Tervisekontroll

Gary Glitter väljus Vietnami vanglast. Ta lubas et ta ei jäta rock´n´rolli ja et ta kavatseb muusikuna edasi tegutseda. Gary Glitter muusikuna pole mulle kunagi mingit muljet avaldanud, minu meelest nägi ta vaatamata kogu glitterile nats pärdiku moodi välja. Aga ma saan aru, et ta on mees, kellel oli olemas peaaegu kõik, mida inimene võiks tahta elult saada. Nooruses meinstriim-popstaar, siis tavapärane allakäik, ja siis edukas comeback, mis polnud isegi mitte niiväga tagasitulek kui edasiminek – olles käinud põhjast läbi, hakkas mr. Glitter 90tel esinema ülikoolide poolunderground-klubides, tegi koostööd endast poole nooremate muusikutega, tema lugude sämplinguid kasutavad bändid, nagu Oasis, tõusid edetabelite tippu. Gary Glitterist sai kultuspersoon. Kuni 1997 viis Gary oma Toshiba-läptopi kohalikku arvutiparandusse.

Meenub üks ammune uudis, kuidas Britannias paljastati suurem lasteporno levitamisega tegelev jõuk. See oli esilehtede uudis, politseinikud seisid konfiskeeritud serverite ja kõvaketaste hunniku kõrval. Nad leidsid tuhandeid pilte ja mis palju olulisem, said enda kätte ka kogu kuritegeliku raamatupidamise. Jah, on oodata edasisi arreteerimisi, on oodata palju arreteerimisi, eksperdid kammivad kõvakettaid, taastavad meilivahetust, träkivad kontakte, aga juba praegu võib öelda, et niidid ulatuvad kaugele. Järgneval nädalavahetusel sooritati UKs kõikide aegade rekordarv enesetappe. Ontlikud kontoriametnikud viskusid ühtäkki kontoriakendest tänavale. Tublid pereisad läksid kodumaja pööningule ja ei tulnudki sealt enam alla.

Meenub ka, kuidas tuttav kultuuritoimetaja rääkis uhkusega, et tema mees oli paksnud ühte pedofiili. Nad olid oma lastega väljas, kui märkasid mänguväljaku lähedal pingil istumas ühte kõhetut vanamehenässi. Vanamehenäss äratas kahtlust, sest ta nägi välja kuidagi süüdlaslik, hirmunud, ta oli kössis. Ätt jõllitas mängivaid lapsi ning samal ajal näppis ennast. Kultuuritoimetaja mees on päris turske tegelane. Tavalises olukorras ei oleks abitu vanuri verisekstampimine midagi uhkustamisväärset. Antud juhtum on muidugi täiesti teist laadi. Kuri sai karistuse, kaabakas sai paraja õppetunni. Oleksin võinud muidugi küsida, et kas siis õppetund jõudis ka kohale, et kas lugupeetud kultuuritoimetaja arvab, et vanainimese seksuaalne sättumus peksu tagajärjel korrigeerus? Aga see oleks kindlasti olnud kohatu küsimus.

Meenub, et kirjutati, et viiel protsendil täiskasvanud meestest on pedofiiliakalduvus (on ka suuremaid arve välja käidud). See on raske haigus, nad peaksid abi saamiseks pöörduma spetsialistide poole.

Kolleegil on väike tütar tööl kaasas. Kuueaastane, mängib minu töölaua ees, on parasjagu ametis Spidermanilt käe otsast ära rebimisega. Niisiis, tõstan pilgu ja vaatan teda keskendunult - pikad blondid juuksed, armas nöbininaga näoke. Jõllitan teda natuke aega niisama. Siis liigun järgmise etapini. Riietan ta mõttes lahti. Ka selles pole mitte midagi huvitavat. Suvaline paljas titt. Jätab absoluutselt külmaks. Tore. Ma olen terve.

Kolleegid

11. 20
Helistan Peetrile. "Tsau. Margus siin. Kuule. Kas sa tead, kas täna on mingi riiklik püha? Et nagu vaba päev?"
"Minu teada küll. Vähemalt mina olen praegu kodus."
Selge

12. 45
Telefon heliseb. Peeter. Olen vastates külma häälega, ngu mul oleks kiire. Tegelikult mul pole kiire. Tegelikult ma olen Peetri peale pahane, et keegi teine peale Peetri mulle ei helista. "Tere. Peeter siin. Kuule. Kas mu tütar võib sinu tööarvutiga mängida?" Jah, muidugi. "Okei. Tsau siis."

