Eneseteostajad

"Mille peale sa oleksid nõus välja minema, juhul kui te omavahelise kokkuleppeni ei jõua? Okei, vaatame. Vanal kujul läheks tegu kirja kriminaalkuriteona. Aga ma tean, et ammu on räägitud, et sellisel kujul antud seadus reaalsuses ei tööta ja on käinud jutud seadusemuudatusest. Et viia kriminaalmenetluse alt tsiviilmenetlusse. Sel juhul maksaksid trahvi või teeksid ühiskondlik-kasulikku tööd ja mingit märget dokumentidesse ei tuleks... See oleks ju okei?"
Advokaat hüppab arvuti taha ja on mõnda aega akontaktne.
"Noojahh. Seadusemuudatust pole läbi viidud. Täiesti mõistusevastane olukord tegelikult. Igatahes praegu saaksid sa kaela kriminaalkaristuse. Karistuse ülemmäär on kusjuures ka täiesti absurdne. Vaata. Onju absurdne."
Advokaat nõjatub tahapoole ja põrnitseb arvutiekraani, tema nägu väljendab vastikust. Tüdimust. Põlgust. Ja siis ta elavneb, tõuseb toolilt ja hakkab erutunult mööda tuba kõndima:
"Aga tead, sinust võiks saada pretsedent! Minu meelest, sinu juhtum - ja sa ju kavatsed seda teha, onju nii - vot see sinu juhtumi kriminaalmenetlus, kriminaalkaristus, see näitaks just eriti kujukalt antud seadusesätte absurdset rangust. Selline kaasus võiks sedausemuudatuse taas päevakorda kergitada! Sellest võiks kujuneda oluline pretsedent, see võiks raputada senist seaduseloomet! Vähmelat antud segmendis."
Ta jääb minu ette seisma, tema silmad säravad.

SELTSKONNAKROONIKA

Anna Nicole Smithi surm tabas mind ootamatult. Kurvaks tegi, ta oli ühe idee - seniilne miljardär, infantiilne sekspomm - peaagu 100%line kehastus, sooritus hindele summa cum laude.
Ja hr Marshall tegi õieti, et oma lapsed pärandusest ilma jättis. Mida tegid lapsed tema heaks, kui ta oli vana ja kole ja liikumisvõimetu? Kas nad surusid oma roosa pehme keelekese tema hambutusse suukoopasse? Ei. Heal juhul toppisid nad sinna mõrudaid tablette. Misasja nad siis ootasid, millele neil oma meelest õigus on?!
Härdushoos läksin Priidu lapse sünnipäevale. Sinna oli kokku kogunenud suurem osa vanast elektronmuusikute bandest, kellega ma pole juba aastaid kokku puutunud.
Niisiis, seltskonnakroonika:


2000date paiku hakkab vormuma uus skeene. Alustatakse sellega Kunstiakadeemias, sealt sõidetakse Müsteeriumile ja ärgatakse Narva mnt 72. Saaremets on sõimusõna.
Vt ka: uusboheemlased

2002. Korraldatakse muusikaüritusi, saadud kahjum jagatakse hiljem ausalt omavahel ära.
Pieoürituste teke tekitab nõudluse liikuva pildi järele. Seetõttu hakatakse kätt proovima videokunstis. Tüüpiliseks formaadiks saab elektronmuusik, kelle taga seinal mängib autorivideo. Osalt esitlusviisi eripära tõttu kaob videokunstist verbaalne tekst.
Tegelikult on tummus iseloomulik kogu skeenele. Keegi ei arutle, keegi ei jutusta, isegi rokkbändid on instrumentaalsed. Maksimaalselt on lubatud artikuleerimata helid või skisoidne tekstimass.
Mõned katsed tekitada interdistsiplinaarset üritust. Tõsiseim neist kunstifestivalil Kananahk. Festivalikorraldajad veavad muusikuid rahaasjadega alt, saadud kahjum on rekordiline. Edasiste ühisürituste korraldamise mõte muutub elektronmuusikute hulgas mõnevõrra ebapopulaarseks.

2003. Tõusuaeg. Eriti hästi läheb muusikutel. Hausikultuur roiskub igast otsast, selle positsioonid kukuvad iseenesest kokku. Muusikakriitikud on sillas, esinetakse piiri taga. Skeene sees toimub kultuurilise kapitali akumulatsioon, mõned nimed tõusevad selgemalt esile, ulatudes nüüd väljapoole oma sõpruskonna piire. Skeene ümber tekib õhuke ring fänne ja gruupisid. Osalt seetõttu puhkeb epideemiana seniste paaride lagunemine.
Kunstivallas on tegijaid liiga vähe, et uut lainet tekitada, pildile jõuavad üksikud sõltumatud autorid.
Vt ka: Big in Japan

2004. Müsteeriumi-pidude formaat senisel kujul ammendub. Vaja oleks uut ideed.
Üks võimalus on teadlik meinstriimistumine - teha intelligentset poppi ja ehitada inimnäolist kapitalismi. Paraku, eelmise, hausiskeene näol on olemas hoiatav näide - nemad püüdsid seda ja neil olid abiks tippkeemikud ja neil olid abiks investeerimispankurid. Ja ikkagi nad feilisid täiega, nad oleks peaagu kogu klubikultuuri endaga põhja tirinud.
Teine võimalus oleks laieneda muudele loomeväljadele. Interdistsiplinaarsus. Eeldusi on, skeenel liigub mitmeid video- ja performanceikunstnikke. Kuid muusikakaptenid kõhklevad. Kunstiskeene tundeb nende jaoks liiga ebausaldusväärne. Ja siis on juba hilja, Tartus toimub esimene Eclectica.
Algatatakse mõningaid uusi pidudeseeriaid, kuid sisulise kontseptsiooni puudumisel surevad need peagi välja.
Video- ja performancei vallas läbi löönud siirduvad ümber kunstiväljale.
Tõnso hakkab organiseerima korralikku suureformaadilist festivali, Praks leiab ennast ruumikujunduses. Elektronmuusikud hakkavad tasapisi tagasi põranda alla vajuma.
Need paar diilerit, kes seni seltskonda vaimseteks rännakuteks varustanud on, otsustavad oma elus uue lehekülje pöörata.
Vt ka: Just say no.

