http://ajaviide.delfi.ee/news/kuum/article.php?id=16528092

Hooldekodu palat, inimesed seal on väga vanad ja väga nõrgad. Mööda koridori lähenevad sammud, need peatuvad palatiukse taga, kostab summutatud vestlust. Siis paotatakse vaikselt ust, valges kitlis käed lasevad volksti palatisse kassi. Loom tatsab ruumi, peatub, vaatab ringi. Ukse vahelt jälgivad teda medtöötajad, nad on väga põnevil - kelle vahva kiisu täna välja valib, kas taaskord läheb hiirekuninga ennustus täide?
Vanainimesed on vaiksed. Kõik arvavad, et nad ei kuule ega näe enam midagi, et nad ongi juba peaaegu surnud, aga nad ei ole. Nad lebavad väga väga vaikselt, julgemata hingata, silmade avamisest rääkimata, lihtsalt lebavad ja loodavad, et õudne nurrumine eemale läheks. Loodavad, et äkki annab saatust üle kavaldada, et äkki, kui olla täiesti liikumatu, arvab kass, et nad ongi juba surnud ja kaotab nende vastu huvi, läheb järgmisse palatisse? Kass hüppab ühele voodile, vanainimesed lõhnavad hapuks läinud piima järgi ja see lõhn meeldib kassile, ta lükkab oma nina vastu lamaja suud ja hakkab ennast nurrudes vastu hirmust krampitõmbunud nägu nühkima. No küll on ikka imekass, ahhetavad meedikud sosinal!

TRASH-BAROKK

Ajakirjanduse põhjal võib öelda, et olen loonud uudse stiilimääratluse.
Vt ka: BAROKK´N´ROLL

kajakate sõber

Maja kõrval seisab jupp tulemüüri. See on kuskil kolme meetri kõrgune, jookseb L-tähe kujuliselt ja lõpeb umbes meeter enne minu akent. Müür on ülevalt tasane, v.a. üks lõhe, mis eraldas ülejäänud müüripealsest ühe väikse jupi.

Müürile tekkis kajakapesa. Hullud, õu on kasse täis. Iga kord kui ma aknast välja vaatasin, nägin kõigepealt seda pesa, kolm sinist muna sees. Üks, kaks, kolm. Mul tekkis harjumus käia neid akna juures üle lugemas.

Igal suvel sünnitab maja räpane sisehoov mingeid loomi, harilikult on need poolsurnud kassipojad. Nüüd koorusid kajakatibud. Üks, kaks, kolm.

Paar nädalat läks rahulikult. Siis järsku oli kolmas tibu kadunud. Täpsemal vaatlusel leidsin kolmanda üles, ta oli rännanud pesast eemale, ukerdanud kuidagi üle müüriprao, ega osanud enam tagasi pesa juurde tulla. Istus hüljatult väiksel eraldatud müürijupil, vanemad talle sinna süüa ei toonud, kuigi ta oli pesast ainult mõne meetri kaugusel ja häälitses meeleheitlikult. Vanalinnud tõid toitu konstantselt ühte punkti ja kõik. Kolm päeva ootasin, et ta leiaks ise viisi tagasi pessa minna. Siis võtsin asja käsile. Ma põhimõtteliselt polnud nõus, et looduslik valik toimiks printsiibil, et hukka saavad kõige julgemad ja uudishimulikumad. Kõigepealt uurisin wikipediat kajakate kohta. Tuvastasin eluka hõbekajakaks. Siis helistasin Loomakaitsesse ja küsisin, mida teha, nad ütlesid tüdinult et ma võin kõike teha, ainult kindad pangu kätte. Panin kindad kätte, tugevast riidest jaki selga, kõrvalmaja sisehoovist leidsin redelijupi. Toetasin selle müüri najale, võtsin maast kaenlasse ühe vedeleva telliskvi ja pusisin mööda redelit ülespoole. Toppisin tellise müürilõhesse, ronisin alla uue järele. "Kas te olete kajakate sõber?!" Vaatasin üles, mulle vaatas ümberringi akendest vastu hulk kortsus naisenägusid. "Kas te olete kajakate sõber?" see oli kolmanda korruse endine priimabaleriin. "Jah." hõikasin vastuseks. Pead üleval arutasid olukorda, siis kuulutas priimabaleriin: "See väike lind on siin kolm päeva olnud, ema teda ei toida. Noormees, te peate selle lõhe täis laduma, siis ta pääseb üle" "Jah, seda ma praegu teengi." Võtsin uue kivi kaenlasse ja vinnasin ennast redelile tagasi. Üleval jätkus vestlus: "See on meil allkorruse noormees. Ta on vasakukäeline." Ladusin müürivahe kive täis, viisin redeli ära, läksin tuppa. Mõne aja pärast vaatasin välja - üks, kaks, kaks ja pool - kolmas kajakapoeg oli teistest kasvus märgatavalt maha jäänud.

Üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm.

Üks, kaks. Mõtlesin, et teen hoovile tiiru peale. Maja taga parklas seisis hallis ülikonnas keskealine mees. Ta oli seljaga minu poole ja vaatas müüri. Läksin lähemale. "Te tulite selle linnu pärast?" küsis ta minu poole pööramata. "Jah". "Ta on seal." "Ma tulin oma auto juurde," jätkas mees "tahtsin tööle minna, aga siis ma nägin et seal on see lind." Läksin tagasi tuppa, panin jaki selga, võtsin kindad, võtsin sisehoovi võtmed, tõin kõrvalmaja hoovist redeli, avasin sisehoovi, lükkasin redeli paika. Siis läksin maja taha tagasi. Mees seisis endisel kohal. Ajasin kajakapoja nurka ja võtsin tal siis ümbert kinni. Ta siputas ennast lahti, suur tugev peletis, juba peaagu kanasuurune. Ajasin ta uuesti nurka ja sain seekord parema haarde. Mul hakkas tekkima kogemus. Kriiskav elajas käte vahel, kõndisin ümber nurga, mööda tänavat ja pöörasin siis kangi alt sisehoovi. Vastutulevad inimesed püüdsid mulle mitte tähelepanu pöörata, autoparkla mees kõndis minu kannul. Ronisn kajakas kaenlas redelist üles, upitasin linnu müüri peale ja ronisin alla. "Mina jään veel siia," ütles mees "ma ootan et ema tuleks teda toitma. See võib olla imeline vaatepilt." Viisin redeli ära ja läksin tööle.

Tõstsin kajakapoja pessa tagasi.

Tõstsin kajakapoja pessa tagasi.
Eristan lihtsamaid signaale. Peamised, mis mind puudutavad - hoiatushäälitsused jagunevad neil kolme raskusastmesse. Otse enda ette kajakas ei näe.

Tõstsin kajakapoja pessa tagasi.

Kajakadpojad hüplesid ja rapsisid oma tiivajuppidega, pesast väljakukkumised sagenesid. Minust oli saanud juba täielik ekspert, aga ka nemad õppisid ja kasvasid. Aina raskem oli neid kinnivõtmiseks nurka ajada, nad olid õppinud nurki vältima. Tõstsin kajakapoja pessa tagasi.

Ebaõnnestunud üritus haarata kinni kajakapojast, ta paterdas röökides ja tiibadega vehkides piki Kentmani tänavat, möödus Ameerika saatkonnast ja pööras siis Kaukast alla. Läksin järgi. Hakkasin teda vaikselt Kentmani tänavale tagasi ajama. Astusin aeglaselt tema poole ja tema paterdas aeglaselt eest ära. Jalutasime niimoodi saatkonna eest uuesti läbi, juhtisin kajaka autode eest kõrvale, vastutulijad jälgisid meid huviga, üks laps hakkas oma vanematelt nõudma, et tema tahab ka endale kajakat. Harju maakohtu juures ajasin linnu nurka ja sain tal ümbert kinni. Redel juba ootas.

