Hotelli fuajees istus uksehoidja Bren. Ütlesime talle rõõmsalt tere, tuli jutuks, et homme lahkume. Bren palus meil korra oodata, käis ära ja tuli tagasi klaasi häguse vedelikuga. Nepaali puskar. Meie terviseks. Siis ütles Bren, et tal on veel puskarit ja ta võiks seda meile soodsalt müüa. See tekitas korraks ebamugava äratundmise, et Breni sõbralikkus pole omakasupüüdmatu. Muidugi polnud, aga täna õhtul ma ei tahtnud sellest midagi teada, täna tahtsin sõpradega hüvasti jätta, parema puudumisel pidid nendeks sõpradeks olema hotelliteenistujad. Seni olid nad oma rolli päris hästi kandnud, aga küllap sundis teadmine, et me kohe lõplikult lahkume ja et see on viimane võimalus meilt midagi saada, muidu laitmatult delikaatse Breni tegutsema. See ei meeldinud meile. Aga me päästsime olukorra nii, et kutsusime Breni endale hotellituppa külla, et me heameelega pakuks talle ise ka mõne klaasi veini. Jah, keegi ei müü ega osta midagi, me vahetame kingitusi.
Istusime verandal. Jõime vaikselt veini, kuulasime õhus kõlavat muusikat. Esimestel päevadel arvasime, et kuskil lähedal on pidu, otsisime, tundus, et on suur reiv või midagi. Bren siis selgitas, et see on tegelikult sadade raadiote ja telekate kaja, mis lähtub ümberkaudsetest majadest ja peegeldub majaseintelt siia hoovi kokku. Kuulasime, aegajalt eristus mõni selgem meloodia. Mõnus oli tiksuda, kerge lahkumisnukrus õilistas olemist. Tuli Bren. Tsau, Bren! Võta istet, võta veini!
Bren noogutas. Astus siis aga lähemale ja küsis "Are you a doctors?". See oli natuke liiga kontekstist välja küsimus, sellele ei osanud kohe kuidagi vastata, hakkasime midagi vastuseks mõmisema, kui Bren tõmbas nahktagi üles ja pööras meie poole oma palja selja. Keset selga punnitas naha all pingpongipallisuurune moodustis. "Kas te oskate seda ravida?" küsis Bren. "Me ei ole arstid," ütles Peeter. "Katsuge seda!" käskis Bren. Vehkisime segaduses ebamääraselt kätega. "Kas ta ootab, et me teda opereeriksime või?" Bren sihtis meid oma kasvajaga. "Bren! We can not cure you!" "Then I am going to die!" "You need a specialist!" "I dont have money!"
Kergendus - Bren polnud hulluks läinud, ta tahtis raha. Bren jutustas, et üks arst on nõus teda opreerima, aga see on kallis. Ta on juba üht-teist kõrvale pannud, aga umbes 300 dollarit jääb ikka veel puudu, tal on hirm, sest tal on suur pere, mis jääb nälga, kui tema ära sureb. Niisiis pakkus Bren meile tehingut. Inimelu päästmine 300 taala eest. Ütlesime, et oleme mõnevõrra segaduses ja me peame asja omavahel arutama. Bren noogutas mõistvalt ja kadus alla hotelli vastuvõttu.
Mida teha? Ühest küljest oli meil raha napilt ja sedagi tuli bensiini jaoks hoida. Teisest küljest oli selge, et me ei saa lahkuda teadmisega, et lasime Brenil paarisaja taala pärast maha kärvata. Ütlesin, et anname Brenile hommikul rohkem jootraha. Selline kompromissvariant, millega ennast süümekatest vabaks osta. Peeter arvas, et see variant on jama, et sellised kompromissid ei lahenda midagi. Tuleb langetada selge otsus. Olgu, olin nõus. Asusime pakkumist kaaluma. 300 taala inimese elu päästmise eest oli hea pakkumine. "Me ju saame selle raha kokku ajada?"
"Põhimõtteliselt saame. Tuleb juurde laenata, aga põhimõtteliselt saab." Okei,
olime kaubaga nõus. Nüüd oli küsimus selles, et kas kaup on ka ehtne. Analüüsisime olukorda. Pärast mõningast arutelu jõudsime järgmistele järeldustele:
A) Bren ei käitunud spontaanselt - tema nõudmine, et me teda raviks, oli absurdne – tal polnud vähimatki põhjust oletada, et me oleme ringigastrollivad kirurgid. Sellel oli mõte üksnes siis, kui see oli mõeldud sissejuhatusena rahaküsimisele.
B) Breni etteaste oli emotsionaalselt veenev, aga eelmise järelduse valguses tähendas see üksnes seda, et järelikult oli Bren oma kurbängu juba varem erinevatele inimestele korduvalt esitanud.
C) Kahest eelnevast järeldusest ei järeldu aga mitte kuidagi, et Bren tegelikult poleks suremas ja et teda ja tema perekonda tegelikult ei saaks päästa 300 dollari abil.
Olime ummikus.
"Aga teeme hoopis ise Brenile pakkumise. Me ju saame lahkumist päeva võrra edasi lükata?"
"Saame."
"Teeme siis nii, et me hangime Brenile selle raha, aga ainult juhul kui see arst opereerib teda meie silme all."
"Okei. Lähme, teeme Breniga kaupa."
Läksime alla Breni otsima.

