Pühapäeval Tartus
ANTROPOLOOGIATUUR. NATIVES ARE RESTLESS

Volbriööd Tallinnas vastu võtta ei saa - liiga räme. Tuleb ennast koju barrikeerida või põgeneda kuhugi metsade vahele.
Sellega seoses meenusid Tartu kunstniku P-i jutud tema seiklustest öistes korporatsioonides L-i ja M-iga. Ma pole kunagi korporatsiooni kuulunud, pole üheski korporatsioonis hetkegi viibinud ja oma korporandist klassivennaga ma ei suhtle. Olen korpidest ainult kummalisi, veidraid jutte kuulnud. Näiteks et ühes tütarlaste korbis testiti uut tulijat küsimusega, et kas ta on rohkem nagu hingepeegel või küünlaleek.

Kuna Tallinnas ei saanud olla, otsustasime väikese seltskonnaga ette võtta eksootikaretke. Eelnevalt kogutud info põhjal varustasin ennast lipsu ja triiksärgiga. Õhukese tallaga kingad, tume pintsak - peab austama lokaalseid tavasid.
Tartus olid ära räägitud 2 kohalikku teejuhti, preili K ja preili P. Kuigi algul tundus, et kohalikud on, nagu ikka, hõlpsasti äraostetavad alkoholi ja sigarettide abil, hakkasid metsaplikade nõudmised järk-järgult kasvama, tee peal üritasid nad korra isegi ära joosta ja mind üksinda öisesse Tartusse ekslema jätta. Siiski preilid K ja P leebusid ning viisid mind Sakala korbi ette. Seal pöörasid nad ümber ja kadusid hääletult öhe.
Korbis kohtasin omasid, kes olid taandunud keldrisse ja kükitasid ühes nurgas kobaras koos. Pea kohal kõmises ähvardavalt Untsakate lõõtspillifolksült. Teistest julgem oli preili M, kellega koos ronisime keldrist välja (see polnud kerge, sest keldris asus WC ja garderoob, mis tähendab pidevat inimtroppi trepil) ning asusime Sakalat eksploorima. Sakala saalides oli kohal Eesti koorekiht, vist kogu kabinet ja pooled presidendikandidaadid. Saalis keerutati jalga, löödi pokaale kokku ja sooviti edu presidendivalimistel. Otsustasime karika (või kapa) põhjani juua ning tegime preili M-iga ühe rahvaliku paaristantsu.
Preili M-il oli toidumürgitus ja ta käis vahepeal oksendamas. (Ta kordas oma märgistusrituaali ka ülejäänud korpides.)
Pärast Sakalat läksime otse Sakala vastas asuvasse üliõpilasseltsi (nime ei mäleta). SEE OLI MAAILMA KÕIGE KURVEM PIDU. Maja oli täiesti tühi, muusika mängis, laudadel seisid rivis veiniklaasid, mida keegi polnud puutunud, paar teklitega pässi kondas ringi ja vaatas aegajalt läbi akna vastasasuva, konkureeriva Sakala tulede pilkavat sära. Läksin härdameelseks ja kirjutasin oma nime nende külalisteraamatusse.
Siis suundusime Üliõpilasseltsi. Ukse ees kohtasin lapsepõlvesõpra, kellest oli kasvanud playboy. Lubasime Illukas kohtuda. (Muil oli eelnevalt hangitud Illuka priipääse Ivar Malmi nimele.) Seltsi uksel küsiti, et kas me oleme organiseerunud. Vastasime - jah, me oleme organiseerunud. Siis lasti meid sisse. Sealne plaadivalik koosnes Tartu Muusikapäevade kraamist, Propeller jm progepunk. Ühesõnaga, hoiti elus eesti üliõpilaste rebel-traditsioone.
Seejärel käisime Goethe Instituudis. Sinna meid eriti sisse lasta ei tahetud, küsiti, et kas meil on sees tuttavaid. Ütlesin salapäraselt, et võibolla.. Preili M pakkus umbropsu mõned nimed. Siis tabas M-i jumalik inspiratsioon, ta suunas oma sõrme ühele väljuvale tüdrukule ning ütles, "Ma tunnen teda". Segaduses tütarlaps naeratas ja ütles meile ebavlevalt tere ja uksevalvuritele ütles, et me oleme väga toredad inimesed, ütles seda mitu korda ja lõpuks koguni lubas, et vastutab meie eest. Sees esines mingi live-grungebänd ja korporandid hüppasid lipsude lehvides ringi.
Viimasesse sihtmärki - Ugalasse - meid enam sisse ei lastud. (Märkan siin teatavat järjepidevust: Sakala uksel -pole probleemi, Üliõpilasseltsi uksel - kerge küsitlus, Gothe Instituudi uksel - pikem kaalumine, Ugala uksel - kindel EI).
Üritasime veel Illusiooni sõita, aga selgus et on juba hommik ja Illusioon on kinni.