Nägin unes, et allakukkunud kajakapoeg hakkas minuga rääkima. Märkasin üllatuseks, et ta on oma nooruse kohta väga klaari mõtlemisega ja elukogenud - tõenäoliselt tulenes see liigimälust. Tegelikult polnud kajakapoeg tema kohta õige sõna, sest ta rääkis naisehäälega. Hääl oli sügav ja tark, sensuaalne, kuid mitte edvistav. Meil tekkis suhe, me elasime koos. Paraku oli tema tiib saanud pesast kukkudes viga ning sellest tekkis infektsioon, tema tervis halvenes. Ta oli juba väga haige, hoidsin teda pesukausis. Mõtlesin, et peaksin tal kael kahekorra keerama, et lühendada tema piinu. Ta teadis, et ta sureb nagunii ja suhtus sellesse rahulikult. Enne surma rääkis ta mulle elutõdesid ja jagas näpunäiteid edasiseks.

Kreatiivmootori plaadiesitlus, jõudsin koju kell 5 30. Üks, kaks. Panin jaki selga, võtsin kindad, võtsin sisehoovi võtmed, tõin kõrvalmaja hoovist redeli, avasin sisehoovi, lükkasin redeli paika, püüdsin kajakapoja kinni ja tõstsin pessa tagasi. Üks, kaks, kolm. Kell 8 polnud ma ikka veel magama jäänud ja vaatasin aknast välja. Üks, kaks. Ma olen nad ära hellitanud. Aga olgu. Panin jaki selga, võtsin kindad, võtsin sisehoovi võtmed, tõin kõrvalmaja hoovist redeli, avasin sisehoovi, lükkasin redeli paika. Kajakpoeg oli siinsamas. Hakkasin vaikselt tema poole nihkuma. Kajakapoeg lendas minema. Esimese hooga tahtsin talle järele joosta, ta nurka ajada, kinni püüda ja pessa tagasi toppida. Viisin redeli tagasi ja läksin väljamagama.

