Aura veekeskus

"Noh, said välja, jah"
"Jah, vahepeal läks asi ikka päris hulluks, aga nüüd on mul uus naine. See hoiab mind normis."
"Naistega on jah nii, et kui naine on, siis lähed ise ka normaalseks. A mis muidu?"
"Tead, suusatamise avastasin enda jaoks. Hästi meditatiivne ala tegelikult. Ja väga hästi annab erinevatele lihasgruppidele tööd. Eriti, kui oled enne kõvasti kreatiini teinud."
"Jajah, praegu lähevad kõik kreatiini peale üle. Steroidid on vana kool."
"Tead. Sellega on mul nats probleeme. Tegin 5 kreatiini-kuuri ära ja viimane laks ei andnud enam erilisi tulemusi, võtsin glükoosiga, siis natuke oli, aga vähe. Ma ei tea. Äkki tuleks kreatiiniga samaaegselt midagi muud juurde võtta? Riboosi, dekstroosi? Või katsetada fosfageeniga? Imodiumiga juba proovisin."
"Võta glutamiini, energeetiline väärtus puudub, aga minimeerib kataboolseid protsesse."
" Mis mõttes energeetiline väärtus puudub? Glutamiin võrdub aminohappe ehk valguga ju?"
" Aminohape ei ole valk. Valk koosneb aminohapetest."
"Aaa"
"Ja nüüd suusatad?"
"Jah. Ja ööklubides käin ka"
"Tasub siis ära või? Palju sa tunni eest saad."
"Suurt midagi. Aga ega ma seda raha pärast tee. Eile just oli väga hea, mõnusalt võttis läbi, siuke adrenaliin. Seal oli üks väike venelane. A ta sai kohe nagu intuitiivselt aru, mis liigutust ma teha kavatsen ja pani alati juba enne bloki ette. Kogu aeg. Ja ta oli pealegi selline pisike ja püknilise kehatüübiga, ma ei saanud talt kuskilt kinni võtta. Lõpuks hüppasin talle rinnaga näkku ja surusin kõri kinni."
"Aga sa pluusikaelusega ei tahtnud kägistada?"
"No hea meelega. Aga tal olid ju pluusinööbid eest lahti."
"Ei-ei. Vaata nii, võtad käega pluusi kraenurgast, vot siit. Ja siis tõmbad kaelasooned kokku. Kaks sekundit."
"Nonoh. Eino ma ei ütle midagi. Sellepeale ma pole tulnud. Kuule, väga hea. Väga hea. Sul ikka tõesti nokib."
"Ah, mis. A sa seda nippi tead, et paned tüübi põrandale pikali, vajutad kõri kinni ja siis surud põlvega kõhtu. Kui aju hapnikku ei saa, sulgurlihas lõtvub ja siis on vaja ainult väikest tõuget... See lükkab tagant lahti, tüüp situb ennast automaatselt täis. Puhas füsioloogiline reaktsioon, aga efektne."
"Ei, seda nippi ma tean. Aga see särgi asi on küll hea. Ma järgmine kord kohe proovin. Võiks tegelt juba täna õhtul. Vaatan, kas saan aega. Prooviks järgi. Eino kuule tõesti, tänud."