13. 03

Sõnum. Peetrilt. "Siin sulle üks arvujada. Vaata, kas lahendad ära."

Jada on:

1

11

21

1211

111221

13. 30

Saadan Peetrile vastuse:

312211

13.35

Peeter vastab. "Õnnitlen."

15. 07
Peeter helistab. "Kuule. Selline asi, et kas sa äkki juhuslikult tead, miks Tolstoi "Buratino" kirjutas?"
Ma ei tea. Aga soovitan tal googeldada prantsuse matemaatik Nicola Bourbaki.

19. 28
Peeter helistab. "See oli päris kõva. Aga mul on sulle mõistatus ka. See võiks sulle meeldida. Nii. On ütlemine, eksole, et "põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega". Nii. Aga millega on siis sillutatud paradiisitee?"
"Ma nii küll ei tea, millega iganes, neid võimalikke vastuseid peaks ju olema palju."
"Jajah, on küll palju. Aga mõtle selle peale. Ma ise tegelesin terve nädalavahetuse selle teemaga. Ja lõpuks leidsin ka vastuse. Ma ei ütle seda sulle. Aga see tundus kõige loogilisem. Küsimus ise pärineb muidugi Piiblist. Ja vastuse leidsin ka Piiblist, seda võin sulle öelda."
"Ma oletean siis, et õige vastus sisaldab endas kuidagi sedasama küsimust?"
"Sinnapoole. Aga mõtle välja."

23. 56
Helistab Peeter. "Peeter siin. Mul on nüüd selline asi. Võibolla sa oskad seda seletada. Aga ma näen maailma üksikute piltidena."
"Et nagu slaidshõu?"
"Nagu slaidshõu. Veidi aega tagasi hakkas. See on päris huvitav. Kui ma siin sinuga räägin, siis ei ole, aga kui kõrvale vaatan, siis näen jälle stop-kaadritena."
Kõlas põnevalt. Sobran mälus, aga mulle ei meenu küll, et ma sellisest tajuhäirest varem kuulnud oleksin. Suudan ainult välja pakkuda, et äkki ta seisab hiiglasliku videoekraani ees. Ei, ta seisab bussipeatuses. Pakun välja, et äkki tema tajumotoorika võime sooritada sujuvat gestalthüpet on pärsitud. Kuivõrd ma ei tea gestaltpsühholoogiast mitte midagi, jääb mu vastus ka mulle endale täiesti arusaamatuks. Tunnistan, et ma ei suuda temaga toimuvat seletada.
"Okei," on Peeter pettunud. "Kuule. Aga ma vaatan, kui ma peaks omadega väga perse kukkuma, siis ma helistan sulle uuesti. Aga ma arvan, et ma ei kuku."

Sõjaturism

Eile õhtul sain kettkirja, kus teatati, et Tallinna lennujaamast väljub 24 tunni pärast erilennuk Gruusiasse, eesmärgiga läbi viia humanitaarmissioon. Lahingutegevust välditakse, aga valmis tuleb olla ka tule alla jäämiseks. Teadet soovitati levitada ainult sõprade hulgas. Kontaktaadressid viitasid Eesti Reservohvitseride Liidu kodulehele. Ühesõnaga, nagu ma sellest välja lugesin, on rahvuslikult meelestatud paramilitantidel kavas minna tegema inimkilpi sõjaalustajale Saakashvilile. Ettepanek oli ahvatlev. Ma pole varem Gruusias käinud, ma pole varem sõda näinud. Juba mõte sõjakoldest tekitas minus meeldiva adrenaliinitulva. Tundub, et üksielamine on hakanud mõju avaldama. Mul on testosterooniülejääk. (See lööb välja pisiasjades. Näiteks eile trennis ei osanud piiri pidada ja rebestasin oma jalalihase.) Ja nüüd siis selline peibutis. Sõda looduskaunis paigas.

Helistasin Tarandile: "Tere, minu nimi on Margus. Kas teie otsisite vabatahtlikke Gruusia missioonile? Ma sooviksin missioonis osaleda."
"Tere Margus. Väga meeldiv. Kahjuks on meil juba kõik kohad täis, soovijaid oli väga palju. Aga suur tänu, Margus, teie soov missiooni toetada on meile väga oluline."
"Mis siis ikka, kõike head," venitasin pettunult.
"Järgmine kord," lohutas Tarand.