Kilingi-Nõmme on Eesti kõige pikem küla.
Teel lauluplatsilt kultuurimajja kaotasin ma sõbrad, magamiskoti, auto, telgikoha ja pudeli Jägermeistrit. Aga ma ei muretsenud, sisetunne ütles, et ma saan ka üksi hakkama. Kultuurimajas asusin sõbrunema, sõbrunemiste käigus vihjasin sellele, et mul pole kuskil ööbida. Tasapisi kogunes mulle väike hulk uusi tuttavaid, kes põhimõtteliselt olid nõus minuga telki jagama. Tundus, et mul on piisavalt variante ja ma ei pea muretsema.
Viie tunni pärast keeras DJ muusika kinni ja ma vedelesin kultuurimaja ees asfaldil, lisaks minule vedelesid seal veel psühholoog, sotsiopaat, massöör, Tannu, kaks juristi ja endine Noku ettekandja. Raha oli otsas, krediitkaart kinni, juurdelaenatud raha otsas, telefon tühi, magamiskotid kinni ja telgid täis, aga ma ei tundnud muret. Näiteks Tannu oli ära kaotanud mobiiltelefoni aga see-eest leidis ta oma varrukast kaks mütsi. Tannu tuikus ja temast õhkus pahelisust. Ta vaatas mind kavala ilmel. "Tahad juua," küsis ta ja ulatas mulle pudeli: "see on sulle". Tannu hääletoonis oli mingi tagamõte. Minugipoolest, inimesel on õigus rääkida sellise hääletooniga nagu ta ise tahab. Lasin tal endale välja teha. Tannu oli väga hoolitsev, see sobis mulle, las hoolitseb, mulle meeldib kui minu eest hoolitsetakse. Ja ta naeris minu naljade peale, see oli ka hea. Arutasime, kuidas Kilingi-Nõmmelt minema pääseda. Käisin välja idee minna jala Pärnusse - 30 kilti, kuue tunniga käib ära. Tannu arvas, et see on mul hea mõte ja pakkus konjakit.
Jätsime ülejäänud seltskonnaga hüvasti ja asusime teele. Olime kõndinud umbes sada meetrit, kui Tannu ütles: "Oota," ja jooksis üle tee asuvasse majja. Mõne aja pärast tuli ta sealt välja, kaasas seljakott. Püüdsin tõstetada küsimust, et kuna ta nähtavasti tunneb selles majas kedagi, siis kas äkki saaks hoopis seal hommikuni bussi oodata, aga Tannu ainult naeratas salapäraselt ja astus edasi. Tema ilmest oli näha, et tal on selle pärnusseminekuga mingi salaplaan. Väga hea, mõtlesin, sest mul endal polnud mingit plaani. Kõndisime mööda Kilingi-Nõmmet Pärnu poole. Kui olime jõudnud Kilingi-Nõmme kaupluseni, olin kõndimisest juba üsna tüdinud ja avaldasin kahtlust, et äkki on Pärnu ikka liiga kaugel. Tannu arvas, et alustatud teekond tuleks lõpuni käia. Ülejäänud seltskond Kultuurimaja eest oli asunud samuti liikuma ja hakkas meile järele jõudma. Läksime edasi. Olime just möödumas Kilingi-Nõmme bussijaamast, kui sinna keeras suur valge PÄRNU buss. "Pakaaaa, luuserid" kisasin tagpool kakerdavale seltskonnale ja jooksin bussi poole, Tannu venis mõnevõrra vastumeelselt järele. Astusin bussi ja uurisin, palju pilet maksab. Pilet maksis 30 krooni, mul oli rahakotis 50 Nepaali ruupiat ja käibelt kõrvaldatud ühekroonine. Astusin bussist välja, buss sõitis minema. Vaatasin, kuidas nurga tagant välja ilmunud Kultuurimaja seltskond lahkuvale bussile lehvitab. Pikalt lehvitasid, ilus oli vaadata. Bussijaama baarist astus välja Tannu, käes uus pudel. "See on sulle." Ütlesin: "Aitäh". Küsisin Tannult, et kas tal kaardi peal raha on, tal oli. Arvasin, et ta võiks raha välja võtta. Tannu läks raha välja võtma, mina läksin Kultuurimaja omi oma jatkuva kohalolekuga üllatama.
Tuli järgmine buss, Tannu ostis piletid, ronisime peale. Bussis tahtis Tannu nagu millestki rääkida, aga ma olin liiga väsinud, et sellesse süübida. Tannu pani oma käe mulle põlvele ja piidles mind läbi päikeseprillide. Jumala eest, kui mu põlv talle rõõmu pakub. Hakkasime Pärnusse jõudma, kui Tannu võttis mul õrnalt käest kinni. Tõstsin ta käe ära ja ütlesin, et olen hetero ja konservatiiv. Tannu noogutas ja koukis kotist välja mp3mängija. Buss sõitis jaama sisse, juhtisin Tannu tähelepanu sellele, et me oleme nüüd kohal, aga ta oli sulgunud muusikasse ning ilmselgelt kaotanud Pärnu vastu igasuguse huvi. Jätsin ta bussi ja astusin ise maha. Nüüd oli veel vaja helistada.
Varahommikune linn oli inimtühi, ainult üksik tütarlaps seisis peatuses. Vaatasin ringi, kedagi rohkem polnud, ja astusin siis tütarlapse juurde. Küsisin telefoni. Ta andis. Tänasin ja valisin numbri. Tütarlapsele jõudis kohale, et just äsja ei röövitud talt mobiiltelefoni ning ta nõudis pahaselt, et mis öine helistamine see olgu. "Vabandust. Mul on tarvis oma tüdruk kätte saada. Ta ei tea et ma tulin." "Aaaa," heldis tütarlaps. Telefonist hakkas kostma itsitamist, tõstsin telefoni:
"Jah, halloo, mina olen, siin, jah, Pärnus, tulin, mis kuradi soome sportlased, kus sa oled, kuskohas see on, okei, ma tulen sinna."
Pöördusin tagasi tütarlapse poole: "Kuskohas on staadion?" Ta juhatas. Hakkasin jooksma.