Peeter sai korraga 2 auhinda. Olin tema saatjaks pidulikul kätteandmistseremoonial. Restorani oli kaetud rikkalik laud suupistete ja napsudega. Kohal oli rida kirjandusklassikuid ja hinnatud esseiste. Pärast tseremoonia lõppu istuti edasi, joodi veine ja aeti juttu. Valdavalt rääkisid kirjanikud fondidest, EU projektitoetustest, kultuurkapitalist, raha kantimisest ühe projekti alt teise alla, vahetasid vihjeid loomestipendiumite kohta jne. Olgugi, et mul polnud selle infoga midagi peale hakata, kuulasin aukartusega. Proffid.
Aeg voolas pokaalidesse. Arvan, et kell oli 7 läbi 750 ml, kui bankett lõppenuks kuulutati ja otsustati minna edasi Juuksurisse. Hakkasime koomale tõmbama, kui märkasin korraga üht vahuveini - see oli kullakarva ja seisis teistest pudelitest veidi eemal, pisut, nagu mulle tundus, üksildasena, palmi varjus. Ma olin ka nagu nats üksi, Peetri varjus. Sirutasin käe, haarasin kuldsel pudelil kaelast. Hopitasin seda veidi ja jõudnud otsusele, surusin sõrmed kaela ümber tugevasti kokku ning rebisin teise käega korgi ümbert ära punase riba. Samal hetkel libises minu kõrvale Kalevkeskküla ja sosistas: "Mina teie asemel seda ei teeks. Pange see nüüd iiilusti vaa-aaikselt tagasi". Kuid oli juba hilja. Vupsti materialiseerus mu kõrval kelner, kes küsis: "Kas teie eemaldasite pudeli kaitseriba?". Nägin, kuidas inimesed tõmbusid mu ümbert eemale. "See shampus maksab xxxx krooni." Tadahh! Seisin, ühes käes pudel ja teises äratõmmatud turvariba. Enesetaputerrorist hinnapommiga. Vaatasin abiotsivalt ringi ja nägin, et plahavtus oli tekitanud minu ümber ca 2 meetrise raadiusega tühja ala. Tundsin ennast väga üksildasena. Inimesed vaatasid. Huviga. Panin pudeli aeglaselt käest ära ja astusin kiiresti sammu eemale. "See ei aita," ütles kelner "Pudelilt on eemaldatud turvariba. Pudel on avatud." Tundsin ennast abitult. Oleks, et ma oleks ise ka mõne diplomi saanud, siis võinuks sellega vehkida. Aga ka seda relva mul polnud. Ja Peeter oli ka kuhugi kadunud. Mõtlesin, et äkki proovida autistlikku taktikat. Seda meetodit propageerib Mihkel, ta teeb alati nii kui jamaks läheb - on vait ja reageerib kõigele eriti aeglaselt, nagu oleks ta autist. Pidi olema väga tõhus viis probleemide lahendamiseks. Mihkli eeliseks on muidugi see, et ta on autist. Mitteautistidel ei pruugi autisti mängimine nii veenvalt välja tulla.
"Mul ei ole seda raha." Ja parandasin oma steitmenti kohe: "Meil kellelgi pole sellist raha." See oli juba tunduvalt parem. Oluline oli mitte jääda üksi vaid rõhuda sellele, et meie, loomeinimesed kollektiivselt avasime selle pudeli. Et see siin on võimu ja vaimu vaheline konflikt. Mõned rohkem koomass kirjanikud haakisidki ennast kaasa. Kelner sai mitmeid ettepanekuid, nende hulgas ka täiesti konstruktiivseid, näiteks kork tagasi peale kleepida, või siis meid räige sõimu saatel välja visata (nagunii pidanuksime juba ammu Juuksuris olema) jms. Õhus oli anarhiat. Lõpuks lahendas olukorra kultuuritoimetaja J, kes helistas erinevatele institutsioonidele ning saavutaski lõpuks selle, et summa xxxx võtsid enda peale ajaleht Sirp, poliitik Tarand ja riigiettevõte Eesti Raudtee.
Tähistamaks vaimsuse võitu, jagasime kuldse shampuse kõigi kohalolnute vahel ära. Aga et jooki ikka piisvalt oleks - ja et kelnerile valu valmistada - valasime peale ühe pooliku veini ja kolm Värska vett ning loksutasime segamini. Ja tõesti, see oli nektar. Jumalate jook. Igat senti väärt.

Tantsin läbi elu

T Kunstihoone. Kataloogide kättejagamine. Kuku.
K Mardi ärasaatmine.
N Vene restoran. Kirjanduspreemiate kätteandmine, olen Peetri saatja, Peeter saab 2 preemiat. Juuksur, liituvad August ning temaga kaasas olnud läti ja jaapani perfokakunstnikud. Minu juurde.
L Kodupidu Elnara ja Kalevi juures. Sakala keskus, Loomeliitude seminar, tegelikult jooming ja labane meelelahutus.
T Raadiomaja. Kirss. Missid.
K Mardi teine ärasaatmine.
N Tallinki restoran, firma jõulupidu. Ma ei osale karaokes ja tunnen, et mul on kollektiivi sulandumisega raskusi. Hollywood. Mäletan purunenud pudeleid ja kiiret lahkumist. Üritan Hollika ees igavusest ühe seltskonnaga tüli norida, aga nad on uskumatult kannatlikud ja tolerantsed. Lahkun füüsiliselt terve kuid vaimselt lööduna. Levikas.
R Magan järelhindamised maha. Selle tagajärjel tunnen, et pole pedagoogina ülesannete kõrgusel, helistan ja saadan õpilastele meile. Et oleks selge, et ma olen olemas ja et ma olen nende õpetaja. KUMU, 90ndate klubi ekspositsiooni ülespanek. Maarin unustab meid Peetriga 5ndale korrusele. Me ei pääse liikuma, sest trepid ja liftid on valve all. Istume. Ootame. Peeter kougib välja püksisäärde peidetud õllepudeli. Joob õlut ja lakub kõrvale suurt soolakuubikut (Toomas Mikk, "Installatsioon" anno 1998). Juuksur. Texas. Peetriga võtab ühendust kääbusnaine, kes nimetab ennast tema fänniks.
L Pärnu. InGraafika. Plakatinäituse avamine. Tagasi Tallinna. KUMU, 90ndate pidu, video esitlus. Levikas. Kuku.
P KUMU 90ndate videoinstallatsiooni mahavõtmine. Installatsioon avaldab vastupanu, tõmbab mul käe naelaga lõhki. Taon installatsiooni jalaga, kuni see kokku kukub. Noku.
E Üritan uuesti järelhindamist läbi viia. Ei leia õpilasi üles. Kirjutan kõigile arvestused ära.
T Tartu. Liisi ja Maarini näituse avamine Y-kis. Avamisel tehtud fotosid vaadates selgub, et Liisil on hullu silmad. Zavod. Liisa juurde.
Homme lähen Pärnusse.

