Tuesday, August 29, 2006

VANAEMA JUURES

Vanaema on äsja operatsioonilt tulnud - tal võeti vasak rind ära.
Ütlen "Tsau, amatsoon!". Nüüd järgneb loeng kasvajatest (see on iseenesest päris huvitav ja hariv). Siis on järg külauudiste käes.
Taustaks. Vanaema vahetas 15 aastat tagasi maakodu linnakorteri vastu. Soodsalt sai, sest korteriperemees oli sellessamas korteris oma äia maha löönud. "Jube lugu, algul kirvega ja siis poos elektrijuhtmega. Sealsamas, kus sina praegu istud," - noogutab vanaema minu poole.
Mees läks kinni ja kuna tema naine ei tahtnud iga pleki juures juurelda, et kas see on isa veri või on see lihtsalt värviplörakas, pandi korter müüki.
"No ja see kirvemees, Andrei sai nüüd vanglast välja. Ja elab nüüd oma perega seal kus mina ennem elasin. Ja nüüd käivad vanad naabrid mul järjekorras ukse taga paluma, et tule tagasi, kallis Vilmakene, tule tagasi, milõinki, see Andrei on puhta razboinik. Eks Andrei teeb neile seal vägevasti tramburaid. Nii kui midagi on, võtab kirve välja. Käib niimoodi kirves käes ukselt uksele viina nuiamas. Taevake, isegi kui ta pannkookide jaoks jahu laenama läheb, võtab kirve kaasa."
"Aga eks meie majas juhtu ka üht-teist huvitavat," alustab vanaema uut lugu.

ZINA JA ANJA
Zina ja Anja olid suured sõbrannad. Kõik teadsid, et neil on testamendid teineteise nimele kirjutatud. Siis läks Anja operatsioonile - tal võeti emakas välja. Haiglas tutvus Anja Viktoriga, kellel eemaldati tükk kopsu. Anja ja Viktor hakkasid läbi käima, Viktor tegi Anja kodus remonti, tõi uue teleka, koos käidi Viktori suvilas. Anja kuulutas uhkusega, et neil Viktoriga on plaanis testamendid teineteise nimele teha. Siis läks Viktor uuele kopsuoperatsioonile. Anja hakkas jälle Zinaga rohkem läbi käima. Mõne aja pärast aga hakkas Anjaga kummalisi asju toimuma - ta kloppis naabrite ustele, sõimas, karjus, ähvardas. Kui naabrilapsed talle tere ütlesid, siis üritas ta neid kepiga lüüa. Lõpuks tungis Anja päise päeva ajal naabrimees Oskari korterisse, haaras Oskari rinnust kinni ja nõudis hirmsa häälega röökides, et Oskar talle kogu raha annaks. Vaene Oskar oli just seljaoperatsioonilt tulnud. Kutsuti politsei. Anja kaebas politseinikele, et tema raha on ära varastatud, et tema asju on ümber tõstetud, et tema pass kaob ära ja ilmub siis uuest välja ja et naabrid käivad tema korteris seksimas, eriti Oksana ("Mõtle - süüdistab Oksanat! Ometi ju kõik teavad, et Oksana on frigiidne," ei suuda vanaema oma nördimust varjata). Selge, vanamutt on hulluks läinud - ja pandigi Anja seevaldisse. Kui Anjat ära viidi, joigus ta nagu transis - dvatsatshesttõshjatsa, dvatsatshesttõsjatsa. Viktor tuli operatsioonil tagasi ja sai teada, et Anjakesega on selline paha lugu juhtunud. Oli kurb, mõtles et läheb haiglasse Anjakest vaatama ja viib talle tema lemmiktekikese. Läkski siis Viktor ise Anjakese korterisse - Anja oli talle viimasel päeval enne opileminekut kuldse paela küljes võtme kinkinud - et sealt tekike kaasa võtta. Kui ta aga voodi pealt tekki sikutama hakkas, pudenesid teki alt välja kirjad, hunnikute viisi kirju. Need kirjad olid Anjale adresseeritud erinevate majaelanike poolt, sisu aga oli üldjoones sama - naaber see ja see tahab heast südamest Anjat teavitada, et tema äraolekul korraldab Viktor tema korteris seksiorgiaid, milledest võtavad osa mitmed majaelanikud, eriti Oksana. Ja et osad majaelanikud on ootamatult rikastunud - kontrolligu Anja pangas oma säästud üle. Ja et nad kõik naeravad Anja üle. Lisaks sarnasele sisule olid kirjad kirjutatud ka sarnase käekirjaga. Viktor näitas kirju majarahvale, käekiri tunnistati Zina omaks, Zina võti letti ja Zina tunnistas üles. Siis helistati panka, selgus, et Anja oli oma konto just hiljuti tühjaks tõstnud - 26 000 krooni sularahas välja võtnud, järgmine päev uuesti panka tagasi tulnud ja konto väljavõtet nõudnud ja siis paar päeva hiljem kogu raha tagasi toonud. Zina tunnistas ka selle üles - jah, ta käis Anja passiga raha välja võtmas - kesse neil vanainimestel ikka vahet teeb - ja kui päris-Anja pangast murtult naases, viis Zina raha panka tagasi. "Niiet varguses teda süüdistada ei saa," laiutas vanaema käsi.
Epiloog: Anjakese seisund on seevaldis üksnes halvenenud, ei tunne ta enam kedagi ära, ainult nutab kõik see aeg. Majarahvas talle palju päevi ei ennusta, Viktor lubas matused korraldada. Zina aga jäeti ilma teretamisest, isegi lapsed ei pea talle enam "zdrastje tjotja Zina" ütlema.
"Jube inimene. Ja üks imelik asi on temaga veel. Ta ei käi mitte kunagi päevitamas," lõpetab Vanaema oma loo.

