Sissekanne Sise-Mongoolia reisipäevikust

Ma ei olnud mitu ööd õitei maganud. Mingi unehäire. Üritasin tsüklit tagasi paika saada. Heitsin pikali ja püüdsin uinuda, see ei õnnestunud kuid ma saavutasin vähemalt mingi letargilise sisundi. Lebasin niimoodi tundide kaupa poolteadvusel. Mõte seejuures muudkui lippas, aga vabamalt kui harilikult. Ja ma siis draivisin niimoodi, Lõpuks jõudsin tagasi lapseks. Olin oma lapsepõlvemaadel ja pooleldi vaatasin seda kõrvalt. Ja sain laps olemisest aru. Ma sain aru, et inimesed on algusest pele valmis, st et nende tahted ja ihad on algusest peale olemas. Ja et see on hirmus jõud. Ma kõndisin koduaias ja mängisin ettejuhtuvate asjadega. Ja kui ma mingi asja olin kätte võtnud, kui ma sellega mängisin, siis ma olin sellesse täielikult keskendunud, st et oli üks objekt korraga ja kogu minu energia ja tähelepanu oli alati jäägitult sellele keskendunud, Kuni mulle sattus ette mingi järgmine juhuslik asi. Siis eelmine asi ununes ja kogu tähelepanu keskendus uuele objektile, nagu poleks midagi muud enne seda olnud, nagu see oleks ainus asi maailmas. Mänguklots, või lill või putukas. Kõik kõlbas. Ma sain aru. miks lapsed asju lõhuvad, miks nad loomi piinavad. Sest nad rakendavd nende objektide peal kogu oma iha ja energiat, kogu kirge ja tähelepanu, midagi tagasi hoidmata, kogu võimalikus skaalas. Ja ma sain aru, et lapsed on väikesed mitte selle pärast, et nad ema kõhtu mahuksid, vaid seepärast, et kui nad oleks suuremad, tugevamad, siis nad oleks liiga ohtlikud. Nad lõhkeks nagu pommid, ükskõik milline asi võiks olla neile sütikuks. Aga kuna lapsed on väiksed, siis ei juhtu sellest midagi eriti hullu - mõni lõhutud taldrik, ärasolgutatud kass, ärarbitud tiibadega liblikas, tuhat surnukstallatud sipelgat.

Kogu kasvatus on selleks, et lapse ähvardavat kirglikkust maandada, seda kõrvale juhtida. Inimene õpetatakse elu jooksul siduma oma kirge valitud asjadega. Ja nendeks asjadeks on “õnn” ja “armastus”. Inimene õpib hakkama tahtma just neid kahte asja. Kuna suurem osa inimese tähelepanust on rakendatud nende kahe asja otsimisele ja leidmisele, saab üldse taustal tiksuda, pingsalt tühjusest õnne ja armastust otsiva pilgu silmanurgas eksisteerida selline asi nagu ühiskond, ilma et sellele liigset tähelepanu põõrataks, ilma et see kohe lõhki rebitaks. Ja neid kahte asja, mida kõik tahavad, vist tõesti pole olemas, loogiliselt võttes ei tohikski vist olla, sest siis saaks võibolla keegi need ikkagi kätte ja ta saaks siis tagasi sama vägevaks kui laps. Ja ta võiks öelda: “Kui tuhande päikese kiirgus...”. Ja siis ta lõhkeks nagu Little Boy.

Ramajanas räägitakse pühameestest, kes meditatsiooni teel jõudsid ülima täiuseni. Ja nende laubast kiirguv aura kasvas selle tagajärjel nii võimsaks, et ähvardas lõhkuda kogu universumi. Ja siis jumalad üritasid neid neutraliseerida, saatsid nende silme ette tantsima kauneid naisi, laotasid nende ette varandust ja kuningriike, pakkusid igavest noorust jne. Tavaliselt see aitas.

Konstanteering

minu lapsepõlveiidolid hakkavad vanadusse surema. 