PS. Illustratiivseks materjaliks.
Kansei-tehnoloogia tegeleb emotsionaalsete käitumisskeemide kaardistamisega. See võib tähendada lihtsat tarbijakäitumis-uuringut, aga seda saab rakendada ka küberneetikas, näiteks eesmärgiga luua tehis-enesetedavus. Siin on Tokyos valmistatud Kansei-robot, kes suudab väljendada emotsioone. Ta on programmeeritud reageerima sõnadele.
Siin on, matemaatiliselt täpne emotsionaalne reaktsioon sõjale.

Näitlikult tõestatud hüpotees, mis väidab, et häid asju on alati vähe.

Kirjanik Hasso tõi Peetri kätte oma verivärske romaani käsikirja. Mitusada lehekülge teksti. Hassol on kombeks kirjutada käsitsi masinal. See oli ainueksemplar. “Loe see läbi ja siis põleta ära,” ütles Hasso.
Peeter luges käsikirja läbi ja põletas ära. Peetri sõnul oli see väga hea romaan, tema meelest üks parimaid Hasso tekste. Erakordne teos. Verstapost Eesti kirjanduses.

On Stella uue plaadi esitlus. Tiraazh 500. Kontsert läheb väga hästi, Stellat võib julgelt nimetada kultusbändiks. Võin ette kujutada plaadiarvustusi järgmise nädala lehtedes. Ülivõrded, aasta plaat, kauaoodatud esikalbum Eesti alternatiivmuusika kroonimata kuningannalt. Viiis punkti viiest, kümme punkti kümnest.
Tanja haarab mu käevangu ja hakkab mind plaadileti poole lükkama. Arusaadav, ta tahab, et talle kingitaks plaat, pakun, et kindlasti tahab ta ka pühendust. Ja kuna tal endal puudub selleks igasugune põhjendus, siis kavatseb ta mind alibina kasutada. Mõistlik. Läheme Lotte juurde. Lotte seisab, käes peotäis plaate. “Tsau Lotte,” ütlen. Samal hetkel kahmab Tanja Lotte käest plaadid ära. Ta teeb seda sellise otsustavusega, et Lotte kaotab oma ülikõrgetel kontsadel hetkeks tasakaalu. Hetkeks on ta hämmeldunud ja ehmunud ja siis saab tasakaalu tagasi ning taastab enesekindla naeratuse. Midagi pole olnud. (Mulle meenub lõpulause Barbarellast: "Inglitel pole mälu"). “Palun signeerige ka!” nõuab Tanja.
Hommikul kodus loen oma saagi kokku – üks plaat ainult ongi jäänud mulle kotti. Huvitav, kas ülejäänud võttis Tanja või jagasin ma need ise laiali?
Lotte helistab ja ütleb, et neil varastati kogu tiraazh Mammu autost ära. Uurib, palju minu käes plaate on. Ainult üks – ei saa aidata, paha lugu, kuidas siis nii, oi-oi, ja võetigi kõik plaadid ära? “Pole midagi,” arvab Lotte: “kohe teeme uue tiraazhi.”
Paar päeva käib jutt uuest tiraazhist, siis ütleb Lotte MSNis et läks mehest lahku ja on nüüd täiesti rahatu. Ja kavatseb minna määramata ajaks hääletama.
Niisiis on minu käes ainus teadaolev eksemplar, kuhu peale salvestatud oluline peatükk kohalikust popmuusikajaloost. Aasta album. Ainsuses.

Olen taaskord kaasatud riigipea matuste ettevalmistamise projekti. Novembris tulevad. Tõsi küll, tegemist on kõigest ümbermatmisega. See on muidugi mõningane pettumus. Samas, ma saan neist ka aru, praegu on vaesed ajad ja tuleb käituda säästlikult. Märksõnaks on recycling - ja seda ka rahvuslikku kokkukuuluvustunnet kasvatavate projektide puhul. Loodan siiski, et see ümbermatmine on tegelikult mõeldud eelproovina, väikese soojendusena enne päris sündmust. Mina igatahes olen valmis.

