tag:blogger.com,1999:blog-245353412024-03-24T00:10:04.130-07:00itaeverneeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.comBlogger137125tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-24551093544346780142009-09-09T15:47:00.000-07:002009-09-09T16:12:53.672-07:00Black Guevara<meta name="GENERATOR" content="OpenOffice.org 3.1 (Win32)"><style type="text/css"> <!-- @page { margin: 2cm } P { margin-bottom: 0.21cm } --> </style> <p style="margin-bottom: 0cm;">Takso muudkui sõitis, linnast linna, külast külla, vahepeal mäed, maisipõllud, mäed, maisipõllud,mäed. Mägedevaheline käänutamine ajas sees keerama, taksos oli palav, akna lahtikeeramine ei olnud variant, sest akna taga varitses päike, kes ainult ootas, et oma kiiri sisse toppida, ma hakkasin ära kukkuma. Kaalusin võimalust, et mind on kidnapitud – see on Mehhikos suht tavaline bisnis, Mexico Citys tegutses aastaid ulatuslik taksomaffia, mis röövis ja tappis kliente, see oli nii massiline, et ajutiselt keelati üldse taksoteenus, hiljem see taastati, kuid sellest ajast käib Citys taksode tellimine ainult läbi ametiisikute, kes saadavad sind taksoni ja kirjutavad taksonumbri üles. Maakohtades sääraseid turvameetmeid muidugi pole. Niisiis, kas mind on röövitud? Või olen ma jatkuvalt klient? Igatahes kavatsen ma vastupanu osutada. Ma võin näiteks taksojuhile näpud silma torgata. Seljatagant, ennetavalt. </p> <p style="margin-bottom: 0cm;">Põllud lõppesid, inimasustus hajus ja kadus lõpuks sootuks ja me jõudsime kõrbe. Takso peatus. „Zapatistas?“ küsisin umbusklikult. „Zapatistas,“ vastas taksojuht. Vaatasin aknast – kõrb mis kõrb. „Zapatistas?“ „Zapatistas.“ Astusin autost välja ja takso sõitis minema. Olin kõrbes. Olime jäänud ainult mina ja päike. Ja edasi? Edasi taipasin, et minust vasemal pool on tõesti kõrb, kuid paremal pool ei ole mitte silmapiirini ulatuv liivaväli, vaid kõrge liivakarva müür. See oli juba märksa positiivsem perspektiiv. Ja asi läks veelgi paremaks – selle müüri sees oli kitsas ukseavaus. Taarusin ukseni, ronisin sisse ja leidsin ennast tiheda rohelise põõsastiku vahelt. Jäin seisma, tõmbasin hinge. Siin see on, vastupanuoaas, ma olen kohal. „Passaporte,“ kuulsin korraga üht häält ütlevat. Vaatasin ette, vaatasin paremale, vasakule. „Passaporte,“ korrati. Vaatasin alla. Minu ees, lehtede varjus, seisis tilluke indiaaniplika – indiaanlased ongi sellised pisikesed, ja lapsed on neil veel pisemad ja lapselapsed vist veelgi pisemad. Tüdrukul oli seljas roosa printsessikleidike, nagu barbinukul ja peas silmapiludega must mask - nagu zapatistidel. Ta sirutas oma lapsekäe, kohmitsesin kotis, ulatasin nõutud dokumendi ning plika kadus sellega põõsaste vahele. Ootasin kümmekond minutit ja hakkasin siis ka ise läbi põõsaste trügima – avastasin, et võsa sees on käik, mida ma enne ei märganud, sest põõsavõrad moodustasid selle kohal võlvi, aga ma olin liiga suur selle tillukese läbipääsu jaoks, ma pressisin ennast edasi, läbi okste, sest ma ei tahtnud ilmuda zapatistide ette käpuli. Ning jõudsingi kohale, salapaika, mille jälgi ma mitu nädalat olin ajanud, sirge seljaga, püstipäi, mõnede kriimudega. Ja tõesti, ma ütlen, see ei olnud asjata tulek- sees oli küla, nagu ei ükski teine, kahel pool teed seisid majad, üleni kirkalt täismaalitud, seintelt piidlesid mind vastu kümned hiiglaslikud Che Guevarad, eri värvides, neoonroosad Ched, purpurpunased Ched, taevasinised, sünkmustad, kõigil pilk ühtemoodi trotslikult leegitsev. Lisaks veel hulk Emiliano Zapatasid ja mõned Pancho Villad. Kõik ühtemoodi kompromissitud, kõigil see ilme peas, et nemad juba läbirääkimistesse ei lasku. Peale surnud revolutsionääride ei paistnud kedagi. Siis järsku avanes ühe lähemal asuva maja seinale maalitud suure Musta Che suu ja sealt libises välja väike roosa keeleke.</p> <p style="margin-bottom: 0cm;">
<br /></p> <p style="margin-bottom: 0cm;">Uks avanes, sealt astus välja seesama roosas barbikelidis plikake ning viipas mind sisse. Mis siis ikka, kuhu iganes preilinna käseb. Kui vaja, siis ka otse Musta Che kurku.</p> neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com33tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-38858832240620773232009-09-03T04:51:00.000-07:002009-09-03T04:54:27.508-07:00San Cristobal, 5. päevLinn põleb. Keeran ümber nurga ja tunnen, kuidas kuumalaine mind näkku tabab. Tänav on tihedalt inimesi täis, ühed trügivad tulekahjupaigale lähemale, teised trügivad sellest eemale. Üle inimeste peade, kuskilt keskväljaku kandist paiskuvad öötaevasse eredad leegid, rullivad end kokku ja lahti, kerkivad tulepilvedena üles ja pudenevad sädemevihmana alla tagasi. Valin väljaku suunas liikuva inimhoovuse ning hakkan tasapisi sündmuste keskme poole kanduma. Edasi liikudes muutub kuumus tugevamaks, valgus eredamaks, inimhäälte suminaga liituvad tuletõrjesireenid. Triivin keskväljakule, seal rahvavool aeglustub, hakkab väiksemate, mõnekümnepealiste pööristena hargnema ning lõpuks settib enamus inimesi paigale poolringi ümber valitsushoone – seal ongi action. Tuletõrjujad sibavad ümber erepunaste tuletõrjeautode, rullivad nobedalt lahti voolikuid, keeravad kraane, suunavad veejugasid. Kuid pritsimeestega on kaasas veel üks spetsialist. Tema ei torma leekide keskele, tema ei haara kustutit ega sikuta voolikut. Selle asemel lükkab ta autost välja kõlarid, veab kaabli, ühendab võimuga, seab kesksele kohale püsti mikrofoni, sätib mikrofoni taha kasti, ronib selle otsa ja hakkab õhtut juhtima: “Damas i Gaballeros, Ladies and Genetelmen, San Cristobali residendid ja turistid, meie kauni linna kallid külalised. See, mida te näete, on tulekahju. Kuid pole põhjust muretsemiseks, sest kohal on San Cristobali tuletõrjeekipaazh. Ma palun - aplaus!” Seejärel annab ta ülevaate kohaliku tuletõrjekomando ajaloost, märgib neile osaks saanud ametialast tunnustust ning loetleb suuremaid töövõite – San Cristobali Lastehaigla, San Cristobali Püha Vere Kirik, teatrihoone, mitmed muuseumid, valitsusasutused, hotellid ja muidugi lugematul hulgal väiksemaid objekte ning eramaju. Nad on neid kõiki kustutanud. Seega, tõesti, ei mingit põhjust muretsemiseks. Sissejuhatus tehtud, asub õhtujuht kommenteerima jooksvat kustutustööd, selgitab toimuvat ning juhib seejuures tähelepanu tuletõrjujate professionaalsusele ning vaprusele. Ja tõesti – vaprad ning osavad pritsimehed saavad tule kiiresti kontrolli alla, tulekolle isoleeritakse ning vähem kui tunni ajaga on leegid kustutatud. “Ma palun – üks vägev, vägev, vägev aplaus San Cristobali tuöetõrjujatele!” Tuletõrjujad joonduvad rivisse ning teevad kummarduse.<br />Sellega pole üritus veel lõppenud – eduka kustutustöö tähistamiseks tuuakse välja ilutulestikuraketid. Vaatan, kuidas värvilised tulesabad vininal taevasse sööstavad, plahvatavad kunstipäraselt ning sajavad siis sädemetena katustele, või siis põrkuvad raketid paukudes vastu majaseinu, paar tükki lendab otse vastasasuva katedraali pihta. Naasen hotelli, topin kõrvadesse tropid, üritan magama jääda. Väljast kostab jatkuvat paugutamist.<br /><br />Ärkan poole lõuna paiku. Unerezhiim on endiselt paigast ära ning uperpallitab omasoodu, ignoreerides igasuguseid ajavööndeid ja kellaosuti liikumist. Ajan ennast püsti ja hakkan asjalikuks. Tänane programm: otsida kontakte zapatistidega. Lähen internetipunkti – ei midagi. Seejärel postkontorisse helistama – ei midagi. Programm täidetud. Tulemus - nagu ikka, null. Longin tülpinult tagasi kesklinna poole. Minust kihutavad huilates mööda politseimaasturid, kastides istumas kuulivestide, kiivrite ning näokatetega eriüksuslased, automaaditorud püsti, näpud päästikul. Nagu juba tean, ei tähenda see, et midagi toimuks – see on lihtsalt Mehhiko valitsuse arusaam sellest, kuidas anda turistidele teada, et kõik on korras.<br />Olen saatnud Victorile (kontoriametnik Victor, endine zapatist) korduvaid meile, ta ei vasta, iga päev helistan talle, ta ei võta toru, hankisin kohaliku numbri ja helistasin selle pealt, ikka ei võta toru. On aeg endale tunnistada, et edasine helistamine ja meilimine on mõttetu. Sest Victor ei kavatsegi vastata. Oleksin pidanud seda arvama, tema hirmunud olekust, kidakeelsusest, minemakippumisest. Oleksin pidanud kohe aru saama, et ta võib mulle lubada mida iganes, aga tegelikult laseb ta esimesel võimalusel jalga, poeb peitu, teeskleb surnut. Kuradi nahahoidja. Valelik argpüks. Revolutsiooni reetur. Ja mina ise – mina ise ei oska nüüd enam midagi teha. Sitsun siin San Cristobalis juba viiendat päeva ja see hakkab ausaltöelda ikka täiega ära viskama. Ei mingeid zapatiste, ainult turistid, ei mingit revolutsioonilist tegevust, ainult turistiatraktsioonid. Mõttetu. Mõt-te-tu. Tajun, kuidas tühjusetunne hakkab hinges tasapisi võimust võtma. Võibolla peaksin minema neile meditatdsioonikursustele, mida hotellis pakutakse? See peaks ju mõttepuuduse ja hinge tühjusega hästi kokku sobima. Või siis hoopis papmasheekursustele, mida samuti hotellis pakutakse? Võibolla peaksin Bibile meilima ja ette kandma, et Victor ei tee koostööd, paluma, et ta Victori suhtes midagi ette võtaks? Kas Bib viitsiks sellega niipalju tegeleda? Vaevalt. Pealegi on Victor tõenäoliselt juba maalt lahkunud, identiteeti vahetanud ja vuntsid maha ajanud. Tüütu. Tüü-tu. Kõmbin mööda teed ja tigetsen omaette. Kogu see jälgede ajamine, mööda Mehhikot edasi-tagasi ringisõitmine - ja siin ma nüüd olen, ja kuskil siinsamas lähedal on ka zapatistid, ainult, et ma ei tea, kus. Ja ei saagi teada. Ja selles kõiges on süüdi Victor the Betraitor. Ja mina ise – mina ise pean lihtsalt sellega leppima. Ja endale vähemrevolutsioonilist meelelahutust otsima. Ohh jahh, tagasi hotelli ja siis papmasheekursustele.<br />Minu kõrval peatub takso. Olgu pealegi, võtame takso. Seda kiiremini papmasheega mäkerdama jõuan. Istun autosse, juht jääb ootama, et ma ütleks talle aadressi. “To zapatistas,” viskan tujutult nalja (hea nali, eksole). “Si, Senior,” ütleb taksojuht ja lükkab käigu sisse.neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com8tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-88436525385971158822009-09-03T04:48:00.000-07:002009-09-03T04:51:46.696-07:00Zapata jälgedesKas teie olete bussiga läbi pilve sõitnud? Mina olen. Kõrgmäestikus, teel Mexico Cityst San Cristobali, pilve läbimine võttis aega ca pool tundi. Vott.<br />Bussiga reisis lisaks minule ja veel mõnele tavareisijale hulk sinistes ürpides ja valgete pearättidega nunnasid. Minu kõrval istus vanem naisterahvas, kes oli tavariietes, kuid kes osutus abtsissiks. “Olgu jumal mulle armuline, aga see nunnarõivastus on minu meelest koomiline,” kommenteeris ta oma mitteseisusekohast välimust. Ta oli elanud USAs, rääkis ladusalt inglise keelt, hetkel sõitis koos oma nunnadega juhtima üht katoliku kiriku missiooni Chiapase indiaanikülades. Rääkisin, et kavatsen zapatistidega kokku saada. Abtsiss kergitas seepeale kulmu ja tasandas häält. Jah, ta on zapatistidega oma varasematel missioonidel kokku puutunud - pärast 2005ndat küll mitte, kuid varem küll. Ja ta on zapatistidele ka abisaadetisi organiseerinud: “Me ei hankinud neile raha, seda mitte, seda oleks võidud lugeda riigivastase tegevuse rahastamiseks, kirik ei saanud sellega riskida ... aga me varustasime zapatiste mitmesuguste praktiliste töövahenditega … näiteks palusid nad kirikult matsheetesid ja me siis hankisimegi neile mitu partiid uhiuusi matsheetesid”.<br />Mõne tunni pärast läksid nunnad maha, abtsiss soovis edu, mind ootas veel paar tundi bussisõitu. San Cristobali jõudsin päris pimedas. Buss sõitis linna sisse, majadest möödudes käitsid mu tähelepanu viidad ja sildid kirjaga Zapateria. Kas zapatistide esindused, parteirakukesed?