Selgitasime Ettevõttele et nii suure eelarvega klipi puhul peab kindlasti keeghi firmast kohal olema. Ja kõige parem oleks kui läheksime mina ja Raivo - Raivo valvaks verbaalse külje järele, mina jälle hoiaks visuaalsel poolel silma peal. ("et ei läheks nii nagu läks selle õnnetu Chrystali klipiga")

ÄNTUSSE
Võtteplatsiks valiti Äntu Sinijärv. Sinna saime nii et läksime Kinomajja, sealt Levikasse, sealt Palmse mõisa ja sealt Väike-Maarja surnuaiale, kust leidsime vana naise, kel laubal jumalanna nimi. Nike peapaelaga tädi juhatas meid õige teeotsa peale.

NAKED LUNCH
Tuuker õõtsus veepiiril. Täiesti liikumatult. Vaatasin teda, tuukri huuled olid pruntis nagu kalal, ninast tuli natuke tatti, tatt voolas piki ülahuult suunurka, suunurgas segunes tatt süljemullikestega ning liikus siis kasvanud voona põse peale ja sealt tilksti järve, kus muutus helesiniseks järveveeks. Jälgisin protsessi ja mõtlesin aukartusega - see mees on osake lokaalsest veeringlusest, küllap on nii palju aastaid järves sukeldunud, et järv arvas ta lõpuks enda ökosüsteemi hulka. Tasakaalustas ära ja lülitas ringlusse.
"Kuule poiss, tahad kah sõõmu". Pruntis huuled liikusid, voolus ninast oli lakanud. Tegime juttu. Tuuker sikutas välja oma hingamistoru ja pakkus mulle hapnikusõõmu. Mis seal ikka, proovime. Hingasin sisse ja tundsin kuidas O2 ajju laksab. Hea kerge hakkas olla. Viipasin kaaslastele ka, et tulge proovige, lahe on. Kogunesime kokku ning lasime hingamisvooliku ringi käima - tuuker ulpis kai ääres nagu perversne inimvesipiip ja meie kõik põlvitasime kail ning imesime kordamööda tema kehast väljakasvavat lonti. Kusjuures, kui lont oli tütarlapse suus, väljastas meie amfiib-pervert hapnikku topeltkogustes. Tüdrukud jäid päris sakki. Preili M vahtis vette ja ahhetas - "Uuuu, see on nii diip. Miiitu meeeetrit". Ja tuuker rääkis et võimaluse korral tuleb alati alasti ujuda, muidu ei saa veega tõelist kontakti.

MUTABOR
Kohale toodi kalad. Suures kanistris ujusid kolm albiinoforelli. Need olid laborikalad, geneetilise aretustöö vaheetapp, esimest korda päris järves ja esimest korda kaamerate ees.
Paraku olid forellid õhtuks filmimisest nii läbi et lõpuks otsustati eutanaasia ja fileerimise kasuks. Kõik olid natuke kurvad. "Ahh, loomapiinajad olete," nentis tuuker kibedusenoodiga hääles. Tundsin et ei saa sellele kollaste lestadega tüübile hetkel silma vaadata. Sest et tema suu läbi räägib järv. Ja järv on inimkonnas mõnevõrra pettunud. Mul oli kah tegelt väga kahju, et kalad ära koolesid. Ma juba kujutasin ette, kuidas geeniteadlaste poolt lahtimuugitud, tilpnevate alleeliotstega, tormiliselt muteeruvate DNA-ahelatega forellid hakkavad vabas looduses superkiirusel arenema, kasvades hirmuäratavateks järve ja - miks mitte ka - metsavalitsejateks. Kujutasin ette, kuidas uimedest saavad käpad, millega kolm tontlikku mutantforelli ennast kaldale vinnavad, et siis minna ümbruskonda lambaid murdma, keerulist signaalidesüsteemi nõudev karjasküttimine aga arendaks nende aju..... kahjuks osutusid albiinoforellid evolutsiooni umbteeks.