ESOTEERIKUD

1

Oleme sõitnud juba ligi kolm tundi. Ma ei tea, kuhu me läheme, tean ainult, et koosolek toimub Andrese juures ja et Andres elab jumal-teab-kus metsavahel väikelinnas. Ma tean, et selliseid koosolekuid on neil toimunud ka varem, aga sel aastal kutsuti ka mind kaasa. Väljas tuiskab lumi. Vahepeal tegime mingi vana veskikõrtsi juures peatuse, et veidi soojas ruumis ennast sirutada ja mõned sigarid tõmmata. Veskihoones tuled põlesid, aknast oli näha, kuidas turvamees istus ja vaatas telekat, aga ust lahti ei teinud. Lõgistasime lukku ja hiilisime ümber maja nagu kodukäijad, aga sisse meid ei lastud. Loopisime konid ja tühja taara veskiõuele ja sõitsime edasi. Hakkab tuiskama. Õnneks moodustavad meie seltskonna tuumiku elus edasijõudnud mehed, kelle elustiili juurde käib iseenesestmõistetavalt maastur. Mõtlen, kui hea on, et ma ei taipa autojuhtimisest midagi, vastasel juhul tunneksin ma praegu suurt hirmu - nähtavus puudub, teed on jääs, kiirus suur. On asju, mida on parem mitte teada, magad rahulikult. Toetan pea seljatoele ja magan rahulikult.
"Tead," ütleb Kristjan: "noorema põlvkonnaga on see häda, et nad ei oska teha tasuta tööd. Meil on see võime veel olemas, sest meie mäletame teistsuguseid aegu ja teistsuguseid süsteeme Ja mina tean, ja sina tead, et lõppkokkuvõttes loeb ainult tahe. Ja fanatism. Erialane fanatism. Kõik muu on eimidagi. Aga noortel on idee, et nad võivad saada oma töö eest tasu, neil on ettekujutus õiglase tasustamise võimalikkusest. Selline illusioon võibki kergesti tekkida välismaal pakutavatest palkadest, mis on mõistagi palju suuremad kui siin harjunud ollakse. Siis võib tõesti tekkida tunne, et sa oled jõudnud olukorda, kus sa sooritad tasakaalustatud tehingu, et tasu on töö vääriline. See kõlab ju toredalt, aga tegelikult see on lõks. Sest kui sa tunnistad, et sa saad oma töö eest õiglast tasu, siis tuleneb sellest ühtlasi, et see, mida sa teed, on mõõdetav. Aga kõik, mis on mõõdetav, on tühine, sest iga numbri kohta võib nimetada teise numbri, mis on kümme korda, miljon korda suurem. Mina ei arva kunagi, et mulle tasuti nüüd õiglaselt. Mitte kunagi. Sest niimoodi ei tohi mõelda." Oksad klõbisevad vastu autokülgi. Oleme sõitnud üle nelja tunni. "Mis sa Alvarist arvad?" küsib Marko. "Ma arvan et ta on okei. Talle meeldivad asjad. See näitab, et tal on põhimõtted."
Andrese pleiss ei valmista pettumust. Asulas asub pood nimega "Pood", baar nimega "Baar" ja restoran tulikirjas sildiga "Restoran". Olen sarnast tautoloogiat mujalgi näinud. Teema üle juureldes suudan välja pakkuda kaks võimalikku selgitust. Esiteks - tegemist võib olla niivõrd arhailise asulaga, et see koosneb veel suures osas arhetüüpidest, alg-asutustest, asjadest iseeneses. Teine võimalik selgitus on risti vastupidine - tegemist on endise kolhoosikeskusega, ENSV kolhoosikeskustes aga lokkas teadupoolest postmodernism, ning see, et inimesed käivad einestamas "Restoranis" ning täiendavad oma varusid "Poes", on ehe näide poststrukturalistlikust mõtteviisist.
Ühte krüptilist kujundit püstitab Andrese naine parasjagu kodumaja ette. Ehitis koosneb keradest ning need on asetatud ristikujuliselt. Kolm kera vertikaalteljel, kolm kera horisontaalteljel. Kusjuures ühendatud on nii lineaarne jada (vertikaalteljel suuremale kerale toetumass väiksem kera, selle toetumas veelgi väiksem kera), kui tsükliline jada (horisontaalteljel väiksem kera, suurem kera, väiksem kera). Kerad on valged, ülemise kera sisse on pistetud porgand. Ma saan korraga aru, miks lumememmed on nii populaarsed - sest nende ilu on matemaatiliselt täiuslik.