<br />Järgmisel päeval, kui Zapateriad olid oma uksed avanud, sain aru, et Zapateria tähendab kingsepatöökoda. See oli muidugi huvitav avastus. Niisiis – Emiliano Zapata... zapateria... kingsepp... kingasepp... Viktor Kingissepp, eksole! Mõistsin, et olen jõudnud mingi suure, hämara ja igasugust praktilist väärtust mitteomava seoseni maailma asjade vahel.neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com271tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-86351052911787312922009-08-27T19:58:00.000-07:002009-08-27T20:01:11.666-07:00Mexico City<div><span class="Apple-style-span" style="font-weight: bold; ">Aukonsul Le Brun</span></div><div><br /></div><div>Le Brun ulatab mulle ümbriku. Tänan teda. “Kui midagi on, siis kõigepealt helista mulle, mitte politseile,” ütleb La Brun. Tänan teda veelkord. Enne lahkumist küsin, et kuidas sai temast, Mexico City Prantsuse lütseumit juhatavast USA kodanikust Eesti Vabariigi aukonsul. Le Brun naeratab ja räägib mulle loo, mis algab sellega, et üks tema sõber oli juba Läti aukonsul ja teine sõber oli Leedu aukonsul.</div><div><br /></div><div><br /></div><div><b>Ökopunkar Bib</b></div><div><br /></div><div>Bib nõjatub ööklubi The Under ukse kõrval vastu seina. Ta on esindusliku välimusega, kannab valget triiksärki ja tumedat hästiistuvat ülikonda. Ütleb, et on punkar sisemiselt. </div><div>Kuni me Bibiga väljas vestleme, astuvad tema juurde pidevalt ühed ja teised, kel temaga omi asju ajada - valdavalt on need tumedates peene triibuga ülikondades tursked tegelased, juuksed pumatiga üle pea kammitud, kuldsed ketid kaelas. Vahetatakse lauseid, surutakse kätt, patsutatakse õlale, pihkupeidetud rahasedelid rändavad käest kätte. “Martial Anarchists,” ütleb Bib selgituseks. </div><div>Läheme sisse, Bib noogutab ja baarmen ulatab meile joogid. Siis asub Bib oma valdusi näitama. Kahel korrusel, kolmes saalis mängitakse eklektiliselt läbisegi punki, rokki, industriaali ja evergreen hitte, põhilise klientuuri moodustavad gootipunkarid. Klubi seinad on võõbatud must-valgeks, neid ehivad üsna klisheelised emo-maalingud, kuid, mis huvitavam, siis on suur osa interjöörist kaetud tekstidega - need jooksevad üle seinapaneelide, ripuvad lõikudena alla või looklevad pikkade lausetena mööda sambaid üles, kogu lagi on neid täiskirjutatud. “Tead, mis tekstid need on?” küsib Bib. “Need on Guy DeBordi tekstid. Kui me The Underit alustasime, siis me mõtlesime, et teeme sellise koha, kus ei tarbita alkoholi vaid pakutakse taimeteed, koha kus näidatakse õpetlikke filme ja hiljem arutletakse...Aga tead, mitte keegi ei tulnud. Kedagi ei huvitanud. Ja meil polnud millestki üüri maksta. Ja siis me mõtlesime järgi. Ja me tegime ümberkorraldusi. Et olgu siis nii. Palun, nüüd on see ööklubi, siin on chicad, siin on muusika, siin on odav alkohol - kui sa tahad juua, siis joo, joo palju jaksad, mida rohkem jood, seda parem, see on kõik meie tulu. Ja kui sa siis lõpuks oled täis nagu siga ja kui sa siis lõpuks põrandale pikali kukud... mida sa siis näed? Sa näed Guy DeBordi tekste!” Bibi näol on põlglik grimass: “Ainult niimoodi on võimalik seda loomakarja kuidagi harida!”</div><div><br /></div><div><i>Kokkuvõte intervjuust Bibiga</i></div><div><i><br /></i></div><div><i>Bibi perekondlik taust: ta vihkab oma isa, sest see on despootlik macho. Kuid ta austab väga oma ema. Isa ei hooli emast ja ema ei armasta isa, kuid ometi ei julge ema vastu hakata, vaid kannatab vaikides edasi. “Ema peaks isa maha jätma ja hakkama elama oma elu,” arvab Bib.</i></div><div><i>Bibi poliitilised vaated: ta vihkab Mehhiko riiki, sest see on despootlik süsteem. Kuid ta austab väga Mehhiko rahvast. Riik ei hooli rahvast ja rahvas ei armasta riiki, kuid ometi ei julge rahvas vastu hakata, vaid kannatab vaikides edasi. “Rahvas peaks riigisüsteemile selja pöörama ja minema üle kogukondlikule elukorraldusele,” arvab Bib. </i></div><div><br /></div><div><b><span class="Apple-style-span" style="font-weight: normal;"><br /></span></b></div><div><b>Ernesto</b></div><div><br /></div><div>“See on minu uus äripartner,” viitab Bib kohmetu olekuga noormehe suunas.</div><div><br /></div><div><br /></div><div><b>Opositsioonipoliitik Salvador Nava Calvillo</b></div><div><br /></div><div>Demokraatia Edendamise Ühendus. Salvadore lösutab suure, aga veidi kulunud olekuga laua otsas, tema selja kõrgub hiiglaslik portree. “See oli enne väga mõjukas partei,” ütles Bib mulle enne sisseastumist: “aga pärast 2005ndat...”. </div><div>“You know who this is?” ja Salvador nookab peaga portree suunas. “This is Emiliano Zapata,” vastan krapsakalt. Salvador muigab oma vuntsi ja noogutab rahulolevalt. Ta meenutab suurt blaseerunud kõutsi. Salvador piilub kavalalt meie pole ja viibutab Ernesto suunas näppu: “Ah et äripartner. Haa. Bib tõmbab sul naha üle kõrvade! Teeb su tüü-ühjaks ja la-seb jalll-ga.” ja naerab. Bib kõhkleb hetke ja naerab siis kaasa. Ernesto naeratab ebavlevalt. Siis pöördub Salvador aeglaselt minu poole tagasi, viibutab uuesti näppu ning nurrub: “Ja sina peaks hoolsamini sõpru valima. Naaad löö-öövad sulllle no-a sellll-ga.”</div><div><br /></div><div><br /></div><div><b>Kontoriametnik Victor, endine zapatist</b></div><div><br /></div><div>Jah, ta on elanud laagrites. Jah, ta tunneb inimesi. Aga ta peaks nüüd tagasi kontorisse minema. Jah, nad oskavad inglise keelt. Jah, jah, ei, ei - ei ole mingit probleemi. Aga ta peaks nüüd tõesti tagasi tööle minema, seal juba oodatakse teda. Istume Bibi autos. Victor on närviline, eriti rahutuks muutus ta pärast seda, kui mainisin ettevaatamatult, et käisin hommikul saatkonnas. Victor tahab ära, seda on näha. Samamoodi on näha, et Bibi juuresolekul ei tihka ta väga mittekoostööaldis olla. Lõpuks kirjutan üles Victori meiliaadressi ja telefoninumbri ja lepime kokku, et kui San Cristobalis olen, siis võtan Victoriga uuesti ühendust ja tema siis vahendab mulle vajalikud inimesed. Astun autost välja ja Bib sõidab Victorit tagasi kontorisse viima.</div><div><br /></div><div>Pakin oma asjad ja lähen San Cristobali suunduva bussi peale.</div>neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com9tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-58693211649679419802009-08-26T19:02:00.000-07:002009-08-26T19:15:01.130-07:00Püha Linna elanikud.<div>“Siin on imeilus, kliima on ideaalne, mäed, jõed, kõike on, ümbruskonna metsad on täis vanu templeid - ja ometi on siin nii vaikne ja rahulik. Ja tead, miks see nii on? Sest Tepotzlan on püha linn. Ja riigi seadused siinkandis ei maksa,” seletab Dona: “Siin on omad seadused. Kogukonna seadused. Need ei ole kuskil kirjas ja keegi pole neid välja öelnud, aga need on ainsad seadused, mis siin maksavad. Neid tuleb tundma õppida, muidu ei saa siia jääda. Tuleb püüda neid aja jooksul ära tabada. Ja mis peaasi, tuleb olla tasakesi ja ettevaatlikult.” </div><div>Dona jätkab: “Näiteks üks mees Mexico Cityst ostis siin mägedes maatükke kokku. Kümne aasta jooksul ostis ja liitis pisikesi maalapikesi, ajas omavalitsustega asju, maksis vajalikele ametnikele jne. Kuni lõpuks oli tal olemas nii maa kui vajalikud ehitusload – Voila! Siia tuleb golfiväljak! Selle peale kutsusid kohalikud elanikud mehe välja ja lasid ta maha. Läksid mõned aastad ja tuli üks teine mees, tahtis hakata rajama siia mägiraudteed. Tema oli kavalam, tegi enne riigiosalusega firma. Selle peale kuulutas Tepotzlan ennast Mehhiko riigist sõltumatuks. Linnarahvas barrikeeris teed ja pani välja patrullid, kättesattunud riigiametnikud võeti pantvangi. See kestis kolm aastat. Kolm aastat piiras sõjavägi linna, aga siseneda ei julgenud. Ja linnas oli kogu see aeg pidu – ümberkaudsed külad saatsid toitu, Punane Rist oli kohal, zapatistid tulid üheksa suure bussiga, piiskop õnnistas rahvast, mehed ei käinud tööl ja lapsed ei käinud koolis, muudkui aga peeti poliitilisi miitinguid, lauldi kirikulaule ja lasti saluute, Kolme aasta pärast andis Mehhiko riik järgi ja tühistas raudteeprojekti. Ning Tepotzlan omalt poolt muutus tagasi endiseks. Uniseks väikelinnaks keset neitsilikku loodust, mis justkui ainult ootaks, et keegi hakkaks siinkandis midagi suurt ette võtma. Ja küll varsti tulebki jälle keegi, kes proovib. Sest koht on ju ilus.” Dona teeb pausi, et ma saaks loo moraali seedida.</div><div>Seedin. Ja jõuan järeldusele, et Dona tunneb zapatiste. Küsin: “Sa siis tunned zapatiste?”</div><div>Dona ilmes väljendub kerge pettumus. “Jah,” venitab ta puiklevalt: “Ütleme nii, et siinkandis on palju inimesi kes teavad kedagi. Või on kunagi kuskil olnud. Aga sellistest asjadest ei räägita. Sest igal pool on kõrvad. Seintel on omad kõrvad ja ka mägedel on omad kõrvad. Siin tuleb olla tasa ja targu, tuleb otsida tasakaalu.” Dona väljendab veel mõnda aega krüptilisi mõtteid tasakaalust, kogukonnaseadustest ja kõrvadest. Mõtleb siis ümber ning peab põhjaliku loengu Mehhiko sisepoliitikast, zapatistide tõusust ja langusest ja sellest, miks Subcommandante Marcos pärast 2005 aastat kaotas Dona silmis suuresti oma kredibiliteedi. Lõpuks teeb Dona mõned kõned ja annab ühe meiliaadressi – see on pealinna punkar Bib, kellest Dona kasvatas aastaid tagasi ökopunkari ning kes Dona teada peab nüüd Mexico Citys suurt ökokommuuni, mille keskuseks on klubi The Under. Bib tunneb kõiki City anarhiste ning nende hulgas ka gängi nimega Martial Art Anarchists (kellede ideoloogia siis seisnebki võitluskunstide ja anarhia ühendamises, lihtne ja geniaalne, eksole). Ja see grupp turvas Subcommandante Marcost, kui too aastal 2000 pealinna väisas. Lõpetuseks annab Dona vaatamiseks paar videot – täisvarustuses, neetide ja erepunaste harjadega punkarid ehitavad kohaliku kogukonna jaoks ökokäimlat, istutavad puid ja viimaks õpetavad kambale USA realityshow-staarikestele, et prügist saab valmistada...nooo, mis te arvate, mida?...mida saab prügist valmistada? Prügiinstallatsioone muidugi!</div><div><br /></div><div>Järgmisel päeval lahkun HuaHuaQuiotest ja hääletan linna poole. Peatub ilus hõbedane maastur, roolis rõõmsameelne vanamammi. Tema nimi on Debora, ta räägib perfektset inglise keelt ja temast õhkub sellist erilist karismat, mis on omane vaid mõnedele vanainimestele (viimati nägin suurt kontsentratsiooni selliseid vanainimesi Courtiaud Instituudi korraldatud Darwini seminaril, kuhu olid kutsutud rüütliks löödud professorid jms seltskond). Debora elas vahepeal pikki aastaid Euroopas, kuid nüüd, enne surma, otsustas tulla tagasi kodumaale ning ostis omale maja püha linna Tepotzlani lähedal. Aga Debora ei tulnud tagasi mitte tühjade kätega. Oh ei. Ta tõi võõrsilt kaasa ühe väga erilise taime, taime, mis muidu kasvas vaid Himalaja nõlvadel. “See on täiesti fenomenaalne, praktiliselt kõik selle osad on raviva toimega. Aga mis kõige tähtsam, tema juured puhastavad vett – võtad ämbritäie kõige räpasemast ojast, paned sinna sisse taimejuure ning mõne aja pärast on kogu saaste põhja settinud ning peal on puhas joogivesi!”. Viimased aastad ongi Debora tegelenud oma imelise taime kasvatamise, propageerimise ja levitamisega kohalikes külakogukondades – seal, kus joogikõlbulikust veest kõige suurem puudus. “Kohalikud peavad mind nüüd mingit sorti jumalaks. Keegi ei ütle mulle Debora...või tädi...või vanaema...kõik ütlevad – Jumal tuleb! Tere, Jumal! Aitäh, Jumal! Head aega, Jumal! See on ausaltöelda natuke väsitav.” kurdab Debora. Auto peatub, ronin välja. Mina lähen paremale, Debora pöörab vasakule, mäkkeminevale teele. Mäe jalamil on indiaaniasulad, mäe tipus valendab Jumala modernistlik villa.