Selgitasime Ettevõttele et nii suure eelarvega klipi puhul peab kindlasti keeghi firmast kohal olema. Ja kõige parem oleks kui läheksime mina ja Peeter - Peeter valvaks verbaalse külje järele, mina jälle hoiaks visuaalsel poolel silma peal. ("et ei läheks nii nagu läks selle õnnetu Chrystali klipiga")

Suurepärane ilm, hoolikalt valitud kuppelmaastik hiiepuuga, noor kuid juba ohtralt pärjatud rezhissör, maailma paremikku kuuluv operaator, kogenud meeskond, Eesti ainus filmikraana ning amatöörnäitleja (kellegi tuttav, pidi lahe tüüp olema). Ning mina ja Peeter esindamas finantseerijate huve. Istusime Peetri ja tema lastekarjaga võtteplatsist veidi eemale aasale, et filmimüra ei segaks keskendumist - pealegi on tervikpilti kergem aduda distantsilt - ja jõime eale vastavaid jooke. Need pärinesid Peetri auto kapotist - soe õlu, soe vein, soe viin ja kast sooja Limpa limonaadi. Paar korda käisin Kotoviga töist juttu tegemas, nö instrueerimas, aga lõpuks tunnistasin talle ausalt, et tahan lihtsalt suhelda. Tegime Peetriga võileibu. Peetri lapsed tahtsid hakata sõda mängima aga patsifist Peeter keelas selle kategooriliselt ära. Tiksusime niisama. Lõuna paiku liitus meie piknikuga kaks kassikakku. Kusjuures ühe kassikaku jalgade külge oli rannetpidi seotud Serjozha ja teise kaku külge oli samamoodi kinnitatud Volodja. Tervitasime kakkude saabumist ning tõstsime ka Serjozhale-Volodjale ninaesist. Serjozha ütles et tema ja Volodja on loomaaiast. Selle peale tõstsime toosti - ELAGU LOOMAD!. Vahepeal olid lapsed hakanud poolsalaja sõda mängima, Peeter märkas seda ja lõpetas sõja ära. Isegi tõstis natuke häält. Tuli meie rezhissör. Tõmbusin mõtlikkusse poosi ja küsisin midagi asjalikku ("noh, kuidas võtteplatsil läheb?"). Rezhissör vastas samuti asjalikult "Ma usaldan Kotovit täielikult", istus maha ja kallas endale jooki. Ajapikku liitus meiega veel inimesi, kes kõik usaldasid Kotovit täielikult. Volodja ja Serjozha jutustasid loomaaialugusid, kakud olid juba ära kukkunud ning magasid. Lapsed mängisid sõda. Päike sõudis, õhtu jõudis.
Klipp muidugi tuli väga hea.

Käisin murufestivalil. Tiksusin seal, festival venis nagu tatt, otsisin tuttavaid, lürpisin koksi, kuulasin mõnda bändi. Põhimõtteliselt oli ju kõik tore aga miskit erilist kah polnud, selline uimane chillimine, tops käes.
Festivali publik koosnes rahumeelsetest indie-inimestest. V. a. üks jobu. Niisiis, ans Köök ajal teatas jobu et me segame tema tüdruku vaatevälja. Ignoreerisime jobut. Mispeale jobu mind ründas - väike rüselus, koperdamine pinkide vahel ja pusimine murul, enne kui tütarlapsed vahele hüpata jõudsid. Minu T-särgi kaelus oli rebenenud. Vaatasin jobut, tütarlaps hoidis mind kinni ja niutsus, puurisin pilgu jobule silma, võimalikult pupilli keskele, lükkasin lõua väljakutsuvalt ettepoole, jobu tegi umbes sama ja teda hoidis kinni üks teine niutsuv tütarlaps. Niiet kompositsioon oli sümmeetriline. Seisime nagu kivikujud. Minu sees aga algasid samal ajal hoopis huvitavad protsessid: minu C17 hüdroksüleerus, et toota 17 a-hüdroksüprogesteroon, mille tagajärjel võttis kõrvalahel androstenediooni vormi ning selle paratamatuks tulemuseks oli, et tekkis testosteroon. Palju testosterooni. Minu sisse.
Siis taandusime - mina ja jobu - võidukalt oma göörlfrendide käte vahele. Läksin oma seltskonnaga lava ette kõikuma. Jobu jäi tahapoole. Aeg-ajalt vaatasin ringi ja nägin et jobu põrnitseb mind, jõllitasin vastu, tõmbasin veel suunurgagi ülbelt üles, et ja-jah. Siinsamas hüples absurdselt riides Lotte, mootorrattakiiver peas. Kujutasin, kuidas ma Lottelt kiivri laenan ja siis selle jobule näkku muljun. Laval alustas uus bänd, vaatasin kitarrimängijat ja tema kitarri, kujutasin kitarriga tekitatud letaalseid vigastusi. Siis vaatasin samamoodi veel trumme, muruniidukit ja kokkupandavat tooli. Need mõtted tegid rõõmu, need olid meeldivad mõtted. Testosteroon mulksus mõnusalt veres. Pidu minus ja minu ümber hakkas tasapisi käima minema.
Bänd rokkis, mina ka rokkisin, kõik mu ümber rokkisid. väga lõbus oli. Vau, ikka jummala hea, et me siia tulime. Õ!. Ä!, Ö!, Ü! muidugi moshime lava ees, Firestarter - kargleme kambakesi ja kaelakuti koos, Rape Me - torutasime M-iga vastastikku huuli ja kisasime reip mi, reip mi! juhhuu, juhhu. Pärast nägin veel Sestat ja Karinit, ajasime juttu, niisama lõõpisime, väga tore oli neid näha, ronisin Sestale kukile. Hea pidu oli.

