini ulatuv liivaväli, vaid kõrge liivakarva müür. See oli juba märksa positiivsem perspektiiv. Ja asi läks veelgi paremaks – selle müüri sees oli kitsas ukseavaus. Taarusin ukseni, ronisin sisse ja leidsin ennast tiheda rohelise põõsastiku vahelt. Jäin seisma, tõmbasin hinge. Siin see on, vastupanuoaas, ma olen kohal. „Passaporte,“ kuulsin korraga üht häält ütlevat. Vaatasin ette, vaatasin paremale, vasakule. „Passaporte,“ korrati. Vaatasin alla. Minu ees, lehtede varjus, seisis tilluke indiaaniplika – indiaanlased ongi sellised pisikesed, ja lapsed on neil veel pisemad ja lapselapsed vist veelgi pisemad. Tüdrukul oli seljas roosa printsessikleidike, nagu barbinukul ja peas silmapiludega must mask - nagu zapatistidel. Ta sirutas oma lapsekäe, kohmitsesin kotis, ulatasin nõutud dokumendi ning plika kadus sellega põõsaste vahele. Ootasin kümmekond minutit ja hakkasin siis ka ise läbi põõsaste trügima – avastasin, et võsa sees on käik, mida ma enne ei märganud, sest põõsavõrad moodustasid selle kohal võlvi, aga ma olin liiga suur selle tillukese läbipääsu jaoks, ma pressisin ennast edasi, läbi okste, sest ma ei tahtnud ilmuda zapatistide ette käpuli. Ning jõudsingi kohale, salapaika, mille jälgi ma mitu nädalat olin ajanud, sirge seljaga, püstipäi, mõnede kriimudega. Ja tõesti, ma ütlen, see ei olnud asjata tulek- sees oli küla, nagu ei ükski teine, kahel pool teed seisid majad, üleni kirkalt täismaalitud, seintelt piidlesid mind vastu kümned hiiglaslikud Che Guevarad, eri värvides, neoonroosad Ched, purpurpunased Ched, taevasinised, sünkmustad, kõigil pilk ühtemoodi trotslikult leegitsev. Lisaks veel hulk Emiliano Zapatasid ja mõned Pancho Villad. Kõik ühtemoodi kompromissitud, kõigil see ilme peas, et nemad juba läbirääkimistesse ei lasku. Peale surnud revolutsionääride ei paistnud kedagi. Siis järsku avanes ühe lähemal asuva maja seinale maalitud suure Musta Che suu ja sealt libises välja väike roosa keeleke.

Uks avanes, sealt astus välja seesama roosas barbikelidis plikake ning viipas mind sisse. Mis siis ikka, kuhu iganes preilinna käseb. Kui vaja, siis ka otse Musta Che kurku.