6. sajandil enne Kristust tegutses Musta mere kandis pütagoorlasteks kutsutute usuliikumine. Sekt oli äärmiselt kinnine ja vägivaldne. On teada, et liikmetelt nõuti ekstreemset distsipliini, eksimused, nagu näiteks liigne lobisemine, olid karistatavad surmaga. Sekti juhi kohta pole kuigi palju usaldusväärseid andmeid, kõik tema arvukad biograafiad on kirjutatud sajandeid hiljem ja on sisuliselt väljamõeldised. Aristotelese teateil suutis sekti liider rännata ajas ja ruumis, üldlevinud on arvamus, et üks tema reitest oli kullast, mõnedel andmetel oli sektijuhil koer, kellega ta vestles, sest pidas teda oma surnud sõbra reinkarnatsiooniks.
Tegelikult pole teada, kas sektil oli üks kindel juht, või on Pythagoras kollektiivne persoon ja sekti juhtis tegelikult nõukogu ning ühte konkreetset Pythagorase nimelist isikut ei eksisteerinudki.
Laialt tuntud Pythagorase teoreem ei pärine pütagoorlastelt - nad küll tundsid teoreemi, kuid selles polnud midagi erilist, sest teoreem oli selleks ajaks juba sajandeid matemaatikutele tuttav.
Sekt tegeles esoteerilise numbrimaagia ning hingede transmigratsiooniga. Kuivõrd rääkimine oli keelatud, suhtlesid nad omavahel numbrite abil, sellest arenes teooria, et numbrid väljendavad kõiksust.
Ühel sektiliikmel õnnestus põgeneda ning teha pütagoorlaste salateadmised avalikuks. Tema suu läbi on teada pütagoorlaste hoiatus mitte süüa ube ning mitte astuda risti üle põikpuu, ka teatas ta, et nad on matemaatiliselt ära määranud ilu saladuse. Pütagoorlased said oma põgenenud liikme kätte, torkasid välja tema silmad ning kraapisid ja kustutasid kõikjalt maha tema nime. Põgenenud sektiliikme nimi pole teada.
Ka pütagoorlaste ilu valem pole säilinud, aga see polegi võibolla oluline, lause "Ilu on matemaatika" on geniaalne ka ilma igasuguse tõestuseta. Vt. ka "Medium is the Message".

Andrese appartmendis, lamades pinksilaual, teeb Marko ettekande. Ettekande sisuks on, et meil on nüüd rahad taga. Kõik, mis vaja, on tellitud ja jääb ülegi. Nüüd saab seada järgised sihid. Need sihid saavad kiiresti paika ja on küllaltki ootuspärased: meie sihiks saab hõivata aeg ja ruum. Kasvatada endale noorem generatsioon järgijaid ja muutuda rhavusvaheliselt tegutsevaks institutsiooniks.
Päeva lõpuks tunnistab Andres, et tal on paranormaalsed võimed. Ta nõustub mulle tegema toniseeriva seansi. Valan endale veini ja lükkan mängima John Mausi. "Ei-ei, nii me küll kuhugi ei jõua," ütleb Andres ja vahetab Mausi Pink Floydi vastu, võtab minu käest veiniklaasi ära ja pistab asemele kohvitassi. "Istu maha." Seanss kestab umbes tund aega. Siis läheme koosolekuga edasi. Kristjani estvedamisel paneme kokku soovitusliku kirjanduse nimekirja. Meie hulgas on mitmeid inimesi, kes õpetavad ülikoolides, nemad peaksid hakkama antud kirjandust õplaste hulgas propageerima.
"Seda, millest me siin täna rääkinud oleme, hakatakse kümne aasta pärast meenutama," ütleb Andres.