Saturday, August 19, 2006

transendentaalkorter

A lükkas riiuli ümber. Riiuli peal oli telekas. Telekas lendas vastu seina, raksatas läbi küproki ja maandus raskelt põrandale. Purunev kineskoop paiskas lööklainena laiali klaasikilde, mu jalgu tabas nagu peenike terav vihm. Vaatasin alla ja veendusin et olin jäänud terveks. Vaatasin üles. Seina oli tekkinud auk. Ma vaatasn seda avaust ja sain aru et see on rohkem nagu aken. Õhukese valge seina tagant paistis teine ruum. See oli hämar, aga ma aina vaatasin sinna avausse ja mu silmad õppisid vaatama ja ma vaatasin ja ma nägin.
Nüüd ma ei vaata õhtuti telekat, ma vaatan seda auku. Ja see auk seinas on mõnikord nagu suu ja siis see suu räägib minuga.

MIDA OLEN MA TEMALT TEADA SAANUD?
Ma olen teada saanud, et nähtav maailm on illusioon, mis on loodud varjamaks Tegelikkust.

Kohe selgitan täpsemalt:
ma olen teada saanud, et mulle tuttav, valgustatud ruum on illusoorne. Minu meeli eksitab dekoratsioon, mis on loodud, varjamaks minu eest tegelikkust. See dekoratsioon peidab enda taga suuremat ja reaalsemat, iidset ruumi. See teine, tegelik ruum on nagu suur masin, mille transtsendentaalsele mehhaanikale allub elu minu illusoorses ruumis.
Tänu dramaatilistele sündmustele minu maailmas, mis mind emotsionaalselt sügavalt raputasid, mõranes ka mind ümbritsev illusioonide maailm ja paljastus selle taga olev Tegelikkus.

Tuesday, August 15, 2006

tutvumiskuulutus

Seoses segaste sündmustega Naissaarel jäin ma ilma telefonist ning pean nüüd hakkama oma maailma otsast peale, number numbri haaval üles ehitama. Seejuures oleks mul abi vaja.


KALLIS SÕBER/SÕBRANNA, KES SA SEDA LOED - ÄKKI SOOVID SA MULLE OMA MOBIILINUMBRI ANDA?
Mobiilinumbri juurde palun märkida ka nimi.

Endast: olen tuhkblond, hallide silmadega, keskmist kasvu, kõrgharidusega, kindlat töö- ja elukohta omav tõsiste kavatsustega noormees. Lapsi ei ole.

Monday, August 14, 2006

MOOSTE FESTIVAL

OSA 11
Lõkkeõhtu
Preili P võttis Moostesse kaasa B. Lisaks tulid sõbranna K, sõbranna MM ja sõber MK.
Lõkke ääres astus mängu preili D, kes asus B-ga jõuliselt flirtima. Preili P-ile see ei meeldinud. P otsustas, et ei loovuta B-d ilma võitluseta. Kuid Dora kuus lõi Berta seitse. P loobus ja lahkus (uhkelt ja pea püsti, nagu tõeline kuninganna). B ja D jäid kahekesi. Tundus juba, et asi on otsustatud. Kuid siis, täiesti ootamatult, musta ratsuna, sekkus mängu preili K. K sooritas jõulise manöövri ning kiilus ennast B ja D vahele. Istus seal nagu kruustangide keskel. Tuima näoga, B ja D-ga eriti ei suhelnud, lihtsalt blokeeris oma kehaga nende füüsilist kontakti ning summutas vestlust. Istus seal seni kuni D väsis ja asus B asemel hoopis kergemini kättesaadava Alpenrosega liini ajama. Alpenrose tegi D-le nilbeid ettepanekuid, D lahkus vihaselt, Alpenrose jäi kurvalt üksi, K ja B jäid õnnelikult kahekesi. Mis tähendab. Et. Meil. On. Võitjapaar.
Järgmisel hommikul: B saadetakse koju, ülejäänud jätkavad mängus edasi.