</div>neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com9tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-13753268392556280142009-08-23T20:22:00.000-07:002009-08-23T20:24:20.549-07:00Hea uus ilm<div>Kell heliseb. On väga vara, väljas on veel hämar. Kogu ülejäänud kommuun magab. Kontrollin taskulampi. Hiilin oma cabanast välja, sulgen vaikselt ukse. See on ülemäärane ettevaatus, sest teised ei ärka enne kella 9t ja pealegi asub lähim cabana ligi saja meetri kaugusel. Pööran oma majakese nurga tagant teerajale, mis viib sügavamale metsa sisse. Rada on tuttav, eelmisel päeval käisin igaks juhuks läbi ja püüdsin kõik käänakud ja hargnemiskohad hoolega meelde jätta. See läheb ladusalt. Kõnnin paarsada meetrit metsa suunas, siis paremale, alla kuivanud jõesängi, natuke mööda seda. Möödun suurte punaste õitega põõsast. Üks kommuunitshikk ütles, et kui neid õisi süüa, siis jääd kolmeks päevaks magama. Nii. Umbes siit peaks olema, ronin nõlvast üles, veel mõnisada meetrit. Siis tekib väike segadus, aga peagi leian sildi “Kommuuni territooriumile sisenemine võõrastele keelatud”, lähen sellest edasi ja jõuangi okastraataiani. Aia taga on kraav, otsin üles selle koha, kust üle kraavi viib murdunud puu. Astun ettevaatlikult üle okastraadi ja okstest kinni hoides ületan purde. Seejärel veel üks okastraataed. Nii. Valmis. Väljas. Tee ei olnud ülemäära pikk ega keeruline, aga ometi hingeldan. Küllap see on kõrgmäestikuõhust. Nii. Varsti peaks tulema külake, kuulen juba kukkede kiremist. Laskun mööda lauget nõlva alla ja satun aiamaadele. Otse edasi ja siis paremale. Lai kliburada, mis peagi läheb üle asfaldiks. Nii. Paar hommikuselt uimast koera tuiab vastu. Külakeskusest läbi, mööda teed alla ja siis vasakule. Maantee. Mõtlen, kas jääda bussipeatusse ootama, või hakata astuma. Linnani peaks mitte rohkem kui kuus kilomeetrit. Hakkan astuma, et teepeal mõnd mööduvat autot püüda. Varsti üks peatubki. Ronin lahtisse kasti ja sõit algab. Auto siksakitab nobedalt mägedevahelisel teel, kurvitamine ajab kergelt iiveldama, aga vaade on see-eest dramaatiline – silme ees rulluvad lahti aina uued kuristikud. Hakkavad tulema majad, algul üksikud, siis juba moodustavad need mõlemal pool teed tiheda müüri. Oleme linnas. Auto pöörab keskväljakule ja peatub. Ronin kastist välja, ütlen “Gracias”.</div><div>Olen kohal. Vaatan ringi, turulette sätitakse üles, kaupu pakitakse lahti. Äkki tulin liiga vara? Hakkan väljakule tiiru peale tegema. Piraat-DVDd, Mehhiko estraad, piraat-DVDd (Terminator IV: Ressurection), Che Guevara T-särgid, piraat-DVDd (Terminator IV: Ressurection), rahvamustrilised linikud ja vaibad, piraat-DVDd (Terminator IV: Ressurection), keraamilised potid-tassid...nii, see siin tundub olevat lubav koht. Astun poekesse sisse ja vaatan ringi: piimapakid, mahlapakid, aedviljad.... külmik. Tõmban ukse lahti ja otsin silmadega. Külmutatud pizza?..mmm...pigem vist mitte...Ahhaaa! Siin on! Haaran kapist paki viinereid. Külmad valkjasroosad vorstikesed kilepakendis. Olemas. </div><div>Poolel tagasiteel hakkab sadama. Paksu, rasket troopilist vihma. Sellised sajud ei kesta kunagi kuigi kaua, aga mul ei ole aega oodata. Ronin bussist välja ja hakkan ülesmäge astuma. Üksikud külaelanikud, keda asjatoimetused ei luba vihma eest varjuda, on end üleni mähkinud kilekeepalakatesse nii et nad näevad välja nagu sõbralike nägudega kondoomid. Ütlen neile “Ola.”.</div><div>Metsatee on muutunud libedaks ja vihm on nii tihe, et kahel korral eksin ära. Lõpuks jõuan traataiani, ronin üle, siis tuierdan üle purde ja viimast aeda ületades takerdun okastraati, vehin kätega, surun keharaskust ettepoole - peaasi et mitte kraavi kukkuda - ja lartsatan püksisääre kärinal kommuuni territooriumile. Ajan ennast keset porist teerada käpuli ja vaatan enda ette. No misasjad need nüüd veel on?! Suured, põidlasuurused vaglad. Kogu teerada, niikaugele kui silm vihma käes ulatab, on neid täis. Jälgid poolläbipaistvad ussid ronivad kobaratena maa seest välja, silmitud vorstjad kehad tõmbuvad aeglases rütmis kokku ja lahku, pressivad end uppumisest pääsu otsides pinnale. Huvitav, kas neist saavad kunagi liblikad? Ajan ennast püsti, koban taskut, viineripakk on alles, vaatan maas vonklevaid vaklu. Pean tunnistama, et nad meenutavad viinereid.</div><div>Jõuan oma majakeseni. Ukse taga lõdiseb kommuuni kass. Kõhn ja läbiligunenud. Avan ukse ja lasen ta sisse. Istun toolile ning närin viineripaki nurga lahti. Ma ei jää ootama, kuni mu vorstikestest liblikad kooruvad ja topin neid peoga suhu. Närin ja neelan. Jälgin silmanurgast kassi, kes omakorda jõllitab üksisilmi minu mäluvat suud. “No vaene loom,”mõtlen: “no pisikene, no pisikiskjakene, no kuhu sa küll oled roninud? Taimetoiltaste kommuuni! See p ole vist päris sinu maitse, või mis?” Viskan talle oma viimase viineri. Kass nuusutab seda, tonksab käpaga, katsub hambaga. järab natuke, jätab siis pool viinerit põrandale vedelema ja lipsab toast välja. Ajupestud loom. Raudselt läheb kituma. Kaalun hetkeks, kas tõsta poolik viiner üles ja ise ära süüa. Nopin lihatombu põrandalt, käkerdan selle tühja pakendisse ja viskan prügihunnikusse.</div><div>Ja jään prügihunnikut silmitsema. Selle prügihunnikuga seoses ...ütleme nii, et meil on siin väike probleem. Ütleme nii, et prügisorteerimine pole mul päris hästi välja tulnud. Või ütleme siis otse välja - minu suures prügikotis on kõik läbisegi. Aga see lihtsalt läks nii. Ausalt. Algul kogemata, täiesti pahatahtmatult, instinktiivselt, vanast harjumusest. Ja siis ma enam ei tahtnud hakata selles solgis käsipidi sobrama, et sealt plastik ja klaas väljasorteerida. Ja siis ma mõtlesin, et vahet enam nagunii pole ja lasin samamoodi edasi. Ja siis ma ei osanud sellega enam midagi peale hakata – niimoodi seda välja viia ei saanud. Teised tõid iga päev ilusti eraldi kolmes kotikeses orgaanilised jäätmed, plastiku ja klaasi suurtesse jäätmekogumiskonteineritesse. Aga mina mitte. Siiani pole keegi vist midagi märganud. Aga lõptult seda peitust mängida ei saa. Varem või hiljem astub keegi koputamata sisse ja näeb koledat, üleajavat prügikuhja minu toanurgas, kõige peal tühjakssöödud viineripakk. Või siis hakkab see jama haisema. Vahelejäämine on ainult aja küsimus. Ja mida ma siis ütleks? Mul endal ei tuleks sellise asja jaoks küll ühtegi õigustust pähe: “Dziises kraist, mingi tüüp kogub prügi oma toanurka! Mis tal viga on? Mingi väärakas või?” Ei, ma ei saa enam antud probleemiga tegelemist edasi lükata. Risk on liiga suur. See asi tuleb lahendada ja mida varem seda parem.</div><div><br /></div><div>Kell heliseb. On väga vara, väljas on veel hämar. Kogu ülejäänud kommuun magab. Kontrollin taskulampi. Hiilin oma cabanast välja, sulgen vaikselt ukse. Valin teeraja, mis viib sügavamale metsa sisse. Lähen sadakond meetrit, peatun paksu võsapuhma juures, selle taga on varem valmiskaevatud auk. Valan prügikoti sisu auku ja kühveldan oksarisu peale.</div>neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com10tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-51474500809854349292009-08-18T01:06:00.000-07:002009-08-18T01:36:56.193-07:00Dona<div>Ökokommuun HuaHuaQuiote. </div><div>Esimene mulje: see on täiesti uskumatu. Muinasjutuliste vormidega, ohtralt mosaiikide ja maalingutega kaunistatud majakesed ronivad mööda järsku möenõlva üles, neid ühendavad looklevad teerajad ja sillad, ümberringi vohab lopsakas, kuid korralikult hooldatud troopiline iluaed, kus muruplatsid ja kiviktaimlad vahelduvad lookas viljapuude ning kirkavärviliste õiemeredega. See on justkui romantiline lasteraamatuillastratsioon. Ja et pilt oleks täiuslik, et midagi poleks välja jäetud, on kohal ka koolibrid, rippumas ühe koha peal õhus, nokk pistetud orhiteeõide. Midagi pole puudu. Aga midagi on siiski üle - majakeste ees seisavad nimelt kallid autod, mõne ees koguni mitu. See viimane asjaolu on minu meelest mõningases vastuolus sellega, mida endast peaks kujutama ökokommuun. Mind taba mõte, et tegelikult näeb see kõik välja kui ekvivalent väikekodanlikust arusaamast täiusliku heaolu kohta.</div><div>Dona maja on üks uhkemaid. Ja jumal, milline vannituba! Lisaks ohtrale dekoorile, kõiki pindu katvatele gaudilikele mosaiikidele ja ornamentidele, on seal suur mullivann! “Kõik siin on ringluses.” selgitab Dona tualetpoti juures: “fekaalid komposteeritakse ning kasutatakse väetiseks, uriin kurnatakse läbi ja sellest saab uuesti vesi.” Ning ta keerab mullivanni kraani lahti.</div><div><br /></div><div>Dona otsustas 70tel, et temast ei saa koduperenaist ning hüppas ühe lilleliseksvärvitud bussi peale. “Paljud tegid siis niimoodi, siis oli see võimalik, igal pool liikus ringi selliseid nomaadseid seltskondi,” on Dona tagasihoidlik. Igatahes jäi ta sinna bussi elama paljudeks aastateks, koos sõideti läbi pool maailma, peatuskohtades anti situatsionistilikest ideedest lähtuvalt etendusi ning tänulikelt (sic!) tavakodanikelt saadi vastutasuks raha, toitu ja kõike muud vajaminevat. Et elu pikki aastaid samas seltskonnas, samas väikses bussis võimalik oleks, kujunes tasapisi välja süsteem, mille järgi kõiki otsuseid võeti vastu ühiselt ja ainult konsensuse alusel ning ka jagati omavahel kõike ja kõiki, kaasaarvatud lapsi. Kakskümmend aastat tagasi otsustas osa bussiseltskonnast, nende hulgas Dona, paikseks jääda. Nad ostsid tüki Mehhiko kõige pühamat maad, krundi sealt, kus maiade arvates asub universumi keskpunkt ning panid sellega alguse HuaHuaQuijotele, kõigi Mehhiko ökokommuunide emale.</div><div><br /></div><div>“Me ei ole enam aastaid koosolekuid pidanud,” nendib Dona kuivalt. Küsin nende arvukate autode kohta, mis majade ees seisavad. “Jah, ma tean.” ütleb Dona: “Inimesed jäävad vanemaks, neil on lapsed ja lapselapsed, kommuunielu pole neile enam kõige tähtsam...paljud käivad siin nüüd ainult mõned kuud suvitamas, muul ajal töötavad kuskil Shveitsis või Hollandis, kus see on palju tasuvam.” Dona vaatab must läbi ja mööda. “Tead, autod on väike asi,” jätkab ta pärast pausi: “palju hullem on see, et me oleme hakanud kohalikke indiaanlasi enda teenijatena pidama... Algul nad aitasid meid ja meie neid, me vahetasime nendega kaupu, aiasaadusi ja käsitööd. Aga hiljem hakkasid paljud kohalikele rahas maksma, sest nii oli lihtsam. Ja siis hakkasime neile maksma, et nad hooldaks meie põlde ja aedu, sel ajal kui meie ise kuskil Euroopas ära oleme. Et nad tuulutaks meie tube, et nad pühiks tolmu, teeks süüa... See tuleb väga lihtsalt.” </div><div><br /></div><div>Lõunalauas liituvad meiega uued külalised. Läbirändav seltskond, üks mees ja kolm poissi. Mees pärineb Ungarist, põgenes kanadasse, abiellus, huvitus indiaanimeditsiinist ning üldse indiaanlaste maailmavaatest, seadis kodus sisse range indiaanikasvatuse, mis tähendab, et keelas oma lastele igasuguse hariduse andmise. Lõpuks jättis naine tema ning lapsed maha ja sellest alates sõidab ta koos poegadega mööda ilma ringi. Vanim poeg on 14 ja tal puudub selge arusaam arvudest, samuti ei tunne ta kella. “Kõik teadmised peavad tulema inimese enda seest. Haridus on puur meie meelte vangistamiseks, et me muutuks araks, et me ei julgeks ise näha. Haridus on valge mehe väljamõeldud lõks meie orjastamiseks!”, teatab ungarlane resoluutselt. Dona vaatab murelikult laste poole. </div><div>Papa hakkab mulle jutustama indiaani päikesetantsufestivalist, kust ta just parasjagu tuleb – "Neli päeva ei söödud ega joodud midagi, ainult tantsiti päikesetõusust päikeseloojanguni". Vanem poiss aga vadistab samal ajal Donale õhinal sellest, kuidas ta vaatas raamatut, et ta vaatas silmadega läbi terve raamatu “Kolm musketäri” ja tal kulus selleks ainult...ee tunnist..ei poole vähem kui tund...ja veel vähem kui poole vähem kui tund...eee..” Dona saab aru, et poiss ei tunne sõna “veerand”. Dona heidab vilksamisi pilgu poiste isa poole, kes on aga täielikult süvenenud päikestantsuteemasse. “Vaata..” ütleb Dona poisile, ja tõstab üles oma sõrmed. Ning painutab siis ühe käe rusikasse, nii et püsti jäävad ainult teise käe sõrmed: “...see on pool. Ja see on...”. Dona vaatab oma viit sõrme. Ohkab ja lööb käega.