"Jah, väga meeldiv on koos töötada noorte, intelligentsete inimestega. Materjal on muidugi diskreetne. Aga söör, ma eeldan, et te olete aumees," ütles Valeri Kirss ja torkas mulle taskusse sajakroonise.

Sõime ära lamba, sea ja kana. Rääkisime veisekarjakasvatusest ja mesindusest, vaagisime nende mõlema plusse ja miinuseid ja otsustasime lõpuks lehmapidamise kasuks. Üllatuslikult sadas maha paks lumi, vedasime suure kelgu mäele. Natuke saime lumel liugu lasta, aga siis tuli Tuul ja hakkas lumememme tegema ning kasutas selleks ära praktiliselt kogu ümbruskonna lume. Tühja kah, mudase muru peal libises ka päris hästi.
Siis viis Billeneeve meid oma hauale. Otsisime taskulambiga surnuaias ringi, kuni hakkas tulema Neeve-nimedega hauaplatse, lõpuks ka Bille oma. Kena suur kivi oli, ootas aastaarve. Asetasime kalmule mõned lilled ja Billeneeve aeles fotokaamerate jaoks natuke oma hauakivil.

Vanaperemees tuli juurde, ütles, et on 78 aastat vana. Valetas, tegelt on 58. Ütles, et ta jälgis, kuidas me saunas käisime ja ei leidnud seal mingit sümmeetriat ega kaheksjagunemist, puha segadus ja ristirästi läbikäimine. Sellest järeldas ta, et tüdrukud on meil ühised. Tõmbas silmad vidukile ja patsutas papalikult õlale: "Kuula mind. Ma olen juba vana mees, varsti sada aastat kaela pääl (meenutan - 58), eks ma ole ka ühte koma teist teinu ja näinu. Tead, ma võiks su vanaisa olla, ja kuule ma ütle sulle nüid. Tead, pole ilma peal olemas suuremat seksimõnu kui......" Ja sosinal pärandas vana tark mees mulle ülima lihaliku naudingu saladuse: "....... mitme peale ühine naine"
Tuli mesinik. Mesinik oli närviline. Ta oli veisekasvataja naisele ära rääkinud, et veisekasvatajal on juba aastaid armuke, pealegi alaealine. Veisekasvataja naine kihutas seepeale autoga naabertallu, et kedagi maha lüüa või midagi põlema panna. Ja see tähendas, et Mesinikku ootab korralik keretäis Veisekasvatajalt. Mesinik oli väike mees, Veisekasvataja aga tõeline härg. Äkki lööb isegi maha, mitte meelega, aga lööb nii kogemata korra liiga kõvasti ja ongi karkääks? Mesinik oli halvas tujus. Vaatas mind ja ütles "ma olen sust vanem". Olin nõus. "Ja ma olen sitaks vanem sinust sisemiselt, ma olen väga elukogenud". Ütlesin talle, et ma sain sellest kohe aru. Mesinik leebus ja täpsustas: "Ma ise tegelikult pole suurt midagi teinud, aga minu sõbrad on igasugu asju teinud. Ma õpin nende kogemustest. Ma olen selline vaatleja-tüüpi." Siis oli paus. Kull-kull tegi pudel. Ja siis küsis ära, mis südamel: "Kuule. Kas on tõsi, et Tallinnas on kõik naised ühised?" ja kiikas tüdrukute toa poole. Ütlesin, et ei ole. "Noojah, mis siis ikka, ega ma eriti lootnudki" ohkas mesinik ja taarus, silmad eksistentsiaalset valu täis, öhe. "Kuule, aga ma ikkagi tahaks Tallinna tüdrukutega rääkida", kostus ööst. Ütlesin, et nad kahjuks juba magavad. "Oh jah, ikka nii" pomises pimedus.

Hiljem veel oli seis sealmaal, et tuli kirves kätte võtta ja sellega truudusetuid naisi taga ajada ja kosilasi eemale peletada. Veel hiljem selgus, et on jäänud vaid üks võimalus, väga vana meetod tegelikult - oma territoorium uriiniga ära märgistada, tuduva tüdruku ümber tuli joonistada kuldne kaitsering.
Alles siis võisin rahuliku südamega uude aastasse suikuda.