Hommikul mõtlesin vägivalla teemadel. Et inimesed räägivad sellest, kuidas nad peksa said ikka rõõmsalt, nagu õnnelikust juhusest - et vat mis juhtus ja vot, oleks ma olnud teisel pool teed või tulnud viis minutit hiljem, poleks võibolla saanudki jne. See on asi mida ikka ja jälle uhkusega meenutatakse. See lisab karismat ja teeb kõrvalejäänuid kadedaks - vot kus tüüp oskab ikka rokkida.

Siis mõtlesin vaarisale, kujutasin kuidas ta nagu ikka, laupäeva õhtal mõisas vitsu sai. Ai raisk, kuidas ajas vihale, ajas vere keema, oi, raisk kui solvav oli. Pärast peksu läksid vaarisa ja teised küla poisid kõrtsu. Seal tõmbasid vitstele märjukest peale, segasid oma magudes testosteroonist ja humalast koksi, segasid neid nagu viina Red Bulliga. Siis lärmasid leti ääres, siis ärplesid naaberküla meestega, siis otsustasid, et kubjas on surnud mees, siis ajasid natuke kõrtsmiku naisele ligi. Hea pidu oli.
Öösel koju tuiates mõtles vaarisa mõnusaid mõtteid, kujutas ette, kuidas mõis põleb ja tema ajab hanguga mõisalapsi mööda parki taga. Tuju oli väga hea. Kodus askeldas vaarema plita juures. Vaarisa hiilis talle selja taha lõi vaarema laia pepu pihta ühe hea laksu. Niimoodi mõnusalt, armastusega. Latsti, nii et kogu vaarema võdises. Vaarema tegi kelmikalt "Uih!"

Pärnu rannas

rohkem kui kaks tuhat sõna

NATO
Need mehed mäletavad
















Juhataja Ayu peab kõnet

EELNEVAD PÄEVAD

JUHATAJA
Ong Keng Sen andis ülevaate enda tegevusest kunstniku ja teatrijuhina. Siis tutvustas oma meetodit, mis, nagu ma aru sain, seisnes üldjoontes selles, et Ong Keng Sen ütleb ja siis teised teevad. Mõistmine pole oluline, see on igaühe enda mure, selgitamistele ta põhimõtteliselt aega ei raiska. Illustratsiooniks näitas ta slaidi, kus tema trupi näitlejad olid ebaloomulikes asendites maas kägaras ja ühe näitleja peale oli toetatud kellegi kenas kingas jalg. "See on informatsiooni edastamine füüsilise ülekandega," selgitas Ong Keng Sen.