Lux Interior has left the building

Ice Ice Baby

Pidu klubis Cool, bändi Coolness sünnipäev. Päris särts elctrofunkpunk. Esinemise lõpuks lõhuti nagu kord ja kohus ära trummid ja löödi kitarr vastu maad. Maci läpaks aga pakiti ilusti kokku. Minu meelest päris tore üldistus, arvutimuusikaajastul ei ole rokkatribuutika kuhugi kadunud, lihtsalt selle funktsioon on muutunud. Kitarr ei ole enam mitte muusikariist, vaid ühekordseks kasutamiseks mõeldud aksessuaar.

Pärast Coolnessi jäi mikrofon vabaks ja siis õieti huvitvaks läkski, järjest uued inimesed publiku hulgast ronisid lavale, haarasid mikrofonist kinni, ja hakkasid siis, niipea, kui DJ plaati vahetada üritas ja vaiksem hetk tekkis, soolot esitama – selgus, et need kõik olid publiku hulka sattunud erinevate bändide solistid või muidu electrounderground-kuulsused, kohalikud lottejürjendalid, keldri-misskittenid. Kelledele käis üle mõistuse, et nemad on lava ees ja mitte lava peal. Sest lava ei salli tühja kohta.

Taksos rahakotti otsides avastasin, et sellel peol olid tegelikult ka oma varjuküljed. Kõik oli läinud, pangakaardid kaasa arvatud.

Helistasin Hansapanka, lasin pangakardid kinni panna, helistasin rahvusvahelisse krediidikeskusse ja tellisin endale asenduskaardi. Lubati saata ööpäeva jooksul. Mul oli taskus peotäis münte. Surusin käe müntidesse, et veidigi turvatunnet ammutada. Hankisin kahe kesklinna supiköögi aadressid.

Hommikul sadas lund. Sõitsin ülikooli offisisse. See oli suletud. Veider. Veeretasin lumepalli ja viskasin vastu offissi ust. Paras. Mul on nende pärast nüüd jalad märjad. Sõitsin ülikooli peahoonesse. See oli kinni. Kaks jaapani tshikki istusid lume sees ja itsitasid. Lehvitasid mulle. Oleksin tahtnud neid hoiatada, öelda, et see valge ollus pole vatt, see ei ole mingi taevamanna, see on pigem nagu munasarjapõletik, aga ei osanud. Niisiis, ma lehvitasin neile vastu.

Ka kõik ülejäänud ametiasutused, nagu raamatukogu ja galerii olid kinni. Tasapisi hakkas mulle kohale jõudma, et tegelikult olen ma keset looduskatastroofi. Londonit pommitati pilvedest. Inimesed olid varjunud, asutused suletud. Transport seisis. Kuninganna külmetas. Ainult mina, põhjamaalane ei saanud sellest kohe aru. Linnas edastati valjuhääldite kaudu sõnumeid, inimesi hoiatati uute senitundmatute ohtude eest. Soovitati püsida kodudes, sest tänavatel luurab eriti metsik kiskja, kohutva hädaoht. See beast on kondimurdja, luudepurustaja, vereväljalööja. See on valge või lausa läbipaistev ja eriti libe. See on jää. Tundsin ennast nagu amfiibinimene New Orleansis. Tuhisesin üle lumise väljaku, üle hangede ja läbi lume. Jah, ma suudan kõndida jää peal. Britid minu kõrvalt jäid maha, ebavlvalt lumehunnikute taha kõhklema. Metroojaamas kuulutas megafon kõigele lõppu: Victoria line- cancelled! Bakerloo line – cancelled! District line – last train! Circle line- cancelled!

Mobiil helises. Helistati rahvusvahelisest krediitkaardikeskusest. Nad ütlesid et nende kuller, kes pidi mulle krediitkaardi tooma, jõudis hommikul Londonisse kuid seejärel side temaga katkes, nad uurisid, kas ta on minuga äkki ühendust võtnud. Nad küsisid, kas mul on aimu, mis toimub. Nad olid mures.