2

"Kogu see kamp tuleks laiali peksta! Pooled töötajad vallandada!" vehib Eha supilusikaga. "Eelkõige Valk. Tema sai võetud selleks, et ta om riigikogus sitsuvate sugulaste kaudu rahad ja load hangiks, nüüd on need oemas ja nüüd pole teda enam vaja!"
Eha naeratab tütarlapsele, kes asetab tema ette kausi suppi.
"Sina ju tegeled nende, noh, subkultuuridega. Vot. Siis neid tuleks tuua. Ja seda gräffitit. Seda ka. Aga folki ma ei taha. See mulle ei meeldi." Supilonks. "Aga ma ütlen, ega seal enne ei liigu, kui kõik vallandada, kes vaja. Pooleks tõmmata, ribadeks, välja visata! Kõik kohad on mõttetuid inimesi täis." Supilonks. "Nagu see, kes mul seal kabinetis istus. Õnneks sai see nüüd teise ruumi paigutatud."
"Kuidas tal on, tervis?"
"Ahh, nagu ikka, see ei saa ju midagi tehtud, enne tuleb jälle hullus peale. Tema projektide lappimisega mina küll tegelema ei kavatse hakata. Seda ma ka ütlesin. Et mina ei kavatse sellega koos samas ruumis istuda. Punkt." Supilonks. "Aga tead," Eha muigab kavalalt: "ma mõtlesin välja, mis sellega teha. Sel ju tuleb alati enne hoogu selline aktiivsusperiood, kus ta muudkui sahmib ringi ja tegutseb. Räägib igasugu projektidest ja nii. Eksole. Ega see neid asju kunagi ära ei tee, enne satub alati Wismarisse, aga sahmib kõvasti. Vot. Ja mulle tundub, et sellel on jälle hoog peale tulemas, on siuke, muudkui pakub projekte välja ja silmad muudkui säravad peas. Voot. Ja ma siis otsustasin, et annangi sellele konkreetselt hulga ahiveerimisdokumente läbi töötada. Need seisavad niisama, keegi nendega ju tegeleda ei taha. Ja ega seegi neid ära teha jõua. Aga lükkab nina alla ja vaatab, palju enne järgmist Wismarisse-minekut jaksab ära teha. Liigutused on sel praegu igatahes kiired, muudkui vehib kätega, kui räägib, nagu tuuleveski. Ja silmad säravad."
Eha nõjatub ettepoole ja neratab magusalt, kortsud tea näos joonduvad naerukurdudeks: "Aga sa siis tood mulle neid subkultuure, eksole?"
"Võib mõelda."
"Ohh-ohh, väga tore, väga tore:" rõõmustab Eha ja plaksutab sõrmedega. Tõmbub siis toolil tagasi ning ütleb omaette, justkui mind polekski sealsamas "Nii-nii. Sina oled mul siis kotis. Nüüd oleks mul veel kahte sellist elukat vaja."


3

Angelina klõpsab lahti paurpoindi ja näitab slaidi, mingist räpasest garaazhist, kus keset muud kola seisab suur külmkappi meenutav ese.
"See masin sattus meie kätte juhuslikult. Algul me ei saanud aru, millega meil tegu on. Me arvasime et see on mingit sorti modernistlik skulptuur. Ausalt-öelda kavatsesime selle algul isegi hüljata, sest see asjandus kaalus nii neetult palju."