</div>neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com9tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-46600581411230841912009-08-17T03:05:00.000-07:002009-08-17T03:21:20.872-07:00Brian<div>Brian on 45 aastane, kuigi ma poleks esimese nägemise järgi tema vanuseks pakkunud mingil juhul rohkem kui 30. Briani lapsepõlv möödus koos isaga mööda USAt ringi sõites – tema old man oli rändpreester, kes liikus linnast linna ja kuulutas kohalikes kirikutes jumalasõna. Olles muide, üks esimesi, kes juba 70tel eksperimenteeris seejuures video- ja kompuutertehnikaga – kõne ajaks püstitati padre selja taha kolm videoekraani, kuhu ta rääkimisega samaaegselt miksis algelise arvuti abil religioosseid visuaale. Edasi läks ootuspäraselt – Brian hakkas religiooni vihkama. “If there is a God, then he at least has a serious communication-problem,” ütleb ta selle teema kokkuvõtteks. Kuid religiooniga kaasnev kogukondlikkus jäi Brianile südamelähedaseks. 5 aastat tagasi ostis Brian Mehhikos rancho ning ning asus arendama ökokommuuni. Mis, nagu ma aru saan, tähendas seda, et ta ehitas oma maalapile aina uusi maju, töötas välja kommuuni juhtimise korra, mis tähendas muuhulgas otsuste vastuvõtmist konsensuse alusel, conflict managmenti ja kõigile liikmetele tagatud võimalust anonüümseks eriarvamuseavaldamiseks. Aga kogu kogukond koosnes ainult temast endast. Tasapisi hakkas Brian ära keerama, sellest ajast pärineb ka suur hulk enesabiõpikuid kommuuni raamatukogus. Üksinduse peletamiseks pidas Brian online-ajakirja, kus ta iseendale environmentalistlikku mõtteviisi propageerivaid artikleid kirjutas. 2 aastat tagasi sõitis tema juurde Maria (26, õppinud füüsikat ja teoloogiat, vaimustunud Briani ajakirjast). Nüüd läheb kogukonnaelu tasapisi ülesmäge, lisaks Mariale oli seal praegu juba ka kamp teismelisi tüdrukuid. Ja Brian rääkis õhtustel koosistumistel sellest, et ta ei soovi, et teda jumalaks peetaks. Nii et asi võtab ilmet.</div><div><br /></div><div>“Ei, me ei lase neid sisse”, teatab Brian resoluutselt. Kommuuni väravate taga tungleb sadakond inimest, enamvähem korraliku välimusega, keskklassi perekonnad. “Rääkigu mis nad tahavad, neid tegelikult ei huvita environmentalism, nad loodavad siit lihtsalt ajutist mugavat varjupaika, põgenevad siia Mexico Cityst seagripi-epideemia eest, muud huvi neil ei ole, rääkimata keskkonnateadlikusest.” põhjendab Brian oma otsust.</div><div>Põgenikud tammuvad veel mõnda aega nõutult väaravate taga, mõned hakkavad siis metsa alla telke püstitama, teised püüavad oma autosid veidi kodusemaks muuta. Jõuga sisse tungida ei üritata – ikkagi tsiviliseeritud pealinnainimesed, hillitsetud keskklass, loomastumine võtab neil veidi aega. Pealegi valvab kommuuni territooriumit 10 suurt süsimusta põrgukoera. Koerad on tegelikult sõbralikud, aga väljendavad seda koos karjas lõrisedes külaliste peale tormates - ja see on muljetavaldav vaatepilt. Lisaks käituvad nad veidi ekstsentriliselt, võides näiteks ühtäkki, ilma ühegi nähtava põhjuseta hakata hakata ulguma, tühja koha peale närviliselt lõrisema, seejärel omavahel purelema ja maas vähkrema. Pakun, et see on liigse taimetoidu ja intsesti tagajärg – nimelt on nad kõik pärit ühest tiinest emasest, kes tõi ilmale isase kutsika, kellega ta siis veel tegi kutsikaid, kes siis samuti asusid läbisegi, vendade ja õdedega, isade ja emadega, verepilastuslikesse suhetesse. Nii saigi ühest mustast koerast 10 musta koera. Kuni Brian otsustas sellele Soodomale lõpu teha ja steriliseeris oma koerakarja.</div><div>Hakkab hämaraks minema, kommuuni piirava okastraataia tagant paistavad põgenike lõkketuled. Olukord on esialgu rahulik, kuid Brian on siiski pisut närviline. Ta toob välja professionaalse sportvibu ja asub laskmist harjutama. Seejärel teeb Brian mullegi ettepaneku kätt proovida ja jääb tulemusega väga rahule: “Sa oled neist,kellele ma laskmist õpetanud olen, ülemise 5 protsendi hulgas.” Olen selle kiituse üle väga uhke. Olen kütt. Olen sõdur.</div><div>“Olgu, sisse me neid ei lase, aga anname neile väravate vahelt süüa. Taimetoitu.” otsustab Brian lõpuks saalomonlikult.</div>neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com14tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-4609229048780888202009-08-09T00:24:00.000-07:002009-08-09T00:28:46.440-07:00Travel-guide to Zapatistas<span class="Apple-style-span" style="font-family: arial; border-collapse: collapse; font-size: 13px; ">Teekond on selline - Alustad Mexico Cityst, abiks on Lonely Planet ja ebamäärased soovitused, mille tuttav sotsioloog smugeldas välja Euroopa ökokogukondade üldkogu koosolekult Helsinkis, edasi lähed Morelia lähistel asuvasse tillukesse ökokogukonda, sealt saad juhatuse Maiade universumi keskpunktis asuva alg-ökokogukonnani, sealt leiad ingliskeelt valdava vana juudinaise - tema on omal ajal õpetanud kampa Mexico City punkareid, kelledest said õpetuse tagajärjel öko-punkarid, lähed Zippolitesse, lased lainetel ennast avamerele kanda ja vetelpäästel ennast kaldale tuua, lähed Mexico Citysse tagasi, kohtud öko-punkaritega, kelledest on vahepeal saanud meelelahutusärimehed, nemad juhatavad sind kung-fu anarhisitdeni, kes 2000 aasta marsi ajal turvasid Subcommandante Marcost ja teavad, kuidas pääseb zapatistide laagrisse. </span><div><span class="Apple-style-span" style="font-family:arial;font-size:100%;"><span class="Apple-style-span" style="border-collapse: collapse; font-size: 13px;"><br /></span></span></div><div><span class="Apple-style-span" style="font-family:arial;font-size:100%;"><span class="Apple-style-span" style="border-collapse: collapse; font-size: 13px;">vt. ka <a href="http://artishok.blogspot.com/2008/09/suurmeeste-elulood-iv-subcommandante.html">Artishok</a></span></span></div><div><span class="Apple-style-span" style="font-family:arial;font-size:100%;"><span class="Apple-style-span" style="border-collapse: collapse; font-size: 13px;"><br /></span></span></div>neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-23725974074533179382009-03-11T06:49:00.000-07:002009-03-11T06:54:30.116-07:00Konstanteering 2<span class="Apple-style-span" style=" -webkit-border-horizontal-spacing: 6px; -webkit-border-vertical-spacing: 6px; "><span class="articleBody" style=" ;"><span class="Apple-style-span" style="font-size: medium;">Lapsepõlveiidolid hakkavad vanglast vabanema. </span></span></span><div><span class="Apple-style-span" style=" -webkit-border-horizontal-spacing: 6px; -webkit-border-vertical-spacing: 6px; "><span class="articleBody" style=" ;"><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic;"><span class="Apple-style-span" style="font-size: medium;">"Varg Vikernes pääseb peagi enneaegselt vabadusse. </span></span><span class="Apple-style-span" style=" ;"><span class="articleBody" style=" ;"><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic;"><span class="Apple-style-span" style="font-size: medium;">Vikernesi sõnul on vanglas viibitud aastad talle üksnes positiivselt mõjunud. "Sobin ühiskonda. Olen õppinud oma vigadest. Ma ei jaksa ära oodata, mil saan olla koos oma perega," rääkis kahe lapse isa väljaandele.</span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic;"><span class="Apple-style-span" style="font-size: medium;">"</span></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic;"><span class="Apple-style-span" style="font-size: medium;"><img border="0" width="2" height="1" alt="" src="http://t.delfi.ee/_a?a=21686095" /></span></span></span></span></span></div>neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com9tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-55931379640107048592009-02-14T13:13:00.000-08:002009-02-15T13:16:34.737-08:00Sissekanne Sise-Mongoolia reisipäevikust<p style="margin-bottom: 0cm">Ma ei olnud mitu ööd õitei maganud. Mingi unehäire. Üritasin tsüklit tagasi paika saada. Heitsin pikali ja püüdsin uinuda, see ei õnnestunud kuid ma saavutasin vähemalt mingi letargilise sisundi. Lebasin niimoodi tundide kaupa poolteadvusel. Mõte seejuures muudkui lippas, aga vabamalt kui harilikult. Ja ma siis draivisin niimoodi, Lõpuks jõudsin tagasi lapseks. Olin oma lapsepõlvemaadel ja pooleldi vaatasin seda kõrvalt. Ja sain laps olemisest aru. Ma sain aru, et inimesed on algusest pele valmis, st et nende tahted ja ihad on algusest peale olemas. Ja et see on hirmus jõud. Ma kõndisin koduaias ja mängisin ettejuhtuvate asjadega. Ja kui ma mingi asja olin kätte võtnud, kui ma sellega mängisin, siis ma olin sellesse täielikult keskendunud, st et oli üks objekt korraga ja kogu minu energia ja tähelepanu oli alati jäägitult sellele keskendunud, Kuni mulle sattus ette mingi järgmine juhuslik asi. Siis eelmine asi ununes ja kogu tähelepanu keskendus uuele objektile, nagu poleks midagi muud enne seda olnud, nagu see oleks ainus asi maailmas. Mänguklots, või lill või putukas. Kõik kõlbas. Ma sain aru. miks lapsed asju lõhuvad, miks nad loomi piinavad. Sest nad rakendavd nende objektide peal kogu oma iha ja energiat, kogu kirge ja tähelepanu, midagi tagasi hoidmata, kogu võimalikus skaalas. Ja ma sain aru, et lapsed on väikesed mitte selle pärast, et nad ema kõhtu mahuksid, vaid seepärast, et kui nad oleks suuremad, tugevamad, siis nad oleks liiga ohtlikud. Nad lõhkeks nagu pommid, ükskõik milline asi võiks olla neile sütikuks. Aga kuna lapsed on väiksed, siis ei juhtu sellest midagi eriti hullu - mõni lõhutud taldrik, ärasolgutatud kass, ärarbitud tiibadega liblikas, tuhat surnukstallatud sipelgat. </p> <p style="margin-bottom: 0cm">Kogu kasvatus on selleks, et lapse ähvardavat kirglikkust maandada, seda kõrvale juhtida. Inimene õpetatakse elu jooksul siduma oma kirge valitud asjadega. Ja nendeks asjadeks on “õnn” ja “armastus”. Inimene õpib hakkama tahtma just neid kahte asja. Kuna suurem osa inimese tähelepanust on rakendatud nende kahe asja otsimisele ja leidmisele, saab üldse taustal tiksuda, pingsalt tühjusest õnne ja armastust otsiva pilgu silmanurgas eksisteerida selline asi nagu ühiskond, ilma et sellele liigset tähelepanu põõrataks, ilma et see kohe lõhki rebitaks. Ja neid kahte asja, mida kõik tahavad, vist tõesti pole olemas, loogiliselt võttes ei tohikski vist olla, sest siis saaks võibolla keegi need ikkagi kätte ja ta saaks siis tagasi sama vägevaks kui laps. Ja ta võiks öelda: “Kui tuhande päikese kiirgus...”. Ja siis ta lõhkeks nagu Little Boy.</p><p style="margin-bottom: 0cm"><br /></p> <p style="margin-bottom: 0cm">Ramajanas räägitakse pühameestest, kes meditatsiooni teel jõudsid ülima täiuseni. Ja nende laubast kiirguv aura kasvas selle tagajärjel nii võimsaks, et ähvardas lõhkuda kogu universumi. Ja siis jumalad üritasid neid neutraliseerida, saatsid nende silme ette tantsima kauneid naisi, laotasid nende ette varandust ja kuningriike, pakkusid igavest noorust jne. Tavaliselt see aitas.</p> <p style="margin-bottom: 0cm"><br /></p>neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com8tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-8009767805416431122009-02-05T08:37:00.000-08:002009-03-11T06:54:13.465-07:00Konstanteering<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjY5_uK6qqrGJJu6n_z5aFCl9YV6v_jxChqpxr20FFjdZIUNG5k94VrAg2wnyqWJwksi0BH0tfRESVUIBeDTKa40iK4I7fOM55qW0aTfCqcBV7uPAeWTLfIRKi7Ssl_2ofLqKIe/s1600-h/TheCramps.jpg"></a>minu lapsepõlveiidolid hakkavad vanadusse surema. <span class="Apple-style-span" style="font-family: Arial; font-size: 13px; white-space: pre; "><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic;"></span></span><div><span class="Apple-style-span" style="font-family: Arial; font-size: 13px; white-space: pre; "><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic;">Lux Interior has left the building</span></span><div><span class="Apple-style-span" style="color: rgb(0, 0, 0);"><div style="text-align: left;"><span class="Apple-style-span" style=""><br /></span></div></span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvxEBxieRVJnYRn9RlrIcsbiOmJr6enJgUygUMIrJmkfNdsWZftRLykpMgiTVAEC-_8j1ND6Akb0Vv4GgTp9PY685Ct9wzxjpzCudO436hP6R7KVcIye2o7dAfiaxI3fDbOPPq/s1600-h/3228766.jpg" style="text-decoration: none; "></a><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvxEBxieRVJnYRn9RlrIcsbiOmJr6enJgUygUMIrJmkfNdsWZftRLykpMgiTVAEC-_8j1ND6Akb0Vv4GgTp9PY685Ct9wzxjpzCudO436hP6R7KVcIye2o7dAfiaxI3fDbOPPq/s1600-h/3228766.jpg" style="text-decoration: none; "></a></div></div>neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com89tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-65310010189780093682009-02-02T10:00:00.000-08:002009-02-02T15:14:54.621-08:00Ice Ice Baby<style type="text/css"> <!