PIIR
Kirkenes sõitsid ringi NATO soomukid, kuulipildur katusel, sõjaväellased jalutasid tänavatel. Lisaks maa- ja mereväele valvasid Norra piiri radarid, soojusandurid, venelaste poole olid suunatud pealtkuulamisseadmed, mis skännisid tundrast helisid jne. Vene poolel radarijaamu ei paistnud, seal ei tundunud üldse suurt midagi ega kedagi olevat (v.a. üks koer, aga see polnud vist piirivalvekoer, oli rohkem nagu lihtsalt koer). Eemal kõrgusid mõned vaatetornid, binokliga piirivalvur platvormil. Lähemale jõudes saime aru et see binokliga piirivalvur on nukk. Mõtlesin, et huvitav kas ohtlikemates paikades, näiteks nagu Hiina piiril, on nukke rohkem ja kas nad on äkki suuremad? Lähedalasuv vene sõjaväelinnake oli peaaegu inimtühi, ainult mõned naispensionärid (endised eliitüksuslased, muide). Kõik lagunes, välja arvatud üks majake, mis oli täiesti piinlikult korras - värskelt värvitud, muru pügatud, peenrad rohitud, puud lausa maniakaalse täpsusega riita laotud. See oli maja, kus ei elanud keegi, see oli surnud mehe - kosmonaut Gagarini - kodu. Rahutu hing - eluajal kippus muudkui taevasse, nüüd pärast surma käib siin all muru niitmas. Kaasa tulnud norrakas kurtis, et venelased ei tegele enam üldse merepiiri valvamisega, hoiavad kulusid kokku või lihtsalt ei viitsi. Ja mis siis NATOl üle jääb - piiri on ju vaja - niiet, kuna venelased ei viitsi omalt poolt piiri valvata, peavad NATO laevad tegema topelttöö ja patrullima mõlema eest.

KAEVANDUSTUUR
Bussi eesotsas tõusis pusti vana kaevur. Panin tähele, et liigutuses, millega ta mikrofoni haaras ja suu ette tõstis, oli mingi eriline õrnus ja graatsia. Austus mikrofoni vastu.
"Hey. Some of you may know me, some may not. For thus who are first-timers - my name is Jorg and I have worked on these mines alltogether 45 years" Seepeale kaevur naeratas. Sain aru, et tegemist on proffiga - tema naeratus oli kõikevõitev ja samas personaalne (meenus kuskilt kuuldud kõlks, et eestis pidada NIIMOODI naeratada oskama ainult Ivo Linna... mis iganes). Silme ette tulid mustvalged nõuka-ajakirjade pildid kangelaskaevuritest, kellede söemustas näos särasid erevalged hambad kui nad maa all ringi rahmeldasid. Selge, Jorg on staarkaevur, artist. Tegelt ta meenutaski päris palju Uno Loopi.
Sissejuhatus tehtud, tõmbas Jorg kohe tuurid üles ja hakkas hooga rokkima: "I was a hit-man. It means, I worked with explosives, blew up ewerything on my way..." ja "Down there, it was like on hell, all on fire.." (tuleb tuttav ette... Baby`s on Fire... Light my Fire.. My Way).
Edasi tulid metal-lood tööst rauakaevanduses, sõjast, valutehase pommitamisest, sulanud metallist, ärarebitud jäsemetest.
Ja lõpuks ballaad, mille sõnad olid umbes: "During the bombing, we lived on the mines. The life there was hard, but we did our work... we grew the childrens.. we held together ... we made love!"
Ja lõpurepliik: "This is the end. Houpe yo`ll enjoyed that tour as much as I enjoyed. Thank you."
yeah, pleasure was all mine.

Kokkuvõtete tegemise päev.

