verine öö

Ärkasin selle peale, et püüdsin sügavamale voodi sisse pugeda. Imelik, et mõnest asjast kohe saad aru, näiteks kui keegi, kel surm tõesti silme ees, appi karjub, saad aru, et see on päris. Küllap on see kuskile sügavale sisseprogrammeeritud alarmimehhanism, mis peab käivitama automaatse evakuatsiooniprogrammi. (näiteks kui mu vanaema maja keldris oli üks kodutu ära surnud ja roiskuma läinud ja ma vanaemale külla läksin, kohe kui ma tundsin maja ümber hõljuvat vinet, sain aru, et keegi on surnud ja et see on inimene, mitte rott või koer.) Nüüd oligi keegi koridoris just sellise hirmsa häälga karjunud. Ärkasin meeletu hirmutundega. Teadsin et surm on koridoris ja mina olen väike, haiglaselt valge nahaga (mis kaetud sinakate veresoontega), poolpime loomake, troglodüüt, pean ruttu peitu pugema, kuhugi sügavamale. Koridorist, minu ukse tagant (tundsin kui õhuke see uks on), kostis rütmilist korinat. Umbes nii: HHHHGGGGRRRHHHHHHHH-HHHÄÄÄÄHHHRRRRRRRRHHHHHHH-GGGGKKKKKKKHHHHHHHHH-GRRRHHHHHHHH-HHHHHHRRRRRRRRHHHHHHH-GGGGKKKKKKKHHHHHHHHHÄÄÄÄ-jne. Ärkasin uuesti oma norskamise peale. Olin korina rütmis hetkeks unele suikunud. Mõistsin, et see oli nüüd küll väga vale reaktsioon teise inimese surmaheitlusele, tundsin enda pärast häbi, häbitunne kiirendas pulssi, pumpadi-pumpadi - verd ajju ja palgele, hakkasin inimese rolli sisse elama, lambid läksid põlema, südametunnistus hakkas tööle, moraal, eetika, abivalmidus, kangelaslikkus, ligimesarmastus. Minus toimus ülikiire evolutsioon uruloomast kaasaegseks sotsiaalseks inimolendiks. Jooksin esikusse, tegin ukse lahti, nägin koridoris naabrimeest ja siis trepi jalamil ebaloomulikus asendis lebavat inimest. Naabrimehel oli käes telefon, ta oli juba kiirabi kutsunud. Asi selge, üks kodutu oli koridoris ööbinud ning trepist alla kukkunud, peaga vastu kivipõrandat. Jäime kolmekesi - naabrimees (kiire, julge, abivalmis), mina (argpüks, kasutu) ja kodutu (elutu) - parameedikute saabumist ootama. Tulid mehed oranzhides kombenesoonides, vinnasid keha üles, panid pea otse. Mees elas, pea tegi jõnksu ja laubal asuvast haavast hakkas paksu rubiinpunast verd purskama. Sain sellest vaatepildist peaaegu et religioosse elamuse, tundsin kui imeline ja õpetlik on see, et selle räsitud, sissepekstud, alandatud, lehkava, ennast täiskusnud keha sees voolab ikkagi puhas ja täiuslik substants. Kõik on üks. Inimene on nahkkaantega raamat.