Linnatuur, see on uus innovatiivne linnaosa, kus kunst on juba majadesse sisse ehitatud. Mingi kivist junn. "See objekt siin on ühe jaapani tüdruku tehtud, " kuulutab lektor. "Ta elas meil siin Soomes ja ta ütles et Soomes on niiii-niii raske elada ja seepärast ta võttis kõige-kõige kõvema kivi, mis Soomes leidub, sellel kivil olid väga teravad sakilised servad, aga see väike jaapanlane hõõrus seda kivi nii kaua kuni kivi muutus ümaraks ja pehmeks. Alles siis läks see tüdruk Jaapanisse tagasi." Lektor vaatab ringi. "Ou, right, we have japanese also on our group. Hey - come here, come here japanese! Please, look at this stone!"

Esineb britt, tema on tootedisainer ja tal on esileulatuvad hambad, kui ta räägib, suu avab, siis küünitavad need välja ja haukavad õhku, tal on kena näokuju, kuid põskede alumine osa läheb järsult laiemaks, mis viitab sellele, et suukoopas on tal veelgi rohkem hambaid. Tal on hea ettekanne ja täiesti geniaalne kontseptsioon, ta disainib tarbeesemeid, mis suunavad kasutajale peale teatud käitumise. Kui üldiselt, nagu ma aru saan, püüdleb disain universaalsuse poole, siis tema objektidesse on sisse ehitatud vead, aga just nende ebatäiuste kaudu juhivad objektid oma kasutaja käitumist. Näiteks veinipokaal, mida ei saa käest panna enne kui sa oled leidnud endale paar kaaslast. Ja konjakiklaas, mida ei saa käest panna enne kui see on tühjaks joodud. Need on tal kõigest esimesed katsetused aga juba need on minu meelest apokalüptilist mõõtu, mu jumal, kui need pokaalid peaks laborist välja pääsema...28 päeva hiljem ärkab Gillian Murphy koomast ja avastab, et inimkond on zombistunud.

Siis on jälle juttu sellest, kuidas kunst on tegelikult teadusega samaväärne. Kunstnik teeb kunstiteose kallal sama põhjalikult tööd kui teadlane uurimistöö kallal. Hakkan jälle mõtlema, et oleks võinud ikka öösel veidi magada, ma alati tean öösiti, et ma hommikul kahetsen, aga ikkagi ma ei maga vaid leiutan igasugu motoorseid tegevusi et ärkvel olla. Silmad vajuvad kinni. Kas auditooriumil on küsimusi? Magan. "What would you say about accusations, that Phd program for artists is just a attempt to create new aesthetic elite?" Ma olen ärkvel, ma kuulan. "Oo....i dont think so..." alustab lektor. Jään uuesti magama.

Kolm briti chikki. Nad esitavad oma ettekande mänguliselt, neil on hallid teadurikostååmid ja kraftwerki taustamuusika, nad jagavad laiali küsimustikud, kus analüüsitakse kunsti ja tedustöö omavahelisi kattuvusi, vastustevariandid on humoorikad. "Interesting," ütleks ma, kui nad mult küsiksid. Üks chick on päris kena, teised kaks mitte. Ettekande lõpuks paluvad nad küsimustikud paberlennukiks voltida ja neile tagasi lennutada. "Oh really, its very interesting," ütleks ma. Voldin lennuki vastumeelselt valmis, mõtlen, valin välja kolmest kõige inetuma - temast on kõige vähem kahju - ja sihin lennuki talle silma. Viskan kogu jõust, aga nii, et käsi liigub ainult küünarnukist, et kõrvalt vaadates poleks aru saada, et tunduks nagu ma ainult kergelt lükkaks hoogu. Minu lennuk liugleb üle laudade, kõrgemalt ja kaugemale kui teised lennukid, tabab mitte-eriti-ilusat-chikki ohutult õlga ja pudeneb maha. Chikk pöördub minu poole: "Nice flight! You must have done very good construction for this plane." ja naeratab viisakalt.