Ettekanded dekonstrueerisid mõistet "piir" ning rääkisid strateegiatest ületamaks Teise probleem. Ekraanil näidati pilte venelastest.
Juhataja Ong Keng Sen nägi oma liibuvas disainer-nahkkostüümis välja nagu minimalistlik bätmän. Juhataja naeratas. Päike polnud tema jaoks juba 14 päeva loojunud. Sest oli polaarpäev. Ong Keng märkas, et tema Prada päikeseprillidelt peegeldub seinale valguselaik. Ta pööras pead nagu suunaks ta kõrva kõneleja poole, tegelikult mängis ta päikesejänkuga (Prada päikesejänkuga). Siis tuli tal mõte proovida, kas päike ka tema hammastelt seinale peegeldub. Vau, midagi nagu oleks. Ong Keng pani oma näolihastesse kogu maailma headuse ja projitseeris vastasseinale laia naeratuse.
Workshopi-tiimid said oma presentatsioonidega ühele poole ja kõik istusid ringi - noorkunstnikud, juhendajad, pealtvaatajad.
Ong Keng Sen tänas osalejaid ja palus esitada küsimusi ning avaldada mõtteid presentatsioonide kohta. Järgnes kümme sekundit vaikust. Ong Keng Sen mängis sõrmedega ja naeratas. "Olgu," ütles ta, "ma tean, Skandinaavias käivad asjad nii. Skandinaavia on väga vaikne paik." Ja pöördus siis küsimusega juhendaja Aya Utami poole.
Juhendaja Ayu Utami noogutas vabandavalt ja kähises, et ta räägiks hea meelega, aga ta keel on katki ja ülestursunud ning rääkimine põhjustaks talle suurt valu. Jälle vaikus. Ning Ong Keng Seni kustumatu naeratus, suunatud Ayule. Ayu Utami hakkas vaevaliselt rääkima. Ta analüüsis töid, andis ülevaate protsessist, juhtis tähelepanu detailidele. Vahepeal ta katkestas, arvatavasti neelas oma veresegust sülge. Ong Keng Sen kuulas, noogutas kaasa ning asus siis oponeerima mõningate Ayu seisukohtadega, ta ei lõpetanud vaid tiris Ayut sügavamale vaidlusesse. Ayu hääl moondus aina ebaloomulikumaks, ta köhis argumente välja. Ong Keng vastas lahkelt naertatades, moodustas pikki põimlausetest koosnevaid mõttekonstruktsioone, mängis osavalt intonatsiooniga ja arendas väitlust edasi, leides aina uusi huvitavaid tahke või tuues vestlusse ootamatuid pöördeid. Ayu tõmbus üha enam oma toolile kägarasse kokku, ta kaitses oma kahanevat territooriumi veel vaid hõredate lausejuppidega. Ong Keng Sen lõpetas kui Ayu jalad enam toolilt maha ei ulatunud. Nüüd pööras Ong Keng Sen oma päikselise naeratuse Tadashi Kawamata poole. Ayu toppis oma suhu salvrätiku.
Juhendaja Tadashi Kawamata tõusis aeglaselt püsti, noogutas õpilastele, langetas keskendunult pilgu ning hakkas rääkima. Ta rääkis nagu teevad seda filmides samuraid - lühikeste, järskude lausetega, iga sõna kui mõõgahoop. "Teie, skandinaavlased, teie olete kõik elitistid. Teie räägite kogu aeg - õppida tundma, uurida sügavuti. Teie ütlete - oh see on nii huvitav, tahan seda uurida. Teie muudkui räägite. Aga kunstnik ei uuri, kunstnik teeb. Kunstnik ei ole haritlane, tema võitleb. Kunstnik ründab. Esimesena. Tema ei karda. Tema on, nagu teie ütlete, hull koer. Teie ei ole piisavalt egoistlikud. Meie oleks pidanud õptama teid olema egoistlikumad. Meie ei osanud." Tadashi langetas pea - nagu lüüasaanud kindral. Olin sellest verbaalsest harakirist sillas - vot nii tehakse kokkuvõtteid, need on meistri väärilised sõnad. Põrgusse tolerants ja lõputu korrutamine "interesting, interesting", õige, Tadashi-san - mõõgaga tuleb valikuid teha, raiuda nii et südameveri voolab!
Tadashi tõstis pilgu ja piilus Ong Keng Seni poole. Ikka see naeratus. Tadashi püüdis juhataja näost mingitki reaktsiooni välja lugeda aga peale iseenda peegelpildi tolle päikeseprillidel ei leidnud ta seal midagi inimlikku. Juhataja oli täiesti budastunud. "Vahva," ütles Ong Keng Sen lõpuks "nüüd hakkame tantsima!" ja pöördus siis jaapanlase poole: "Tead, Tadashi, seal üleval oli üks video, kus mängis vali muusika ja auto sõitis kiiresti. See oli päris lõbus, just selline värk mis sulle meeldiks". Tadashi pomises midagi jaapani keeles ja istus maha. Juhataja hõljus DJ-puldi juurde (tema nahkkostüüm krudises iga liigutuse juures) ning teatas läbi mikrofoni "Ja nüüd hakkavad kõik chattima ja saavad omavahel tuttavaks!"
Ja kõik said omavahel tuttavaks ja lahkusid sõpradena, leedukas Thomas isegi nuttis bussijaamas.