VÕTTEGRUPI KOMMENTAARID
Preili K teguviisi seletamisel on kaks versiooni:
1) K asus oma sõbranna P nimel tulle, viskus kuulipilduja ette, varjas oma kehaga B-d D eest. Nurjates niimoodi D räpased plaanid, päästis ta ühtlasi sõbranna P-i au. Ülimalt altruistlik käitumine.
2) K oli ise B-st huvitatud, kuid ta mõistis, et ei suuda võita D-d, sest too on noor ja julge; ning samuti ei tahtnud ta sattuda otsesesse konfrontatsiooni sõbranna P-ga. Selle asemel lasi K P-l ja D-l omavahel ära rahmeldada, ta oletas, et P jääb alla, kuid ega D-gi võitlusest puutumatuna välja ei tule. Sel ajal kui D alles saadud haavadest taastub, astub üllatuslikult mängu tema, K. Värske ja puhanuna. Ja tõrjub D ning saab B. Äärmiselt egoistlik käitumine.

Järgmises osas: Kellega käis Mooste-Kiis saunas? Mida sai teada Mooste-Mann? Kes ujusid näkki? Kes tappis Mooste-Grigori? Ning kas Mooste-Dorise ja Mooste-Johnny vahel on kõik ikka nii selge? Ning lõpuks: kes nopib Mooste-Riho hinnalise aarde?

Thursday, August 10, 2006

TEEL MOOSTESSE

Vahepeatus Tartus. Külas preili P-il. Tal on köögis uhiuus pesumasin, tutikas mikrouun ja verivärsked CD-riiulid ja otse tehaseliinilt tulnud arvuti. Lameekraaniga.
Saabus sõbranna Maia.
Mina: "Tere, Maia"
P : "Oh, Maia-Maia, tule vaata mul on täiesti uus köök!"
Maia: "Miks sa arvad et ma su kööki tulen vaatama!"
P: "Noh, mul on seal uued asjad"
Maia: "Millal SINA minu kööki vaatasid?! KAS SA ÜLDSE TEAD, MIS MINU KÖÖGIS ON?! KAS TEAD?!!"
P: "Aa...Ei noh olgu, ega siis ei pea ju...ükspuha...Aga võta veini. Näe, siin on praetud lõhe ja.., istu maha... Oi, aga miks sa põrandale istud, see on ju must...
Maia: "Sa ISE ütlesid - istu maha. MA SIIS ISTUSIN M-A-H-A! SEST SINA KÄSKISID MINUL MAHA ISTUDA!"
jne.


MOOSTES

Preili P astus mõisa kööki. Köögis oli Mann. Mann oli nädal aega järjest keetnud, hakkinud, riivinud, kokku seganud, ette kandnud, ära koristanud, puhtaks pesnud, ritta ladunud.
P: "Tsau!"
Mann: "Mhmhm. Näe, võta see hari ja tõmba söögisaal üle."
P: "No kuule, ma alles tulin. Mis süüa saab?" See oli viga.

Õhtul. Mõisasaalis pidi esinema John. Läksin mõisauksest sisse ja nägin esimese asjana ehmunud nägudega elektronmuusikuid. Hetk hiljem sain ka aru, mis neid nõnda rööpast välja viinud oli. Võpatasin. Minuni kostus õõvastav heli. Verdtarretav itk. See tuli mööda käändus trepikodadasid, hargnes hämarates koridorides, kajas ahtates kambrites, põrkas vastu mõisa iidset lage ja vajus alla. Meie peale. Läti elktronmuusik tõmbas pea õlgade vahele. Ulg. "Uuuu-uuuuu.UUUUUUU....Ta ei anna mulle süüüüüa-a-a....süüüa.....süüüa! Mul ei ole mi-da-gi süüüa-aa-aaa...süüa...süüüa! Ma ei saaaaaaa.... eisaaa... eisaaa --- taaa eii annaaa muulllee miiddaaaagi....midagi....midagiiiiiiii!!!!"

Wednesday, August 02, 2006