Beware the Moniac

Bill Philips töötas Uus-Meremaal krokodilikütina. Kui puhkes teine maailmasõda, vaimustus ta filmikunstist. Ta arreteeriti Jaapanlaste poolt ning veetis mõnda aega vangilaagrites. Pärast sõda astus Bill Londoni Majanduskooli, kus puutus esmakordselt kokku Keynesi töödega. 1957 ehitas Bill Philips masina, mida hakati tundma nime all Moniac.
Pole täpselt teada kui palju selliseid masinaid valmistati, välja on pakutud arv neliteist.
Moniac ühendab kapitaliringluse-mudelid hüdromehhaanikaga. See masin on dünaamiline maailmamudel, kus kapital - värvitud vedelike kujul - voolab mööda golbe ja torusid, ühest mahutist teise, otsides tasakaalu. Moniac demonstreerib kompleksseid suhteid selliste makroökonoomiliste muutujate vahel nagu tarbimine, maksud, valitsemiskulud, investeeringud, säästud, intressimäärad, valuutakursid. Ekspordianumast mööda välisturgude-torukesi impordimahutisse, saades vahepeal juurde ja andes ära, läbides erinevaid institutsioone ja organeid, ammutades laenudeanumast ja täites töötusepudelikest. Iga muudatus vooluringis - näiteks maksukraani kitsamakskeeramine - lükkab süsteemi uut tasakaalu otsima - värvilised vedelikunired hakkavad jooksma mööda masina avatud sisikonda, moodustub krüptiline kaleidoskoop, millelt teadlik vaatleja oskab välja lugeda, missuguseid muutusi iga üksik väike ümbersaedistus kogu makromajandussüsteemile põhjustab. Võibolla ei juhtu suurt midagi ja kogu närviline värvidemäng on üksnes virvendus pealispinnal, antud juhul sõna otseses mõttes torm veeklaasis, võibola aga hakkab kogu vedelik voolama inflatsioonianumasse. Mis reaalses elus tähendaks majanduskatastroofi, töötust, nälga, massilist suremust, rahvarahutusi, kodusõda, riigipööret.
Professor Bill Philips püüdis turustada oma masinat kui näitlikku õppevahendit ülikoolidele. Ta esines reklaamklipis. Tal olid pea ümber lendlevad hallid juuksed ja sarvraamidega prillid. Ta ei vaadanud kordagi kaamerasse. Hoolimata masina märkimisväärsest hinnast, tundsid mõned ülikoolid asja vastu huvi. On fakt, et asja vastu tundis huvi ka Ameerika salaluure. On ka fakt, et Bill Philipsi sai mingitest allikatest ootamatu rahasüsti, ettekirjutusega, et professor täiendaks oma masinat, lisades oma majandusmudelisse anuma kirjaga "must turg".
Ühendriikide majandusanalüütikud olid aparaadist vaimustuses ning valitsus kinnitas grandioosse plaani soetada sadu Moniac-masinaid, et ehitada endale ei vähem ega rohkem kui kogu maailma majandusmudel, kus iga riigi jaoks oleks seadistatud spetsiaalne Moniac ning need kõik oleksid ühendatud ühte suurde vedelikuringlusse. Projekt katkes üsna eos, 60te teise poole läbimurded küberneetikas pöörasid investorite ja analüütikute pilgud mujale ning professorl Philipsi värvilise vee automaat ei tundunud ühtäkki enam kuigi seksikas.
Edasi muutuvad andmed kontrollimatuteks ning võivad olla osalt ka väljamõeldised.
Jällegi pole teada, kui palju masinaid Ühendriikide valitsus omandas, aga räägitud on vähemalt neljast. On inimesi, kes kinnitavad, et need masinad olid pidevalt kasutusel, neid lennutati mitmetesse partnerriikidesse, aitamaks Ühendriikide-sõbralikel rezhiimidel enda majandust seadistada. Pärast seda, kui kolonel Carlos Castillo Armas oli tema enda ihukaitsja poolt mõrvatud, võttis Guatemala valitsuskepi üle kindral Miguel Ydígoras Fuentes. Paraadportreel, kus värske riigipea võidukalt naeratades oma kabinetis seisab, on aimata taustal seina ääres seismas mingit suurt seifilaadset eset. Mitmed eksperdid on selles ära tundnud Moniaci. Kindral-president Fuentes on ajalukku läinud oma kummalise reaktsiooniga sellele, kui Guatemala vetest avastati seal illegaalselt traalivad Mehhiko kalapaadid. Kindral Fuentese reaktsioon sellele üsna tavalisele majanduspiraatlusele oli pretsedenditu - kõigepealt saatis ta mehhiko kalurite peale oma pommilennukid, seejärel esitas Mehhiko presidendile ametliku duellikutse. Tema idee järgi pidid nad Mehhiko presidendiga kohtuma Mehhiko-Guatemala piiril asuval sillal, duell pidi läbi viidma dzhentelmenlikult. Kindral Fuentese rezhiim kukutati kolonel Enrique Peralta Azurdia juhtimisel pärast seda, kui ameeriklaste Kuuba-invasioon, mille ettevalmistamises ka kindral Fuentes suurt rolli mängis, 1961 läbi kukkus. Ei kolonel Azurdiast ega tema järglastest tehtud piltidel pole täheldatud midagi, mis võiks meenutada Moniaci.
Pärast idabloki kokkuvarisemist, 90te alguse Ida-Euroopast pärineb mitmeid teateid Moniaci meenutavate seadeldiste kohta. Kinnitatud andmetel ilmus üks selline seadeldis mõned aastad tagasi välja Istanbuli Atatürki-nimelises Majandusinstituudis.

Ja nüüd on siis üks selline ka Angelina käes. Esialgu on kõige pakilisem küsimus, kuidas toimetada see Shveitsist Lätti. Nagu öeldud, kaalub see neetult palju. Angelina selgitab, et tõenäoliselt on võimalik taodelda raha seadeldise transpordiks Euroopa Kultuurifondilt (vt. www.eurocult.eu), esitledes Moniaci kineetilise skulptuurina ning nimetades ettevõtmise kultuurivahetuseks rändnäituse vormis.
Pannakse kirja projektiga liituvad organisatsioonid. "Kas Peterbur tuleb kaasa?" "Jah, Peterbur tuleb," ütleb Anna.
Siis läheme Pärnu randa ujuma.