Dona

Ökokommuun HuaHuaQuiote.

Esimene mulje: see on täiesti uskumatu. Muinasjutuliste vormidega, ohtralt mosaiikide ja maalingutega kaunistatud majakesed ronivad mööda järsku möenõlva üles, neid ühendavad looklevad teerajad ja sillad, ümberringi vohab lopsakas, kuid korralikult hooldatud troopiline iluaed, kus muruplatsid ja kiviktaimlad vahelduvad lookas viljapuude ning kirkavärviliste õiemeredega. See on justkui romantiline lasteraamatuillastratsioon. Ja et pilt oleks täiuslik, et midagi poleks välja jäetud, on kohal ka koolibrid, rippumas ühe koha peal õhus, nokk pistetud orhiteeõide. Midagi pole puudu. Aga midagi on siiski üle - majakeste ees seisavad nimelt kallid autod, mõne ees koguni mitu. See viimane asjaolu on minu meelest mõningases vastuolus sellega, mida endast peaks kujutama ökokommuun. Mind taba mõte, et tegelikult näeb see kõik välja kui ekvivalent väikekodanlikust arusaamast täiusliku heaolu kohta.

Dona maja on üks uhkemaid. Ja jumal, milline vannituba! Lisaks ohtrale dekoorile, kõiki pindu katvatele gaudilikele mosaiikidele ja ornamentidele, on seal suur mullivann! “Kõik siin on ringluses.” selgitab Dona tualetpoti juures: “fekaalid komposteeritakse ning kasutatakse väetiseks, uriin kurnatakse läbi ja sellest saab uuesti vesi.” Ning ta keerab mullivanni kraani lahti.

Dona otsustas 70tel, et temast ei saa koduperenaist ning hüppas ühe lilleliseksvärvitud bussi peale. “Paljud tegid siis niimoodi, siis oli see võimalik, igal pool liikus ringi selliseid nomaadseid seltskondi,” on Dona tagasihoidlik. Igatahes jäi ta sinna bussi elama paljudeks aastateks, koos sõideti läbi pool maailma, peatuskohtades anti situatsionistilikest ideedest lähtuvalt etendusi ning tänulikelt (sic!) tavakodanikelt saadi vastutasuks raha, toitu ja kõike muud vajaminevat. Et elu pikki aastaid samas seltskonnas, samas väikses bussis võimalik oleks, kujunes tasapisi välja süsteem, mille järgi kõiki otsuseid võeti vastu ühiselt ja ainult konsensuse alusel ning ka jagati omavahel kõike ja kõiki, kaasaarvatud lapsi. Kakskümmend aastat tagasi otsustas osa bussiseltskonnast, nende hulgas Dona, paikseks jääda. Nad ostsid tüki Mehhiko kõige pühamat maad, krundi sealt, kus maiade arvates asub universumi keskpunkt ning panid sellega alguse HuaHuaQuijotele, kõigi Mehhiko ökokommuunide emale.

“Me ei ole enam aastaid koosolekuid pidanud,” nendib Dona kuivalt. Küsin nende arvukate autode kohta, mis majade ees seisavad. “Jah, ma tean.” ütleb Dona: “Inimesed jäävad vanemaks, neil on lapsed ja lapselapsed, kommuunielu pole neile enam kõige tähtsam...paljud käivad siin nüüd ainult mõned kuud suvitamas, muul ajal töötavad kuskil Shveitsis või Hollandis, kus see on palju tasuvam.” Dona vaatab must läbi ja mööda. “Tead, autod on väike asi,” jätkab ta pärast pausi: “palju hullem on see, et me oleme hakanud kohalikke indiaanlasi enda teenijatena pidama... Algul nad aitasid meid ja meie neid, me vahetasime nendega kaupu, aiasaadusi ja käsitööd. Aga hiljem hakkasid paljud kohalikele rahas maksma, sest nii oli lihtsam. Ja siis hakkasime neile maksma, et nad hooldaks meie põlde ja aedu, sel ajal kui meie ise kuskil Euroopas ära oleme. Et nad tuulutaks meie tube, et nad pühiks tolmu, teeks süüa... See tuleb väga lihtsalt.”

Lõunalauas liituvad meiega uued külalised. Läbirändav seltskond, üks mees ja kolm poissi. Mees pärineb Ungarist, põgenes kanadasse, abiellus, huvitus indiaanimeditsiinist ning üldse indiaanlaste maailmavaatest, seadis kodus sisse range indiaanikasvatuse, mis tähendab, et keelas oma lastele igasuguse hariduse andmise. Lõpuks jättis naine tema ning lapsed maha ja sellest alates sõidab ta koos poegadega mööda ilma ringi. Vanim poeg on 14 ja tal puudub selge arusaam arvudest, samuti ei tunne ta kella. “Kõik teadmised peavad tulema inimese enda seest. Haridus on puur meie meelte vangistamiseks, et me muutuks araks, et me ei julgeks ise näha. Haridus on valge mehe väljamõeldud lõks meie orjastamiseks!”, teatab ungarlane resoluutselt. Dona vaatab murelikult laste poole.

Papa hakkab mulle jutustama indiaani päikesetantsufestivalist, kust ta just parasjagu tuleb – "Neli päeva ei söödud ega joodud midagi, ainult tantsiti päikesetõusust päikeseloojanguni". Vanem poiss aga vadistab samal ajal Donale õhinal sellest, kuidas ta vaatas raamatut, et ta vaatas silmadega läbi terve raamatu “Kolm musketäri” ja tal kulus selleks ainult...ee tunnist..ei poole vähem kui tund...ja veel vähem kui poole vähem kui tund...eee..” Dona saab aru, et poiss ei tunne sõna “veerand”. Dona heidab vilksamisi pilgu poiste isa poole, kes on aga täielikult süvenenud päikestantsuteemasse. “Vaata..” ütleb Dona poisile, ja tõstab üles oma sõrmed. Ning painutab siis ühe käe rusikasse, nii et püsti jäävad ainult teise käe sõrmed: “...see on pool. Ja see on...”. Dona vaatab oma viit sõrme. Ohkab ja lööb käega.