-- @page { margin: 2cm } P { margin-bottom: 0.21cm } --> </style> <p style="margin-bottom: 0cm; widows: 2; orphans: 2;">Pidu klubis Cool, bändi Coolness sünnipäev. Päris särts elctrofunkpunk. Esinemise lõpuks lõhuti nagu kord ja kohus ära trummid ja löödi kitarr vastu maad. Maci läpaks aga pakiti ilusti kokku. Minu meelest päris tore üldistus, arvutimuusikaajastul ei ole rokkatribuutika kuhugi kadunud, lihtsalt selle funktsioon on muutunud. Kitarr ei ole enam mitte muusikariist, vaid ühekordseks kasutamiseks mõeldud aksessuaar.</p> <p style="margin-bottom: 0cm; widows: 2; orphans: 2;">Pärast Coolnessi jäi mikrofon vabaks ja siis õieti huvitvaks läkski, järjest uued inimesed publiku hulgast ronisid lavale, haarasid mikrofonist kinni, ja hakkasid siis, niipea, kui DJ plaati vahetada üritas ja vaiksem hetk tekkis, soolot esitama – selgus, et need kõik olid publiku hulka sattunud erinevate bändide solistid või muidu electrounderground-kuulsused, kohalikud lottejürjendalid, keldri-misskittenid. Kelledele käis üle mõistuse, et nemad on lava ees ja mitte lava peal. Sest lava ei salli tühja kohta.</p> <p style="margin-bottom: 0cm; widows: 2; orphans: 2;">Taksos rahakotti otsides avastasin, et sellel peol olid tegelikult ka oma varjuküljed. Kõik oli läinud, pangakaardid kaasa arvatud.</p> <p style="margin-bottom: 0cm; widows: 2; orphans: 2;">Helistasin Hansapanka, lasin pangakardid kinni panna, helistasin rahvusvahelisse krediidikeskusse ja tellisin endale asenduskaardi. Lubati saata ööpäeva jooksul. Mul oli taskus peotäis münte. Surusin käe müntidesse, et veidigi turvatunnet ammutada. Hankisin kahe kesklinna supiköögi aadressid.</p> <p style="margin-bottom: 0cm; widows: 2; orphans: 2;">Hommikul sadas lund. Sõitsin ülikooli offisisse. See oli suletud. Veider. Veeretasin lumepalli ja viskasin vastu offissi ust. Paras. Mul on nende pärast nüüd jalad märjad. Sõitsin ülikooli peahoonesse. See oli kinni. Kaks jaapani tshikki istusid lume sees ja itsitasid. Lehvitasid mulle. Oleksin tahtnud neid hoiatada, öelda, et see valge ollus pole vatt, see ei ole mingi taevamanna, see on pigem nagu munasarjapõletik, aga ei osanud. Niisiis, ma lehvitasin neile vastu. </p> <p style="margin-bottom: 0cm; widows: 2; orphans: 2;">Ka kõik ülejäänud ametiasutused, nagu raamatukogu ja galerii olid kinni. Tasapisi hakkas mulle kohale jõudma, et tegelikult olen ma keset looduskatastroofi. Londonit pommitati pilvedest. Inimesed olid varjunud, asutused suletud. Transport seisis. Kuninganna külmetas. Ainult mina, põhjamaalane ei saanud sellest kohe aru. Linnas edastati valjuhääldite kaudu sõnumeid, inimesi hoiatati uute senitundmatute ohtude eest. Soovitati püsida kodudes, sest tänavatel luurab eriti metsik kiskja, kohutva hädaoht. See beast on kondimurdja, luudepurustaja, vereväljalööja. See on valge või lausa läbipaistev ja eriti libe. See on jää. Tundsin ennast nagu amfiibinimene New Orleansis. Tuhisesin üle lumise väljaku, üle hangede ja läbi lume. Jah, ma suudan kõndida jää peal. Britid minu kõrvalt jäid maha, ebavlvalt lumehunnikute taha kõhklema. Metroojaamas kuulutas megafon kõigele lõppu: Victoria line- cancelled! Bakerloo line – cancelled! District line – last train! Circle line- cancelled!</p> <p style="margin-bottom: 0cm; widows: 2; orphans: 2;">Mobiil helises. Helistati rahvusvahelisest krediitkaardikeskusest. Nad ütlesid et nende kuller, kes pidi mulle krediitkaardi tooma, jõudis hommikul Londonisse kuid seejärel side temaga katkes, nad uurisid, kas ta on minuga äkki ühendust võtnud. Nad küsisid, kas mul on aimu, mis toimub. Nad olid mures.</p>neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-71361330161098366212009-01-28T05:50:00.000-08:002009-01-30T10:56:09.099-08:00Kodused probleemid: Haunted House, Virtual Home. Flatshare Party. Wonderland.<p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-family:Times New Roman,serif;"><span style="font-size:100%;">Asjad olid kokku pakitud. Kodu polnud enam minu kodu. Olin jäänud ainult mina ja veel üks inimene, viimane inimene mind ära saatmas. Maakler istus diivanil. Kirjutasime üürilepingu lõpetanisele alla, sellele lehekülejel ja siis järgmisele, mina vasakusse nurka tema paremasse nurka. Maakler ütles et võib mu lennujaama ära viia. See oli temast kena, aga tegelt tundus mulle, et tal on sellega mingi oma plaan. Ma täpselt ei saanud aru, mis plaan, aga igal juhul on positiivne, kui inimestel on plaanid. Minul näiteks oli ka oma plaan ja see plaan lõppes täpselt Heatthrowl.<span class="Apple-style-span" style="font-family:Georgia;"></span></span></span></p><p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-family:Times New Roman,serif;"><span style="font-size:100%;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:Georgia;">“<span style="font-family:Times New Roman,serif;"><span style="font-size:100%;">Eks see korter sind ootama jääb,” arvas maakler, “praegu ei liigu siin enam miski. Kõik seisab.”</span></span></span></span></span></p><p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-family:Times New Roman,serif;"><span style="font-size:100%;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:Georgia;"><span style="font-family:Times New Roman,serif;"><span style="font-size:100%;">Istusin maakleri maasturisse. “Olgu,” ütles maakler, “nüüd ma võin sulle ära rääkida. Enam pole nagunii vahet. Ega sa vist keldris pole käinud, eksole?”. Auto keeras Pärnu maanteele. “Ega seal keldris ei saagi käia. Ma ükskord läksin sinna alla. Aga nad hakkasid kohe karjuma. Sina vist pole kuulnud? Nad ülemisele korrusele vist ei tule. Aga esimesel korrus rahvas on juba ära harjunud. Seepärast ongi kelder tühi, puuriidad on maja kõrval, sest keldrisse ei taha keegi minna.” Estonia puiestee. “Sõja ajal oli selle maja keldris varjend. Ma ei mäleta, kes need olid, kas sakslased või venelased. Aga maja sai otsetabamuse. Lennukilt heideti spetsiaalne pomm, varjendite õhkimiseks mõeldud. See rammis ennast kukkudes läbi korruste. Ja lõhkes alles siis kui oli alla varjendisse jõudnud. Maja jäi püsti, aga kõik kes varjendis olid, said surma. Sellest ajast kummitab.” Gonsiori tänav. “Selles majas elas tol ajal noor Aleksius Teine. Tema luges Piiblit kui õhurünnak tuli. Oli nii süvenenud, et märkas häiret alles siis kui hilja ning ei jõudnudki varjendisse. Ja jäi ellu. Kui pomm keldris lõhkes, siis sai Aleksius Teine oma esimese ilmutuse.” Avaldasin imestust, et maja ikka veel püsti püsib. Ütlesin, et kui trammid depoosse sõidavad, siis hakkab maja värisema. “See on jah ime, et see maja püsti püsib” nõustus maakler. “seal all on ju kõik tühi, ainult üks suur pommilehter.”</span></span></span></span></span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-family:Times New Roman,serif;"><span style="font-size:100%;">Pronksi tänav. Maakler hakkas nihelema, sain aru et ta hakkab jõudma sinnamaale, kus ta tahab oma salaplaanist rääkida. Ja sealt see tuli. “Tead,” alustas ta ettevatlikult “ma võin sulle odavamalt teha. Kui sa praegu mulle otse sulas maksad.” Ütlesin, et see on minu poolest okei. “Siis ei lähe raamatupidamisest läbi, ei pea makse maksma,” selgitas maakler veidi vabandavalt. Ütlesin, et see on minu meelest mõistlik. Maakler tõmbas kõrvaltänavasse ja parkis auto Swedbanki automaadi kõrvale. Astusin välja, toksisn koodi, võtsin raha, istusin autosse ja ulatasin rahapataka talle. Maakler võttis selle vastu ja vangutas pead:“Mina küll ei tea, mis sest riigist saab niimoodi, ma lihtsalt ei kujuta ette, kust see riigieelarve täituma peaks. Päris kole olukord, ikka täitsa perses. Sest keegi ju enam makse ei maksa. Hiilivad kõrvale, sest on endal kitsas käes. Näed, mina ka ei maksa. Ikka täitsa perses.” “Ahh, olgu pealegi,” tõmbas maakler autole tagasikäiku. Ja sõitis taga seisvale autole sisse.</span></span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-family:Times New Roman,serif;"><span style="font-size:100%;">Ronisime autost välja. Maasturil polnud häda midagi, aga teine auto oli veidi mõlkida saanud. Maakler vehkis sõnatus ängis veidi aega kätega, haaras oma peast kinni, ringutas, sirutas ja jagas siis minult saadud rahapataka kaheks ning andis ühe osa taga seisnud auto juhile. Istusime tagasi autosse, mõnda aega sõitsime vaikides. “Kokkuvõttes oli ikkagi õnnelik õnnetus,” ütles maakler järsku. Kinnitasin talle, et minu meelest oli ka õnnelik õnnetus.</span></span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-family:Times New Roman,serif;"><span style="font-size:100%;">Lennujaam. Kohver pagasnikust välja, käepigistus.</span></span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;">“<span style="font-family:Times New Roman,serif;"><span style="font-size:100%;">Helista mulle, kui tagasi tuled,” hõikas maakler.</span></span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><br /></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-family:Times New Roman,serif;"><span style="font-size:100%;">Lennukis lugesin ajakirja Time arvustust Sony loodud uue virtuaalkeskkonna kohta, Selle nimi on Home. Põhimõtteliselt sama, mis Second Life, Sony klientidele on sisseregistreerimine tasuta. Arvustus oli pigem positiivne, kiituse osaliseks sai keskkonna üldine hea väljanägemine, ja turvalisus. Ka on avataride välimus ning miimika palju detailsemad kui Second Lifes. Mõnevõrra irooniliselt märgiti siiski, et endale avatari valides on võimalik valida üksnes seksika ja superseksika välimuse vahel. Samuti toodi negatiivse poole pealt esile, et Homes leiduvad virtuaalpoed on küllalt kallid, oma avataridele on võimalik soetada uusi rõivaid üksnes disainerbrändidelt nagu Diesel, Boss jne. Kokkuhoidlikumale virtuaaltarbijale pole mõeldud. (Õigluse huvides pean siinkohal mainia, et virtuaalteksad maksavad vähemalt esialgu siiski vähem kui sama brändi reaalteksad.)</span></span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><br /></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-family:Times New Roman,serif;"><span style="font-size:100%;">Lennuk oli pilvedes, all kumasid Lodoni tuled läbi sumeda uduloori, misa andis neile hubase, küünlavalgusesarnase kuma. Maandumise järel jäi sellest järgi üksnes külm ja niiskus. Rongi oodates sain suurepäraselt aru, miks nad omal ajal pool maailma ära vallutasid. India anastamine tundus sellise kliima taustal igati positiivse programmina.</span></span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-family:Times New Roman,serif;"><span style="font-size:100%;"><span style="color: rgb(0, 0, 0);"><span style="font-style: normal;"><span style="font-weight: normal;">Hakkan uut kodu otsima. Saadan, kuulutusi, loen kuulutusi, vahetan meile. Selle toob kaasa mitmeid meeldivaid vestlusi ning mitmeid kahetsevaid äraütlemisi. Tasapisi muutun nahhaalsemaks ja palun endale igal korteriülevaatamis-külastusel kohvi serveerida. Tavaliselt pakutakse siis juba midagi ka kõrvale ning võimalik on kerge koosõhtustamine. Et olgu siis pealegi, et jah, ma tean, et ma olen a) tudeng, b) kunstitudeng c) töötu kunstitudeng d) töötu ida-Euroopa kkunstitudeng ja ma saan aru, et see ei pruugi teis, lugupeetud Londoni majaomanikud just usaldust äratada (olgugi, et te kinnitate alati, et vestlus oli erakordselt huvitav), aga päris tühjade kätega (õigemini, tühja kõhuga) ma teie juurest ka ei lahku.