Ärkasin poole unenäo pealt. Olin parasjagu püüdnud välja arvutada, et kas hokimeeskonna puhul on mõtekam bussi rentida või oleks kasulikum bussi omada ja tasuda ekspluatatsioonikulud. Kummaline, ma ei kasuta kunagi terminit "ekspluatatsioonikulud", ma isegi õieti ei tea, mida see tähendab. (kui palju hokis mängijaid on? mingi kümmekond?) Kuna ärkvel olles polnud ma enam võimeline vajalike arvude ja terminitega opereerima, jäi bussi-küsimus õhku rippuma.

Kell 5 oli kolme noore ja lootustandva Tartu maalikunstniku näituse avamine Vaalas. Püüdsin jõuda õigeks ajaks ja otsustasin lõigata. Ümbrust ma ei tundnud, juhintusin sisetundest. Kõigepealt otse ja siis vasakule. Kui olin mõnda aega kõmpinud, jõudsin künka ette. Kui olin üle künka roninud, jõudsin suure halli kivimüüri ette, selgus, et see on vanglamüür. Läksin vanglast mööda ja jõudsin surnuaia ette. (No mida järgmiseks? Milleks need eskalleeruvad takistused? ) Läbisin surnuaia ja jõudsin galeriisse.

Avakõne:
blablabla
Kristjan Raud:...., keda ülemöödunud aasta Areeni erinumbris mainiti lootustandva noore maalikunstnikuna. Aga muidugi on kõik kolm olnud väga tublid. Eriti P, kes on võibolla isegi kõige....eee..kõige.. (preili P-i kael sirutub kergelt ettepoole ja pea pöördub pisut viltu) ...eeee....tartulikum (P-i pea ja kael liiguvad pettunult algasendisse tagasi). Niiet igatahes on hea meel. Ja ma arvan, et see on nende päris oma näitus ja ma ei tahakski siinkohal oma osa rõhutada või niiöelda oma signeeringut kõigele alla tõmmata. Aga siinkohal on mul ka hea võimalus esimest korda avalikult välja öelda, et meie järgmise semestri teema on DEKONSTRUKTIVISM...
Komissarov: Nooojahh, see on nüüd küll selline sõnakõlks, milliseid ikka õhku loobidakse, kuigi tavaliselt nende taga pole midagi, sellega üldiselt püütakse varjata midagi õõnsat...
Kristjan Raud:....ää....nii see nüüüd kah päris....
Komissarov: ....ja mis teema see dekonstruktivism üleüldse on!? Mis on sellel meie ajaga pistmist?! Ei-ei, tead ma arvan, et see oli sul lihtsalt selline soov näida...
Kristjan Raud: Aga me Kunstikoolis...
Komissarov: See on äärmiselt sümpaatne, et Kunstikool leidis piisavalt vahendeid. Aga eks me muidugi tulime omalt poolt vastu ka.
Kristjan Raud: Nojah, ega Vaalal pole jah enam need ajad, kus ta eriti valida saaks, keda esinema võtta.
Komissarov: No eks me ikka saame küll valida, keda võtta!
Kristjan Raud: Aga paremad päevad on ikkagi möödas!

Lõpetanud kõne, pöördub Kristjan Raud oma õpilaste poole. Preilid P, E ja H seisavad rivis, lilled käes. Kristjan Raud (Õpetaja) astub P-i juurde, surub isalikult kätt (mentor) ning sirutab siis huuled ettepoole, et P-i põsele suudelda. P tõmbab pea nõksti tahapoole ja ajab silmad ehmunult pärani. Kristjan Raud takerdub, pressib läbi torus huulte "palju õnne" ja liigub kähku edasi. E-d ja H-d ta enam suudelda ei ürita. Komissarov nagunii vahib.

Komissarov (alustab vestlust noorte kunstiteadlaste E ja M-iga): No aga kuidas teile siis pühapäevane diskussioon meeldis?
E ja M: ..eee...
Komissarov: Ahh, see Kurvitz oli tõesti naeruväärne, lihtsalt piinlik. Issand millised tsitaadid! Ta elab ikka täiesti 80ndates! HEIDDEGGER, mitte HAIDEGGER! Jumaluke, seda võiks ikka teada! Ja kesse üldse tänapäeval tsiteerib fukood! Kolmes lauses kolm korda järjest! Tõesti, 80ndad! Muide, kas te tema artiklit KUMU kohta lugesite? Üle-üle-eelmises Areenis?
E ja M: ..eee.. j...
Komissarov: Muidugi, see oli ju üleüldine naerukoht! See tema kriitika! Kohe näha, et ta ei tea kaasaegsest muuseumipoliitikast mitte midagi! Sellisele ei tohiks üldse pastakat kätte anda, ajakirjanduse poolt on see ühe labiilse inimese küüniline ärakasutamine. Vaeseke, pärast njuujorgi-fiaskot on ta lihtsalt niivõrd liimist lahti.