San Cristobal, 5. päev

Linn põleb. Keeran ümber nurga ja tunnen, kuidas kuumalaine mind näkku tabab. Tänav on tihedalt inimesi täis, ühed trügivad tulekahjupaigale lähemale, teised trügivad sellest eemale. Üle inimeste peade, kuskilt keskväljaku kandist paiskuvad öötaevasse eredad leegid, rullivad end kokku ja lahti, kerkivad tulepilvedena üles ja pudenevad sädemevihmana alla tagasi. Valin väljaku suunas liikuva inimhoovuse ning hakkan tasapisi sündmuste keskme poole kanduma. Edasi liikudes muutub kuumus tugevamaks, valgus eredamaks, inimhäälte suminaga liituvad tuletõrjesireenid. Triivin keskväljakule, seal rahvavool aeglustub, hakkab väiksemate, mõnekümnepealiste pööristena hargnema ning lõpuks settib enamus inimesi paigale poolringi ümber valitsushoone – seal ongi action. Tuletõrjujad sibavad ümber erepunaste tuletõrjeautode, rullivad nobedalt lahti voolikuid, keeravad kraane, suunavad veejugasid. Kuid pritsimeestega on kaasas veel üks spetsialist. Tema ei torma leekide keskele, tema ei haara kustutit ega sikuta voolikut. Selle asemel lükkab ta autost välja kõlarid, veab kaabli, ühendab võimuga, seab kesksele kohale püsti mikrofoni, sätib mikrofoni taha kasti, ronib selle otsa ja hakkab õhtut juhtima: “Damas i Gaballeros, Ladies and Genetelmen, San Cristobali residendid ja turistid, meie kauni linna kallid külalised. See, mida te näete, on tulekahju. Kuid pole põhjust muretsemiseks, sest kohal on San Cristobali tuletõrjeekipaazh. Ma palun - aplaus!” Seejärel annab ta ülevaate kohaliku tuletõrjekomando ajaloost, märgib neile osaks saanud ametialast tunnustust ning loetleb suuremaid töövõite – San Cristobali Lastehaigla, San Cristobali Püha Vere Kirik, teatrihoone, mitmed muuseumid, valitsusasutused, hotellid ja muidugi lugematul hulgal väiksemaid objekte ning eramaju. Nad on neid kõiki kustutanud. Seega, tõesti, ei mingit põhjust muretsemiseks. Sissejuhatus tehtud, asub õhtujuht kommenteerima jooksvat kustutustööd, selgitab toimuvat ning juhib seejuures tähelepanu tuletõrjujate professionaalsusele ning vaprusele. Ja tõesti – vaprad ning osavad pritsimehed saavad tule kiiresti kontrolli alla, tulekolle isoleeritakse ning vähem kui tunni ajaga on leegid kustutatud. “Ma palun – üks vägev, vägev, vägev aplaus San Cristobali tuöetõrjujatele!” Tuletõrjujad joonduvad rivisse ning teevad kummarduse.
Sellega pole üritus veel lõppenud – eduka kustutustöö tähistamiseks tuuakse välja ilutulestikuraketid. Vaatan, kuidas värvilised tulesabad vininal taevasse sööstavad, plahvatavad kunstipäraselt ning sajavad siis sädemetena katustele, või siis põrkuvad raketid paukudes vastu majaseinu, paar tükki lendab otse vastasasuva katedraali pihta. Naasen hotelli, topin kõrvadesse tropid, üritan magama jääda. Väljast kostab jatkuvat paugutamist.

Ärkan poole lõuna paiku. Unerezhiim on endiselt paigast ära ning uperpallitab omasoodu, ignoreerides igasuguseid ajavööndeid ja kellaosuti liikumist. Ajan ennast püsti ja hakkan asjalikuks. Tänane programm: otsida kontakte zapatistidega. Lähen internetipunkti – ei midagi. Seejärel postkontorisse helistama – ei midagi. Programm täidetud. Tulemus - nagu ikka, null. Longin tülpinult tagasi kesklinna poole. Minust kihutavad huilates mööda politseimaasturid, kastides istumas kuulivestide, kiivrite ning näokatetega eriüksuslased, automaaditorud püsti, näpud päästikul. Nagu juba tean, ei tähenda see, et midagi toimuks – see on lihtsalt Mehhiko valitsuse arusaam sellest, kuidas anda turistidele teada, et kõik on korras.
Olen saatnud Victorile (kontoriametnik Victor, endine zapatist) korduvaid meile, ta ei vasta, iga päev helistan talle, ta ei võta toru, hankisin kohaliku numbri ja helistasin selle pealt, ikka ei võta toru. On aeg endale tunnistada, et edasine helistamine ja meilimine on mõttetu. Sest Victor ei kavatsegi vastata. Oleksin pidanud seda arvama, tema hirmunud olekust, kidakeelsusest, minemakippumisest. Oleksin pidanud kohe aru saama, et ta võib mulle lubada mida iganes, aga tegelikult laseb ta esimesel võimalusel jalga, poeb peitu, teeskleb surnut. Kuradi nahahoidja. Valelik argpüks. Revolutsiooni reetur. Ja mina ise – mina ise ei oska nüüd enam midagi teha. Sitsun siin San Cristobalis juba viiendat päeva ja see hakkab ausaltöelda ikka täiega ära viskama. Ei mingeid zapatiste, ainult turistid, ei mingit revolutsioonilist tegevust, ainult turistiatraktsioonid. Mõttetu. Mõt-te-tu. Tajun, kuidas tühjusetunne hakkab hinges tasapisi võimust võtma. Võibolla peaksin minema neile meditatdsioonikursustele, mida hotellis pakutakse? See peaks ju mõttepuuduse ja hinge tühjusega hästi kokku sobima. Või siis hoopis papmasheekursustele, mida samuti hotellis pakutakse? Võibolla peaksin Bibile meilima ja ette kandma, et Victor ei tee koostööd, paluma, et ta Victori suhtes midagi ette võtaks? Kas Bib viitsiks sellega niipalju tegeleda? Vaevalt. Pealegi on Victor tõenäoliselt juba maalt lahkunud, identiteeti vahetanud ja vuntsid maha ajanud. Tüütu. Tüü-tu. Kõmbin mööda teed ja tigetsen omaette. Kogu see jälgede ajamine, mööda Mehhikot edasi-tagasi ringisõitmine - ja siin ma nüüd olen, ja kuskil siinsamas lähedal on ka zapatistid, ainult, et ma ei tea, kus. Ja ei saagi teada. Ja selles kõiges on süüdi Victor the Betraitor. Ja mina ise – mina ise pean lihtsalt sellega leppima. Ja endale vähemrevolutsioonilist meelelahutust otsima. Ohh jahh, tagasi hotelli ja siis papmasheekursustele.
Minu kõrval peatub takso. Olgu pealegi, võtame takso. Seda kiiremini papmasheega mäkerdama jõuan. Istun autosse, juht jääb ootama, et ma ütleks talle aadressi. “To zapatistas,” viskan tujutult nalja (hea nali, eksole). “Si, Senior,” ütleb taksojuht ja lükkab käigu sisse.