</span></span></span></span></span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-family:Times New Roman,serif;"><span style="font-size:100%;"><span style="color: rgb(0, 0, 0);"><span style="font-style: normal;"><span style="font-weight: normal;">Siin muide on populaarsed sellised peod nagu flatsharre partyd - üritused, kus mingil kindlal päeval kogunevad mõnda pubisse või klubisse kõik need, kes otsivad või pakuvad elamispinda. Saavad kokku ja joovad ja tantsivad ja tutvuvad ja leiavad teineteist ja siis mingil hetkel, nagu sellistel puhkudel ikka, tekib küsimus, et "kas minu juurde või sinu juurde?" ja siis tuleb veel küsimusi, et kui suur on sel juhul elektriarve ja et kas on gaasiküte ja kas internet on sees ja kas sooja vee surve kraanis on piisav. </span></span></span></span></span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-family:Times New Roman,serif;"><span style="font-size:100%;"><span style="color: rgb(0, 0, 0);"><span style="font-style: normal;"><span style="font-weight: normal;">Esialgu pole ma midagi huvitavat leidnyd. Pean kirjavahetust ühe naisprofessoriga, kes keeldub oma pärisnime ütlemast ja kasutab varjunimena Alice in Wonderlandi. Eks näis.</span></span></span></span></span></p><p style="margin-bottom: 0cm;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:'Times New Roman';">Eile nägin oravat kes istus puuoksal ja röökis. Pikalt ja läbilõikavalt. Lisaks on kesklinnas palju rebaseid.</span></p>neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-24650136609645529392009-01-17T15:16:00.000-08:002009-01-17T15:19:04.367-08:00Kohalikke uudiseidSelgus, et Banksy on hea haridusega kõrgepalgaline ametnik. Ja lisaks sellele on ta keskealine.neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com21tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-25236333813220054352008-12-12T03:09:00.000-08:002008-12-13T16:17:00.154-08:00Tulgu KuningriikVastavalt muutunud maailmamajandussituatsioonile profileerun ümber akadeemikuks. Kuna paar aastat tagasi ilmutas lähenev maailmamajanduskriis ennast mulle unenäos, siis alustasin ümberorienteerumist kapitalismilt kultuurkapitalismile tegelikult juba aegsasti. Ja nüüd, kus kriis on käes, olen ma valmistunud. Nüüdseks olen jõudnud omadega sinnamaale, et hakkan sisenema järgmisesse faasi - ma loobun palgatööst. Zen-kapitalistlikust vaatepunktist tähendab see, et avan töö ja tasu vahelise suhte vabaks tõlgendamiseks ning muudan sellega enda tehtava töö hindamatuks. <div>Peale selle vahetan ma Vabariigi Kuningriigi vastu.<br /><br /><br />Ministeeriumi suures saalis antakse üle Underi stipendium. Kultuuriminister ütleb: "Palju õnne Kunderi stipendiumi saamise puhul!"<br />See on ministri poolt huvitav teemaarendus. Mõtlen, millele või kellele ta selle sõnademänguga viitab? Ma oletan, et see on jada, kus on antud algus, mille põhjal tuleb tuletada õige vastus:<br />Under -> Kunder -> ........<br /><br />Lahendan jada. Muidugi viitab minister Gert Kanterile.<br />Under -> Kunder -> Kanter<br /><br />Ministri käepigistus on soe. Ka direktori käepigistus on soe. Direktor annab mulle Eesti Kunstimuuseumi kuldkaardi. Mina annan allkirja. Juhataja kohusetäitja annab mulle roosi.<br /><br />Niisiis, on mul nüüd Kuningriiki minekuks kaasa antud kolm maagilist eset - raha, roos ja kuldkaart.<br />Roos närtsib, see läheb esimesena. Raha saab ka mingi aja pärast otsa, kusjuures, ma arvan, et palju kiiremini kui ma arvan. Kuldkaart aga jääb. Sellel kaardil on minu nimi ja see kaart kaotab kehtivuse siis kui mina suren. See kaart tagab mulle elu lõpuni tasuta sissepääsu kõigisse eesti Kunstimuuseumi filiaalidesse ja ükski piletimüüja ei tohi mind takistada ega ükski saalivalvur mulle hõlma hakata. See on väga praktiline, sest nüüd, kus ma Vabariigist lahkun ja Kuningriiki elama asun, nüüd kui ma oma korteri ära annan (penthouse kesklinnas, kõigi mugavustega, eriplaneering läbi kahe korruse, vaade pargile), siis tegelikult ju ei jäägi mulle enam kodu ega kohta, kuhu tagasi tulla. Niiet, võibolla siis, kui väga on vaja kodumaad väisata, võibolla siis ma võtangi oma kuldkaardi välja ja ööbin näiteks Adamson-Ericu majamuuseumis. Või Niguliste kirikus.<br /><br /><br />Järgmisel päeval tegelen kapitalitehingutega. Ministeerium konverteerib minu sümboolse ja kultuurilise kapitali ümber virtuaalseks rahaks ning see lähetatakse elektrooniliselt minu kontole, mille avasin pangas, mida enam ei ole.<br />Lasen kadunud Hanasapangal kogu konto üle viia Briti korrespondentspanka ning muuta arveldus naelapõhiseks. Loogika on selles, et kuigi hetkel pole võimalik ennustada ei seda, kas kroon devalveeritakse või mitte, ei seda, kas Swedbank peab vastu või mitte, ega ka seda, kas brittide drastilised sammud oma majanduse ergutamiseks osutuvad geniaalseteks või katastroofilisteks. Võiks öelda, et kõigi kolme puhul on võimalused fifty-fifty. Ja panustades briti rahandusele, jääbki võimaluseks võita või kaotada 50-50. Kuid, hoides krooni-arvet Rootsi pangas, liidab see kaks riskitegurit - Eesti panga ja Rootsi Swedbanki - ning tõenäosusteooriat rakendades jääb võidushansiks sel juhul 33% ning kaotuse omaks 66%. Seega, praeguses finantssituatsioonis on kõige mõistlikum konverteerida oma kultuuriline kapital briti naelteks. Seda enam, et naela vahetuskurss on praegu erakordselt soodne.<br /><br />-----------<br /><br />Õhtul vaatan youtubest klippi, kus esineb erakorralise avaldusega Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.<br />President ütleb, et meie pole süüdi. President lahkub ja kaadri täidab Apple korporatsiooni logo. Klipi lõpetuseks näidatakse veel Vene tsaari suvilat - seal elabki nüüd meie president. Jah, suvilarajoonides ikka juhtub, et talvel, külmal ajal, kui pererahvas tagasi linna kolinud, et siis murravad asotsiaalid mõnda suvemajja sisse ja sätivad ennast sinna mõneks ajaks elama. Ega see kena tegu ei ole, aga parem ikka kui surnuks külmuda. Küllap, kui seda kaadrit Kadrioru lossist hoolega vaadata, siis leiaks sealt üles selle katkise aknaruudu, selle koha, kustkaudu sisse on mindud.</div>neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com17tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-13742247344755396692008-12-08T17:46:00.000-08:002008-12-13T16:13:50.041-08:00Muljeid konverentsiltKonverents oli mõõdukalt ebahuvitav. Tegelikult oli probleem muidugi peamiselt sdelles, et nemad rääkisid ja mina kuulasin. Mulle meeldib vastupidi. Nihelesin. Mõtlesin, kas oleks kuidagi, viisakalt ja tagasihoidlikult võimalik juhtida tähelepanu oma tagasihoidlikule isikule. Ettekandeseeria lõpetas James, kes tegi presentatsiooni oma iidolitest – mingid britid 60test. Kes olid ühtaegu suurepärased disainerid ja suurepärased kunstnikud. Ja lisaks sellele ka kommertslikult edukad disainerid, kes töötasid koos suurte korporatiivklientidega. James lõpetas oma ettekande nukra tõdemusega, et sellised titaanid jäävad minevikku, tänapäeval pole midagi niisugust võimalik. Võitlesin sooviga hüpata püsti ja rebida särk rinnalt lõhki. Paljastamaks hunti lambanahas. Surusin selle tungi alla.<p></p> <p style="margin-bottom: 0cm;">Konverentsi kõige harivam osa oli tagasiteel lennukis loetud ajakirja Time restoraniarvustus. Nimelt, seoses majanduslangusega on uus trend restoranibisnesis, et meisterkokad töötavad oma kodus ja pakuvad külastajatele hõrgutisi oma köögis. Pärast pesevad nõud ise ära. See annab vahetuma kontakti publikuga, vaba suhtlus, meisterkokk loivab ringi dressipükstes ja kuulab Slayerit ning küpsetab ainult seda, milleks parasjagu tuju on või mida külmkapist leidub. Kuid see ei ole kaugeltki piir. Publikuga on võimalik saavutada veelgi vahetum kontakt. Grupp radikaalseid meisterkokkasid on otsustanud loobuda restoraniseinte steriilsest vaikusest ning on suunanud oma tegevuse otse tänavale. Sinna, kus elu tegelikult käib. Need kokandusgurud liiguvad riingi treileritega ning pakuvad tippklassi delikatesse möödujatele otse autoknast. </p> <p style="margin-bottom: 0cm;">Kuid tõeline ilmutus peitis ennast Time trendirubriigis. Siit see tuleb: Karl Lagerfeldi jakk, mis on valmistatud LEHTKULLAGA KAETUD KARUSNAHAST! Ma ei liialda, kui ütlen, et see jakk on valgustuslik - just siis kui lootus oli kadunud, just siis kui tundus, et me peame hakkama käituma mõistlikult, säästma ressursse, taaskäitlema ja elama planeediga käsikäes. Siis, sellel inimkonna kõige pimedamal tunnil tõusis püsti Karl Lagerfeld ja näitas, kes on looduse kroon. Screw the economic depression! Screw the environmentalists! Jah, kallid kadumisohus loomad, kui te juba arvasite et head ajad on tulekul, kui te arvasite, et te olete nüüd inimeste sõbrad, et teist tegelikult hoolitakse ja et kõigile hullult läheb korda pandakarude suguelu, siis eiei, vara rõõmustasite, kiisukesed-kutsukesed. Jajah, teie kuldaeg tuleb. Aga hoopis teistmoodi kui teie lootsite, oi jaa, see tuleb, aga mitte nii nagu teile meeldiks. Lugege, hülgepojad, ajkirja Time ja värisege. Sest teie tunnike on lähedal. Inimkond pole oma viimast sõna veel öelnud. Käes on sügistalvine hooaeg! Ja need vähesed loomakesed, kellel õnnestub see üle elada, need teadku, et pärast sügistalve tuleb ka kevadsuvi. Ja kevadsuvised trendid on juba hoopis teisest mastist. Need on hoopis teised trendid, need on sellised trendid, mida teie teada ei taha, oioi, see on kollektsioon, mida te uneski ei julge näha. Ütleme nii - kevadsuvel lähevad ka koerad ja kassid loosi.</p> <p style="margin-bottom: 0cm;">Muide, on olemas vähepopulaarne evolutsiooniteooria, mille järgi evolutsioon toimib vastassuunas. Õigemini on see regressiooniteooria. Selle järgi on kogu fauna mitmekesisus tingitud inimkonna mandumisest. Selle järgi on loomad allakäinud inimesed. Nagu ütlesin, pole see teooria eriti populaarne, kuid faktid räägivad iseenda eest. Võtame näiteks karu – tugev küll, aga rumal. Rääkida ei ole temaga millestki. Umbes nagu karvane Värnik. Vihmauss on muidugi äärmuslik näide – ühtaegu selgrootu ja rumal. Loll, oled vihmauss, loll! Ja nõrk oled sa ka! </p> <p style="margin-bottom: 0cm;">PS: vaalad on paksud.</p>neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-81491868039670249282008-11-24T02:04:00.000-08:002008-11-24T10:13:14.717-08:00Siinkohal oleks kohane tsiteerida üht ansambli Clash laulupealkirjaAga kuna ansambel Clash on täiesti mõttetu süldibänd, siis teda me küll ei tsiteeri.neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com13tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-73087096217192244722008-10-25T08:23:00.000-07:002008-10-25T08:47:26.657-07:00Ja nüüd langetagem leinas pea. Mõelgem nüüd igaüks vaikuses sellisele hetkele, mis meile kallist kadunukesest kõige kaunimana on meeltesse jäänud.Vanaema matused. Palju inimesi, kellede nimesid ma enam ei tea, kõned.<br /><br />Mälestuspilt. Üleelmised jõulud, meie väike suguvõsa istub ümber laua, vesteldakse. Me ei käi eriti läbi ja sellised koosviibimeised on segu jahedast viisakusest ning südamlikult kohmakatest katsetest omavahel suhelda. Need harvad kokkusaamised ongi viimane instants, mis meie puhul laseb veel eksisteerida sellisel mõistel nagu suguvõsa. Kuid seekord oli jutt ühel hetkel läinud seksile. Ma ei suuda meenutada, kuidas täpselt, mis puhul ja millega seoses selline ülimalt ebatõenäoline teema üles kerkis, aga igatahes nii läks. Räägiti midagi seoses seksuaalsusega. Ja siis järsku ütles vanaema: "Mina olen oma elus kõike teinud." Toas jäi vaikseks. Ka vanaema ei öelnud enam midagi, vaatas lihtsalt natuke aega õrnalt naeratades kaugusse.neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-82164714531871250862008-10-21T12:41:00.001-07:002008-10-21T13:56:28.614-07:00HORROR MIRRORStarring: mad Ly<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKYNEQWIYRxr7I_sB5lniSFCW7ksk11duaNZywxZDMTTAZc84nF9ffhPJlhjyUIdZXHYVtYsp1kEX-xiobyYVf1_611KEDf78ScK6rronYOrgygNfzHCz_jEmlqwMyNB7S1GVl/s1600-h/1.