deebet ja kreedit

väljaminekud
trahv piletita sõidu eest metroos. Trahvisumma on 40 eurot. Kuna üritasime Berliini ronge röövida grupiviisiliselt, tuli summa korrutada kahega. -80 EURi siis. Õnneks oli kontrolör korrumpeerunud (ja väsinud silmadega ja kulunud jakiga) ja selgitas, et poole sellest summast moodustab tshekk ning ilma tshekita võib trahvisumma langeda 20ne EURini per face. Seega siis -40EURi.

tasateenimine
Tegime peol külma arve. Kuna tegemist oli underground-klubiga, jäi saagiks vaid 7 EURi eest tasumata arveid. Vahesumma siis -33EURi. Järgmise katse tegime klubis White Trash, see oli hip koht ning saak tasumata arvete näol olnuks kordi suurem. Paraku nähti meid läbi. Zooloogiamuuseumis valetasin, et olen üliõpilane (ma näen nimelt 10 aastat noorem välja!) ja sain pileti 2 EURi odavamalt. Lõpsummaks jäi ikkagi -31 EURi. Kättemaksuks ja lohutuseks ületasin korduvalt teed vales kohas ja valel ajal (ma teen seda nagunii, aga nüüd oli sel mingi eesmärk) ning liitsin saamata/maksmata trahvikviitungid oma arveldusse. Võib öelda et jõudsin kõvasti plussi. Ida-Eurooplase eneseuhkus ei luba pisikuritegevuses miinustesse jääda.


Berliini Zooloogiamuuseum oli võimas esteetiline elamus. Näha originaalis oma lapsepõlvesõpru, ükski repro ei suuda iial edasi anda seda ilu, suure kunstniku pintslilööke kivist lõuendil! Juba esimeses saalis rippuv hiiglaslik kivitahvel üligraatsilisse poosi tardunud Calceocirinidae-ga (kompositsioonilt meenutas nats Malle Leisi), ma lihtsalt vaatasin seda, see oli nii lummav. Loomulikult otsisin üles Paradoxides Gracilis-e, ühe elgantsema lülijalgse üldse. Tema kujutis oli enam-vähem igas kambriumit-ordoviitsiumit käsitlevas raamatus, kuigi tegemist pole päris klassikalise trilobiidiga - nimelt on P G sabakilp nõrgalt eristunud, samas kui ortodoksne kujutusviis eeldab selget kolmeosalist kehaehitust. Põhjus on PG erakordselt rafineeritud vormis, pikk graatsiline keha ning vaid kaks kauni joonega astelt peakilbil, puhas elegants kus on välditud liigset toretsemist (mida võib mitmetele hilisematele isenditele ette heita) . Peasaal oli remondis ning seetõttu jäi mul kõige kuulsam, 19 sajandist pärinev mesosoikumi kollektsioon nägemata. Oleksin hea meelega lähedalt vaadanud Iguanodoni selgroo üleminekut vaagnaluude kohal - seal kus 19 sajandi dogmaatiline anatoomia nägi ette reptiili kehaehitust ning saba lihtsalt murti "õige" nurga alla (mõttest, et I liikus edasi hüpeldes oldi selleks ajaks, tõsi küll juba loobutud, kuid see asendati mitte sugugi parema sabale toetumise hüpoteesiga). Külla aga oli välja pandud Berliini Zooloogiamuuseumi au ja uhkus - kollektsioon Archepteryx Lithographix-eid. Ja nende hulgas ilma igasuguse selgituse või isegi lisamärkuseta ka kuulus "esimene leid" sulgedega reptiilist. Oli ju see litokivilademetest "leitud" kivistis otsustava tähtsusega lamarkismi ja darvinismi võidulepääsul akadeemilistes ringkondades. Ning hiljem kui evolutsiooniteooria oli juba dogmaks muutunud, selgus, et tegemist oli ikkagi võltsinguga. Siiski "õige võltsinguga" - vahepeal oli nimelt leitud hulk samasuguseid, aga ehtsaid fossiile (peamine vahe oli selles, et kui ehtsad leiud olid tihti armetult muserdatud, siis võltsing oli loodud vastavalt varasemale, romantilisele iluideaalile, kael ja pea dramaatiliselt taha murtud, esijäsemed peaaegu et palves üles tõstetud, kogu keha väljendamas väljasuremise ängi). Noored radikaalsed akadeemikud tegid ise valmis selle, mida oli tarvis leida - kiirendades nii teaduse arengut ning iseenda karjääri.

Kaasaegse fauna ekspositsioon oli lahendatud suurejoonelise installatsioonina, hüperrealistlik skulptuur miksitud camp-esteetikaga. Efekt oli saavutatud moraalse ja esteetilise vastandamisega, ligitõmbava ja eemaletõukava kokkupanaemisega. Nunnud valged karvased hülgepojad suurte säravate klaaspupillidega, mis on ehitatud selliselt, et ruumis liikudes tekib mulje, nagu vaataks surnud loomade silmad alati sinu poole, tajud, kuidas teispoolsus jälgib kõiki sinu tegemisi. Tõeline maiuspala neile, kes peavad lugu morbiidsest huumorist.