Zapata jälgedes

Kas teie olete bussiga läbi pilve sõitnud? Mina olen. Kõrgmäestikus, teel Mexico Cityst San Cristobali, pilve läbimine võttis aega ca pool tundi. Vott.
Bussiga reisis lisaks minule ja veel mõnele tavareisijale hulk sinistes ürpides ja valgete pearättidega nunnasid. Minu kõrval istus vanem naisterahvas, kes oli tavariietes, kuid kes osutus abtsissiks. “Olgu jumal mulle armuline, aga see nunnarõivastus on minu meelest koomiline,” kommenteeris ta oma mitteseisusekohast välimust. Ta oli elanud USAs, rääkis ladusalt inglise keelt, hetkel sõitis koos oma nunnadega juhtima üht katoliku kiriku missiooni Chiapase indiaanikülades. Rääkisin, et kavatsen zapatistidega kokku saada. Abtsiss kergitas seepeale kulmu ja tasandas häält. Jah, ta on zapatistidega oma varasematel missioonidel kokku puutunud - pärast 2005ndat küll mitte, kuid varem küll. Ja ta on zapatistidele ka abisaadetisi organiseerinud: “Me ei hankinud neile raha, seda mitte, seda oleks võidud lugeda riigivastase tegevuse rahastamiseks, kirik ei saanud sellega riskida ... aga me varustasime zapatiste mitmesuguste praktiliste töövahenditega … näiteks palusid nad kirikult matsheetesid ja me siis hankisimegi neile mitu partiid uhiuusi matsheetesid”.
Mõne tunni pärast läksid nunnad maha, abtsiss soovis edu, mind ootas veel paar tundi bussisõitu. San Cristobali jõudsin päris pimedas. Buss sõitis linna sisse, majadest möödudes käitsid mu tähelepanu viidad ja sildid kirjaga Zapateria. Kas zapatistide esindused, parteirakukesed?
Järgmisel päeval, kui Zapateriad olid oma uksed avanud, sain aru, et Zapateria tähendab kingsepatöökoda. See oli muidugi huvitav avastus. Niisiis – Emiliano Zapata... zapateria... kingsepp... kingasepp... Viktor Kingissepp, eksole! Mõistsin, et olen jõudnud mingi suure, hämara ja igasugust praktilist väärtust mitteomava seoseni maailma asjade vahel.