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKYNEQWIYRxr7I_sB5lniSFCW7ksk11duaNZywxZDMTTAZc84nF9ffhPJlhjyUIdZXHYVtYsp1kEX-xiobyYVf1_611KEDf78ScK6rronYOrgygNfzHCz_jEmlqwMyNB7S1GVl/s320/1.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5259695069907182466" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihcuORhJDAfGic0kC1D83bHFff0UYAu9xLN0QrvZqx3SZIOXWJd8DEPJ_cP-qUNvq0AyC0qGz57SmF91hb2R_IXGViJV-acrI441-PB9FVKuCk-G5rDsYEAFlD7xyD7HkgyJ2P/s1600-h/2.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihcuORhJDAfGic0kC1D83bHFff0UYAu9xLN0QrvZqx3SZIOXWJd8DEPJ_cP-qUNvq0AyC0qGz57SmF91hb2R_IXGViJV-acrI441-PB9FVKuCk-G5rDsYEAFlD7xyD7HkgyJ2P/s320/2.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5259695071295020066" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi3hgeo-hQbJRJIiN9RY7Q02w8bbINQ-QDKL8tsDZ73VOO9r7YlerCf_0umyB9l4P-D0N4AHs2QZqjMmqOTvPjtPoL7RoY4rN6kAYJal790selupCJgn9MHJixCAsJjb2wSKP97/s1600-h/3.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi3hgeo-hQbJRJIiN9RY7Q02w8bbINQ-QDKL8tsDZ73VOO9r7YlerCf_0umyB9l4P-D0N4AHs2QZqjMmqOTvPjtPoL7RoY4rN6kAYJal790selupCJgn9MHJixCAsJjb2wSKP97/s320/3.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5259695079424121506" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhioMqvlisn7QUVzaDbA7x_NKGpVeGQgxtv4lY7CYZR1PevJVBxovogA-IwYkS1fxK11woqazp4nOc9taUF5Ry0cBn5vTxgZ017JbDo0pm-QBk4ygJFw0n5OpeS-T9mnyhJC79Y/s1600-h/4.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhioMqvlisn7QUVzaDbA7x_NKGpVeGQgxtv4lY7CYZR1PevJVBxovogA-IwYkS1fxK11woqazp4nOc9taUF5Ry0cBn5vTxgZ017JbDo0pm-QBk4ygJFw0n5OpeS-T9mnyhJC79Y/s320/4.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5259695080304533538" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGtU8-uIA8Jao5Z-Np1nzI_ab1kycWdSt6tskjempJpkiE4EWA99PAREoDOdG11jyi39_oK7Wf9fRE2tL10Zf8M92nz538Cym_bMM4SR1_F5wTznym54I9ASBuhe26oBe88T4B/s1600-h/5.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGtU8-uIA8Jao5Z-Np1nzI_ab1kycWdSt6tskjempJpkiE4EWA99PAREoDOdG11jyi39_oK7Wf9fRE2tL10Zf8M92nz538Cym_bMM4SR1_F5wTznym54I9ASBuhe26oBe88T4B/s320/5.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5259713883916778690" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiiCmMk5UkZNgXlemq2rymEqzrrtSPmSpZsIqkbmm4i9xtG3wwN_QwsBuQfWCpZmaCIpDT5tgI-cLTEeU7PYfrd1Q7Z_nojIEoJLjUJWEfs-BSdZ0S_FRkQrlsGcOVQOnJWX0rq/s1600-h/6.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiiCmMk5UkZNgXlemq2rymEqzrrtSPmSpZsIqkbmm4i9xtG3wwN_QwsBuQfWCpZmaCIpDT5tgI-cLTEeU7PYfrd1Q7Z_nojIEoJLjUJWEfs-BSdZ0S_FRkQrlsGcOVQOnJWX0rq/s320/6.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5259694893296796338" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfW5MvoN5_gIJzbJVg2BEWriuoz26oTpjPvH9HYRvhc6Pkme16baIhOikLzQfYfL2GNjKlTzM5FsS_icJIkwrz0C2r1D9eQqyGVLHk8CEjyMxVKk6yZnRobyo-u5eB8cvf6-VY/s1600-h/7.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfW5MvoN5_gIJzbJVg2BEWriuoz26oTpjPvH9HYRvhc6Pkme16baIhOikLzQfYfL2GNjKlTzM5FsS_icJIkwrz0C2r1D9eQqyGVLHk8CEjyMxVKk6yZnRobyo-u5eB8cvf6-VY/s320/7.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5259694893669403634" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-TbvQh65_cSK8fkrZIMGdnK0X4coksTNwvxOJ72d_C9RKrT16Bw8-rldj_ZRn7Xfij-GSaPtbLB9k027O1SEwmxOHLwlMNox4ITWoOp0h_b5SlQbQRSqKXeORVOS-5_c0EbL_/s1600-h/8.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-TbvQh65_cSK8fkrZIMGdnK0X4coksTNwvxOJ72d_C9RKrT16Bw8-rldj_ZRn7Xfij-GSaPtbLB9k027O1SEwmxOHLwlMNox4ITWoOp0h_b5SlQbQRSqKXeORVOS-5_c0EbL_/s320/8.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5259694897605182002" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi9n-ztqmC9thR6rtUDzabEMFLpSXLYiPxAcM8tWQlSniRu_SR1xtwDP6roqA1itfHeOPGpgx2aJIwfGQtjTWDwIOT50pULy8hsDaMozu6S_gr7D83lOaTYkQbgIFoWIcHI27Bu/s1600-h/9.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi9n-ztqmC9thR6rtUDzabEMFLpSXLYiPxAcM8tWQlSniRu_SR1xtwDP6roqA1itfHeOPGpgx2aJIwfGQtjTWDwIOT50pULy8hsDaMozu6S_gr7D83lOaTYkQbgIFoWIcHI27Bu/s320/9.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5259694907982002274" border="0" /></a>neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-29724979610321672062008-10-15T11:12:00.000-07:002008-10-15T11:21:02.510-07:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_bAfZ9cB7W1r4Clt2hyphenhyphenYPmsyuf8jieFM9LQtzyS3hHd8rXy85usLpwM1zZ4bNl2Hjws96q1EbwkWNhhhooWW58WcU0obgcwc5ygdhRA2RlZYqW3e7w8bwn4OdWQRlHDEDnzdX/s1600-h/1224092442.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_bAfZ9cB7W1r4Clt2hyphenhyphenYPmsyuf8jieFM9LQtzyS3hHd8rXy85usLpwM1zZ4bNl2Hjws96q1EbwkWNhhhooWW58WcU0obgcwc5ygdhRA2RlZYqW3e7w8bwn4OdWQRlHDEDnzdX/s320/1224092442.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5257445935882843762" border="0" /></a><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgymbu7K9C9WR07C_n5Ss8D-FPMXfOXsStDPhCPhVX2_eS6dxfQ9dr-N9IxUG8bRGlTG1FtPDCddabV4UgJCPci6uGcOcQK-mlrGUVIfpuJXmZ_LDMk0vxRjc02dxhhR_7opj_2/s1600-h/ATgAAADdzon206axDRqYMBDtMMHJtTHb9Ay3szGGeAnPRCGmbXD0AMd5Xht2fYsQdl2vfSIxaLx1N1gatA4F28qCRcR9AJtU9VC95NqalnEyIW5pkwbgGaGa_dGvNg.jpg"><br /></a>neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-55084977614938282372008-09-22T15:42:00.000-07:002008-09-25T16:55:48.949-07:00Veri ja au<meta name="Generator" content="Microsoft Word 9"><meta name="Originator" content="Microsoft Word 9"><link rel="File-List" href="file:///C:/DOCUME%7E1/mina/LOCALS%7E1/Temp/msoclip1/01/clip_filelist.xml"><!--[if gte mso 9]><xml> <w:worddocument> <w:view>Normal</w:View> <w:zoom>0</w:Zoom> <w:donotoptimizeforbrowser/> </w:WordDocument> </xml><![endif]--><style> <!-- /* Style Definitions */ p.MsoNormal, li.MsoNormal, div.MsoNormal {mso-style-parent:""; margin:0cm; margin-bottom:.0001pt; mso-pagination:widow-orphan; font-size:12.0pt; font-family:"Times New Roman"; mso-fareast-font-family:"Times New Roman";} @page Section1 {size:595.3pt 841.9pt; margin:72.0pt 90.0pt 72.0pt 90.0pt; mso-header-margin:35.4pt; mso-footer-margin:35.4pt; mso-paper-source:0;} div.Section1 {page:Section1;} --> </style> <p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET">
<br /></span></p><p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET">Onu helistab. Vanaema hakkab surema. Sõidan vanaema vaatama. Ta lebab voodis, parem käsi tolkneb lõdvalt õla küljest välja. See ei liigu enam ammu. Nüüd on ka jalad alt vedama hakanud. Nüüd ei liigu enam ka parema käe sõrmed. Vanaema on muutunud väga väikeseks, ta hakkab endasse tõmbuma. Varsti viiakse ta haiglasse. Poleks kohti saanud, aga peaarst on perekonnatuttav. Ikka ei jagunud kohti. Siis ütles peaarst alluvatele, et vanaema on tema ema ja käskis ka vanaemal kõigile öelda, et ta on peaarsti ema.<o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET"><!--[if !supportEmptyParas]--> <!--[endif]--><o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET">
<br /></span></p><p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET">Aasta tagasi. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET">Istusin vanaema elutoas ja jõin kohvi. Vanaema rääkis Volodjast. Volodja elas neil vastasmajas, oli torulukksepp. Siis jäi töötuks. Siis viska Volodja naisel üle, ja naine omakorda viskas Volodja välja. “Aga kuhu sel Volodjal minna oli? Mitte kuhugi, ega ta tahtnudki kuhugi minna. Ta oli ju pool elu siin elanud.” Volodja kolis vanaema maja trepikotta. Oma maja trepikojas olla häbenes. “Eks tal ju viinaviga oli,” ütles vanaema, “aga muidu oli hea inimene, ka purjus oli vaikselt, ega ta siin mingit tüli ei teinud.”. Vanaema maja rahvas teadis ju Volodjat küll. Kui tuli talv, siis majarahvas viis Volodjale soojemaid riideid ja keegi hankis suure paksu teki, et Volodja trepikojas ära ei külmetaks. Aegajalt kutsus üks või teine Volodja tuppa ja andis sooja süüa. Majarahvas lapsendas Volodja ära. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET">Ühel hommikul ärkas vanaema trepikojast kostvate mütsatuste ja oiete peale. Ei teadnud, mis teha, kartis ukse ligigi minna. “Siis ma mõtlesin, et mis mul ikka karta, ma juba vana inimene,” võttis vanaema end lõpuks kokku, keeras ukse lahti astus koridori. Koridoris oli pikali Volodja ja kaks politseinikku tagusid teda loiult jalgadega, püüdsid Volodjat trepist alla lükata. Vanaema ei saanud selle tegevuse mõttekusest aru. “Miks te nii teete? See on ju Volodja,” küsis ta. Politseinikud ei teinud temast välja, aga Volodja nägi vanaema ja hakkas appi karjuma.<span style=""> </span>“Vilmotshka, pomogite, Vilmotshka, skazhite im” jne. “Miks te seda teete, see on ju Volodja” nõudis ehmunud vanaema. Politseinik pöördus vanaema poole, ta oli veidi üllatunud. Aga selgitas siis viisakalt: “Proua, minge teie ilusti tagasi oma korterisse. Pole mingit põhjust muretsemiseks. Tegemist on asotsiaaliga. Aga ärge muretsege. Me ajame asja korda.” Teine politseinik lõi volodjale munadesse. Vanaema haaras politseinikust kinni ja karjus: “Kuidas te saate niimoodi teha, ta on ju elus inimene!” “Proua, see ei ole enam inimene,” selgitas politseinik pisut tülpinult. Nagu lapsele räägiks. Volodja üritas trepist ülespoole vingerdada, tagasi turvalisse trepikotta, vanaema jalgade poole, politseinikest eemale, tagasi, teki alla. Jope Volodja seljas kägardus vastu trepiastmeid, jäi käsipuu serva taha kinni ja paljastus suur tükk paljast Volodja ihu. Valkja nahaga kaitsetu kõht tuli nähtavale. See oli nagu helendav päikeselaik keset halle riideid ja porist trepikoda. Politseiniku pilk peatus sellel. Siis surus politseinik oma jala selle laigu sisse, ta tegi seda süütult nagu laps, see lihtsalt tekitas temas uudishimu, ta tahtis võibolla näha, mis juhtub, kui sinna piisvalt tugevalt vajutada. Volodja hakkas väänlema. Siis tõstis vanaema käe politseiniku õlalt, ta liigutas selle tahapoole, võttis kaarega hoogu ja lõi täiest jõust politseinikule näkku. “Proua!” hüüatas politseinik. Vanaema lõi teda teist korda näkku.<o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET">Midagi vanaema karjus ka, naabrid tulid ustele vaatama, täpselt vanema ei mäleta, igatahes politseinikud jätsid Volodja trepikotta vedelema ning lahkusid. Vanaemast oli saanud trepikoja kangelane. Ka mina olin tema üle väga uhke. Jõime kohvi.<o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET"><span style=""> </span>“Kui ma teist korda talle vastu vahtimist andsin, siis käis randmest jõnks läbi.” Vanaema tõstis oma parema käe. Käelaba oli lõdvalt randme küljes rippu, nagu surnud loomake. “Näe, enam ei liigu,” ja raputas kätt. Käelaba jõnksus tahtetult siia-sinna.</span></p><p class="MsoNormal">