2005. Stagnatsiooniperiood. Paljud endised paarid taasleiavad teineteist.

2006. Lõpp. Massiivselt on läbi löönud kodukandi hiphop ja eestikeelne soomepopp, kes ongi lõpuks teostanud unistuse heast popmuusikast. Suurest stressist hakkavad elektronmuusikute tüdrukud lapsi sünnitama.

2007. Epiloog. Enamik noori peresid on läbinud faasi - ehitan endale talu metsade keskele - ja nüüd tagasi linna pöördunud.

Kassitoome kell 00.02

RIIA KOOLITUS

Sõitma hakkasime öösel. Hommikul jõudsime Riiga. Parkisime auto ja asusime kiirel sammul kohtumispaiga poole kõndima. Väljas oli metsikult külm. Mingi ilmastikuanomaalia. Külm ronis mööda jalgu ja pressis kehasoojust ülespoole. Ma hakkasin ärkama. Jalad käisid, tsihkat tsahkat, meist jäid maha külmast tursunud nägudega kerjused, kes inisesid kinnikülmunud suudega. Mõtlesin visata mõne mündi, mul oli ainult eesti raha, sellest poleks neil mingit kasu olnud. Aga nii sümboolselt, poolehoiu märgiks. Kuid edasi mõeldes polnud ma sugugi kindel, kui ohutu sniisugune "süütu zhest" on - kui eeldada, et heateod parandavad karmat, siis toimivad kerjused nagu karma-automaadid, sisestad mündi ja saad vastu portsu head karmat. Anda läti kerjusele eesti raha on sel juhul sama hea kui toppida kommiautomaati nööpe. Võid kommi saada, aga võid ka trahvi saada. Jõudsime kino ette. See oli kinni. Võimalus edasi magada oli korraga tundmatusse kaugusesse nihkunud. Kopsisime, piilusime akendest sisse, käisime ümber maja, käisime sabas inimestel, kest nägid sedamoodi välja, et võiksid olla huvitatud kohtumisest reklaamiguruga. Üks blondinka hakkas lõpuks jooksma ja me jooksime talle järgi kuni juuksuritöökoja ukseni. Siis tülitsesime omavahel, süüdistasime Meelist, et ta luges nagunii meili valesti, Tõnist, et ta nagunii tõi meid valesse kohta jne. Lõpuks saime telefoni teel korraldaja kätte. Ta ajas tagasi, oli nipsakas, ütles et ei saa aidata. Siis helistasime teistele inimestele. Ootasime kümmekond minutit. Ja helistasime korraldajale uuesti. Seekord oli ta äärmiselt kahetsev, jah see oli tema süü, ta oli meile saatnud valed andmed, monsieur Sagmeister saabub alles õhtul, ta pomises vabandusi ja absurdseid lubadusi sellest, kuidas ta kõik heastab, kuidas ta võib meile linna näidata, meiega kinno minna, restoranidesse, tundus, et ta oli just nutnud. See tegi meile rõõmu. Ma olin nüüd ärkvel, vaatasin ringi, tegelikult oli siin väga hea, tsüaansinises taevas minu pea kohal põles päike, minu saabaste alla krabisesid kristallid. Inimesi polnud, ainult aegajalt jooksis mõni pundar uksest välja, ukerdas kiiresti üle tee ja kadus teisest uksest sisse. Riia oli puhas ja ilus ja seiskunud, nagu sügavkülmutatud beebi. Puhusin suust auru, proovisin rõngaid puhuda.
Siis võtsime mõtlemisaega, jõlkusime Stockmanni. Meelis ja Tõnis jooksid toiduosakonnas piimaleti äärde, et vaadata läti pakendidisaini, nad olid elevil, jälgisin neid õudusega. Eemaldusin kiirelt, mul oli sees ebamäärane hirm, et see on nakkav. See on ohtlik. Hästimakstud töö on ohtlik. Kui ei ole küllalt ettevaatlik, keerab see sul kaela kahekorra ja viib hinge kaasa. Et nii ei juhtuks, peab olema kaval. Peab teadma nippe. Näiteks üks sakslane masturbeeris igal hommikul kolleegide kohvitassidesse. Kuus aastat, enne kui ta lõpuks õnnetult vahele jäi. Ta ei osanud oma teguviisi kuidagi arukalt põhjendada. Mina saan temast aru. Kindlasti oli ta meeldiv töökaaslane, pakun et ta oli selline tüüp, kes ei laskunud intriigidesse, oli üle väiklastest pisiasjadest, pakun, et teda oli raske endast välja viia, küllap kiirgus temast ka kõige pingelisematel hetkedel salapärast rahu...
Proovisin shopata, aga see ei pakkunud pinget. Üldse, viimasel ajal mind poodlemine eriti ei huvita. See on kas spirituaalne ümbersünd või kehv kaubavalik, ma ei ole veel kindel, kumb.
Sõime Riias hommikust. Ja sõitsime siis minema. Me nagunii teadsime, mida Sagmeister oleks rääkinud. Kokkuvõttes oli see päris hea koolitus.