<br /><span style="" lang="ET"><o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET">Ja enam ei hakanudki liikuma. Hoopis halvatus hakkas piki kätt edasi kasvama. Tekkisid trombid. Murdunud randmest väljavoolavad hüübinud vere tsüstid kandusid koos elava verega mööda organismi laiali ja ummistasid veresooni. Üksteise järel, sõrm sõrme, lihas lihase haaval hakkas vanaema keha üles ütlema. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET">Ka Volodja jäi sellest ajaks teadmata kadunuks. “Küllap tulid öösel tagasi ja viisid Volodja ikkagi ära. Oleks pidanud trepikoja ööseks lukku kerama,” kahetseb vanaema.<o:p></o:p></span></p> neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com6tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-28279276410397135442008-09-06T14:46:00.000-07:002008-09-08T11:50:58.890-07:00Haigeks jääminePeeter saatis mulle meilile järjekordse arvujada:<br />11<br />21<br />1211<br />111221<br />2211111211<br /><br />Vastasin talle:<br />1121122111111221<br /><br />Mõne aja pärast saabus Peetrilt teade: “Õige”<br /><br />Ta ei mõtle neid ülesandeid ise välja. Ta saab neid oma endise naise isa käest. Naisest läks juba mõnda aega tagasi lahku, aga äiaga vahetavad meile edasi. Äi on küberneetik, Akadeemia liige. Ja saadab Peetrile aegajalt ülesandeid, Peeter saadab need mulle edasi,mina saadan vastused Peetrile, Peeter saadab need äiale. Ma ei ole tema äia kunagi näinud, aga Peeter on temast palju rääkinud, ta on oma eksnaise isast üsna silmnähtavalt jatkuvalt sisse võetud. Peeter ei lase äiast lahti. Tundub, et põhjusega. Näiteks ükskord kui Peetril oli naisega pikem tüli, mida nad kuidagi ära klaarida ei osanud, soovitas äi neil Gödelit lugeda. Niisugune soovitus lõi esmalt muidugi pahviks. Peeter küsis minult, mina küsisin Eintalult. Kokku saime lõpuks aru ka, mida Peetri äi silmas pidas. Ikka miittetäielikkuse printsiipi – ühtki probleemi pole võimalik lõplikult lahendada, avamata uusi probleeme. Mida suurema põhjalikkusega püüda peretüli klaarida, seda kindlam on, et lahenduse asemel avastatakse uusi, võibolla isegi väga põnevaid, seni mitteeksisteerinud probleeme. Äia peen huumor.<br />Järgnes koosolek. Teemaks tooteuuendus. Senine marginalne madalakvaliteediliste ja odavate lihatoodete bränd kavatseb otsustavalt laiendada oma turuosa. Mõte hea – säästutoodetes on ajavaimu. Saiast ja siseorgaitest tehtud vorst kõlab trendikalt. Meie pidime lisama lihtsalt sobiva vormistuse. Kuidas siis pakendada vaesust? Loomulikult rahvuslikku kesta. See oli samuti kõigile selge.<br />Niisiis asusin tootepakendi jaoks visandama rahvuslikke mustreid. Sakilisi kaheksaharulisi tähti ja seelikutriipe. Selle peale saatis kolleeg lingi Dubai Rahvusvahelise Lennujaama uuele firmagraafikale. Lennujaama logoks oli seesama, käpikutelt ja kirivöödelt tuttav kaheksaharuline täht. “WTF?” küsis kolleeg. Kuna olin elnevast vestlusest matemaatikalainel, vastasin talle hetkelise inspiratsiooni ajel, et tegemist on arhetüüpse kujundiga, neljadimensionaalse kuubi ehk hüperkuubi kahedimensionaalse kujutisega. See avastus pakkus meile lõbu, vaatasime, mida veel rahvusmustritest deshifreerida õnnestub. Tähtedega on nüüd selge, aga seelikutriibud? Sirged triibud. Sirged. Paralleelsed. Paralleelsed sirged lõikuvad lõpmatuses. Ja siis? “Lobatshevski,” sekkus Peeter. Misasi? “Lobatshevski,” jäi Peeter endale kindlaks. Niisiis, Lobatshevski geomeetria, mis põhineb Eukleidese geomeetria viienda postulaadi eitamisel. Lobatshevski sfääriline geomeetria lubab paralleelsetel sirgetel lõikuda, ristuda või üldse igal võimalikul moel põimuda. Asi vääris edasist uurimist – milliseid keerulisi mustreid küll võivad rahvaseelikute monotoonsekspeetud triibud tegelikult sisaldada? Hakkasin googeldama. Kõigepealt leidsin, et osta.ee-s oli 1999 aastal müügil Lobatshevski mälestusmedaljon. Lobatshevski nägisellel välja nagu saledam versioon Beethovenist – vaatas fraki varjust igisüngelt altkulmu, stiihiline juuksepahmakas peast välja voogamas. Selge. Romantik. Googeldasin edasi. Mõned päris huvitavad artiklid. Ja siis sattusin kellegi kodulehele, kuhu oli koondatud suurmeeste mõtteteri.<br />Ja seal see oli:<br /><span style="font-style: italic;"><br />“Armastus on funktsioon, millel puudub tuletis negatiivsuse piirkonnas.”</span><br /><div style="text-align: right;">Nikolai Lobachevsky<br /></div><br />Esimesel hetkel tundus see tsitaat mulle naeruväärne. Aga ma lugesin seda aina uuesti ja uuesti üle. Ja see ei tundunud mulle enam naeruväärne. Siis jäingi haigeks.neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com8tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-47570027034980976902008-09-06T06:30:00.000-07:002008-09-06T07:25:09.801-07:00Ajutine kõrvalekalle reisisihis<meta equiv="Content-Type" content="text/html; charset=utf-8"><meta name="ProgId" content="Word.Document"><meta name="Generator" content="Microsoft Word 9"><meta name="Originator" content="Microsoft Word 9"><link rel="File-List" href="file:///C:/DOCUME%7E1/mina/LOCALS%7E1/Temp/msoclip1/01/clip_filelist.xml"><!--[if gte mso 9]><xml> <w:worddocument> <w:view>Normal</w:View> <w:zoom>0</w:Zoom> <w:donotoptimizeforbrowser/> </w:WordDocument> </xml><![endif]--><style> <!-- /* Style Definitions */ p.MsoNormal, li.MsoNormal, div.MsoNormal {mso-style-parent:""; margin:0cm; margin-bottom:.0001pt; mso-pagination:widow-orphan; font-size:12.0pt; font-family:"Times New Roman"; mso-fareast-font-family:"Times New Roman";} @page Section1 {size:612.0pt 792.0pt; margin:72.0pt 90.0pt 72.0pt 90.0pt; mso-header-margin:36.0pt; mso-footer-margin:36.0pt; mso-paper-source:0;} div.Section1 {page:Section1;} --> </style><meta equiv="Content-Type" content="text/html; charset=utf-8"><meta name="ProgId" content="Word.Document"><meta name="Generator" content="Microsoft Word 9"><meta name="Originator" content="Microsoft Word 9"><link rel="File-List" href="file:///C:/DOCUME%7E1/mina/LOCALS%7E1/Temp/msoclip1/01/clip_filelist.xml"><!--[if gte mso 9]><xml> <w:worddocument> <w:view>Normal</w:View> <w:zoom>0</w:Zoom> <w:donotoptimizeforbrowser/> </w:WordDocument> </xml><![endif]--><style> <!-- /* Style Definitions */ p.MsoNormal, li.MsoNormal, div.MsoNormal {mso-style-parent:""; margin:0cm; margin-bottom:.0001pt; mso-pagination:widow-orphan; font-size:12.0pt; font-family:"Times New Roman"; mso-fareast-font-family:"Times New Roman";} @page Section1 {size:595.3pt 841.9pt; margin:72.0pt 90.0pt 72.0pt 90.0pt; mso-header-margin:35.4pt; mso-footer-margin:35.4pt; mso-paper-source:0;} div.Section1 {page:Section1;} --> </style> <p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET">Ma olen olnud mõnda aega haige. Mingi salapärane viirushaigus. Viimase nädala olen püsinud kodus. Hoian akende ees kardinaid, et päevade tsükkel ei segaks minu loomulikult väljakujunenud rütmi, kus magan ja olen ärkvel paaritunniste raundide kaupa. See on hakanud mulle meeldima. Draivida, omas tempos, sissepoole. Loomulikult ma saan aru, et sellist elustiili ei peeta üldiselt eriti eluterveks. Seega sattus Mihkli ettepanek tulla Tartusse viljakale pinnasele. Tema ise on juba Tartus, esines Eclectical ära ja igavleb. Plaan oli koos galeriiruumid üle vaadata ja siis võibolla veidi üritustel tiksuda. Miks mitte, väljuda korraks siseeksiilist, vahetada ümbruskonda, teha midagi vajalikku ja tshillida kultuuriüritustel. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET">Mihkli ettepanek saabus telefonile kell 11. Kell 12 ärkasin. Kell 12. 30 väljusin kodust. Lähenedes bussijaamale nägin taksoaknast, et kella ühene Tartu buss seisab juba peatuses. Jälgisin bussi, olin valmis kohe bussi poole tormama, niipea kui takso petub. Raha oli täpne, keha pingul, adrenaliini piisavalt. Kui takso lõpuks peatus, olin juba maha rahunenud – Tartu buss oli mõned hetked varem minema sõitnud. 13. 10 olin ostnud pileti järgmisele bussile, see väljus alles kell 14 00. Mul oli tüütult palju aega, astusin bussijaamast välja ja mõtlesin, et helistaks kellelegi ajaviiteks. Otsisin telefoni. Ma ei leidnud seda kusagilt. Püüdsin meenutada, kus ma viimati seda kasutanud olin - kodus, jah, tõenäoliselt olin selle koju jätnud. Telefoni oli vaja, et Tartus asju ajada, Telefoni oli kindlasti vaja. Võtsin bussijaama eest takso ja sõitsin koju, telefon oli ukse ees tooli peal, istusin uuesti taksosse ja suundusin tagasi bussijaama. Kui takso lähenes jaamahoonele võtsin rahakoti välja ja rahakotis sobrades taipasin, et ma ei mäleta, kuhu ma bussipileti olin pannud. Mälu pingutades meenus, et ma olin pileti kohe pärast ostmist kokku käkerdanud – motoorselt, nagu kassatsheki või taksoarve. See iseenesest seletab, miks kassasabas seisnud inimesed mind imelikult vaatasid. Maksin taksoarve ja kiirustasin kassade juurde. Puistasin oma koti, taskud ja rahatasku läbi. Igasugu paberipahna ja klubikaarte, aga mitte bussipiletit. Tõenäoliselt olin ma pileti tõesti sealsamas kuhugi prügikasti poetanud.- ma ei viska prahti maha. Kell oli 13 55. Tartu buss oli juba peatuses, inimesed sisenesid. Trügisin piletisabasse. Siis tuli mul veel üks mõte. Helistasin hotlaini. Jah, see galerii suletakse laupäeval kell 16 00. Astusin kassa juurest kõrvale, kell 16 oleksin ma olnud Tartust veel kaugel, ma poleks mingil juhul jõudnud õigeks ajaks. Tartussesõit oli muutunud mõttetuks.<o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET">Niisiis, edasi Sise-Mongooliasse!<o:p></o:p></span></p> neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-24535341.post-35583196656484387082008-08-24T08:14:00.000-07:002008-08-24T14:53:45.495-07:00Tervisekontroll<p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET">Gary Glitter väljus Vietnami vanglast. Ta lubas et ta ei jäta rock´n´rolli ja et ta kavatseb muusikuna edasi tegutseda. Gary Glitter muusikuna pole mulle kunagi mingit muljet avaldanud, minu meelest nägi ta vaatamata kogu glitterile nats pärdiku moodi välja. Aga ma saan aru, et ta on mees, kellel oli olemas peaaegu kõik, mida inimene võiks tahta elult saada. Nooruses meinstriim-popstaar, siis tavapärane allakäik, ja siis edukas comeback, mis polnud isegi mitte niiväga tagasitulek kui edasiminek – olles käinud põhjast läbi, hakkas mr. Glitter 90tel esinema ülikoolide poolunderground-klubides, tegi koostööd endast poole nooremate muusikutega, tema lugude sämplinguid kasutavad bändid, nagu Oasis, tõusid edetabelite tippu. Gary Glitterist sai kultuspersoon. Kuni 1997 viis Gary oma Toshiba-läptopi kohalikku arvutiparandusse.<o:p></o:p><br /></span></p><p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET">Meenub üks ammune uudis, kuidas Britannias paljastati suurem lasteporno levitamisega tegelev jõuk. See oli esilehtede uudis, politseinikud seisid konfiskeeritud serverite ja kõvaketaste hunniku kõrval. Nad leidsid tuhandeid pilte ja mis palju olulisem, said enda kätte ka kogu kuritegeliku raamatupidamise. Jah, on oodata edasisi arreteerimisi, on oodata palju arreteerimisi, eksperdid kammivad kõvakettaid, taastavad meilivahetust, träkivad kontakte, aga juba praegu võib öelda, et niidid ulatuvad kaugele. Järgneval nädalavahetusel sooritati UKs kõikide aegade rekordarv enesetappe. Ontlikud kontoriametnikud viskusid ühtäkki kontoriakendest tänavale. Tublid pereisad läksid kodumaja pööningule ja ei tulnudki sealt enam alla.<o:p></o:p><br /></span></p><p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET">Meenub ka, kuidas tuttav kultuuritoimetaja rääkis uhkusega, et tema mees oli paksnud ühte pedofiili. Nad olid oma lastega väljas, kui märkasid mänguväljaku lähedal pingil istumas ühte kõhetut vanamehenässi. Vanamehenäss äratas kahtlust, sest ta nägi välja kuidagi süüdlaslik, hirmunud, ta oli kössis. Ätt jõllitas mängivaid lapsi ning samal ajal näppis ennast. Kultuuritoimetaja mees on päris turske tegelane. Tavalises olukorras ei oleks abitu vanuri verisekstampimine midagi uhkustamisväärset. Antud juhtum on muidugi täiesti teist laadi. Kuri sai karistuse, kaabakas sai paraja õppetunni. Oleksin võinud muidugi küsida, et kas siis õppetund jõudis ka kohale, et kas lugupeetud<span style=""> </span>kultuuritoimetaja arvab, et vanainimese seksuaalne sättumus peksu tagajärjel korrigeerus? Aga see oleks kindlasti olnud kohatu küsimus.<o:p></o:p><br /></span></p><p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET">Meenub, et kirjutati, et viiel protsendil täiskasvanud meestest on pedofiiliakalduvus (on ka suuremaid arve välja käidud). See on raske haigus, nad peaksid abi saamiseks pöörduma spetsialistide poole.</span><span style="" lang="ET"><o:p></o:p><br /></span></p><p class="MsoNormal"><span style="" lang="ET">Kolleegil on väike tütar tööl kaasas. Kuueaastane, mängib minu töölaua ees, on parasjagu ametis Spidermanilt käe otsast ära rebimisega. Niisiis, tõstan pilgu ja vaatan teda keskendunult - pikad blondid juuksed, armas nöbininaga näoke. Jõllitan teda natuke aega niisama. Siis liigun järgmise etapini. Riietan ta mõttes lahti. Ka selles pole mitte midagi huvitavat. Suvaline paljas titt. Jätab absoluutselt külmaks. Tore. Ma olen terve.<o:p></o:p></span></p>neeme raudhttp://www.blogger.com/profile/08950778722777944990noreply@blogger.com4