Sunday, June 25, 2006

MAIE
2006 05(?) - 2006 23.06

Viisin Herberti koju. Preili M tuli külla. M läks ära. M lasi kella ja ütles telefoni, et tulgu ma ruttu välja, väljas on imelik kassipoeg. Ohh jah, teadsin mis nüüd tuleb - südamevalu tuleb, kassipoegadega on see ikka nii. Läksin välja. M vehkis kätega ja näitas kangialuse poole. Preili M-i vehkimist märkas möödasõitev vana Opel, peatus M-i juures ja pakkus, et võib keppi teha.
Umbes kuu vanune kassipoeg, silmad mädaga kinnikaetud, rähma ja kirpe täis, tolmune, mingi kleepuva vedelikuga koos, apaatne. Viisime tuppa, siis arsti juurde. Seal puhastati, tehti süsti, anti rohtu, anti lootust, aga mitte väga. Arst hakkas silmi puhastama, sain aru, et ei julge loomale silma vaadata, kartsin et kui laud lahti kistakse, on seal midagi jubedat, verine plöga või tühjad silmakoopad või midagi veel hullemat. Nii jäigi, ma ei mäleta kassi silmi, libisesin neist alati pilguga kiiresti üle, et ei jõuaks fokuseerida. Arst koostas haigekaardi: sünniaeg 2006 mai, emane (tegelikult päris kindlalt sugu määrata ei õnnestunud, sest olevus oli nii paksult väljaheidetega koos). Selle napi info põhjal panime loomakesele sünnikaardi tarvis nimeks Maie. Kuna kirburohtu polnud, tapsme Maiel käsitsi kirpe, Nelikümmend kirpu pidi surema, et üks kass saaks elada. Kliiniku telefon helises pidevalt - ikka aina uued leitud kassipojad oma järjekorda ootamas.
Koduteel põikasime Prismasse. Maie oli lahtises pappkarbis kaasas. (Luuletasin: "karbi peal on BOSS, karbi sees on surm", täitsa nagu fs). Inimesed tulid vastu, märkasid mu käes karvast tompu, naeratasid (ooooi, kooshka), vaatasid möödaminnes vilksti lähemalt ja ei naeratanud enam - tomp oli ebaloomulikult kägaras ja katkutud, nagu katkine mänguasi. Ostsime Prismast kassiliiva ja kassikasti.
Maie suri öösel kell kaks. Kell neli sain ka mina sellest aru. Maie oli külm ja kange, hambad irevil. Istusin, jõin Maiele ostetud piima, hakkasin nutma. Mähkisin Maie roosasse froteerätikusse, asetasin pambu kingakarpi (elegantsete proportsioonidega ja musta värvi, isegi päris pidulik nägi välja), saatsin M-ile sõnumi.
Hommikul tuli M labidaga. Kuna olid pühad ja enamik poode kinni, õnnestus tal hankida ainult suur kollane plastmassist laste liivakastilabidas. Selle labidakesega tuulasime Kadrioru pargi kõrvalistes soppides tükk aega pargimuru segamini, enne kui endale tunnistasime, et puujuurte vastu plastmassiga ei saa. Siis meenus preili M-ile, et KUMU ees oli äsja kaevetöid tehtud ja seal on seega pinnas läbihekseldatud. Läksime sinna, üleskaevatud platsike asus otse KUMU sissepääsu kõrval, sellest pidi tulema vist mingi dekoratiivne lilleklump. Lõime kollase labida maasse, kaevasime, M kraapis küüntega kive välja nii et maniküür lendas. Inimesed jalutasid mööda, piilusid, aga keegi õiendama või ära ajama ei tulnud. Lõpuks õnnestus piisavalt palju pinnast välja koukida ja me saime Maie mulda sängitada.
Siis helistati M-ile ja päriti, et kas ja millal me ükskord jaanitulele jõuame, et nemad ei jaksa enam oodata, tahavad juba jooma hakata. M (murtud küüntega) kuulas kulm kortsus ja prahvats siis telefoni, et ta matab praegu oma kassi. Ja kui nad tahavad, võivad nad ilma temata jooma hakata, tal pole nagunii peotuju, sest kass on nagu perekonnaliige. Seepeale tuldi meile ilusti autoga järgi, sest inimesi ei tohi mures üksi jätta, eriti jaanipäeval, mil nagunii pooled ennast ära tapavad, sest neid ei kutsutud peole.

Thursday, June 22, 2006

TRUU KAASLANE HERBERT

Käisin üleeile tehaseruume vaatamas. Kohtumine oli konstruktiivne. Valvuriga koos tehasest välajudes jäin vaatama ühte mürakat tellist. Tellisesse oli pressitud nimi - Herbert Lauderberg. Vau, mõtlesin - milline autoripositsioneering, pole see tellisetegemine midagi anonüümne looming, vastupidi, mingi egotrippiv tellisemeister on ennast siin kivisse raiunud, sellistest tellistest maja on ju nagu miljon autogrammi. Võtsin tellise kätte ja tõstsin valvuri näo ette - et näe, selle kivi nimi on Herbert, ütle Herbertile tere. Valvur noogutas, ütles, et see on tema kivi, ta kogub telliseid ja see siin on päris haruldane (mitte nagu Loksa tellised, mida võib igalt poolt leida), ta oli selle kuskilt kaugelt kohale toonud, tal oli neid kaks tükki. Vestlesime natuke tellistest. Asi lõppes sellega, et valvur pakkis tellise kilekotti (läbipaistev, roheka tooniga) ja kinkis pidulikult minule. Tänasin võimalikult vaimustunult ja pressisin kivi enda üleõlakotti. Mõtlesin, et kas peaks hüvastijätuks ütlema "Kivi kotti!", aga siis mõtlesin, et see kinkimise akt oli valvurist ikka nii kena, et las ta siis teeb ise selle kivikotti-nalja ja ma siis naeran tema teravmeelsuse peale.
Aga valvur ütles lihtsalt "Head aega".
Pärast sain linnas MM-ide ja A-ga kokku, jõlkusime ringi, käisime Linnahalli katusel Kalevipoja kuju vaatamas.
Täna reisibüroos passi otsides avastasin, et mul on tellis ikka kotis. Vean seda juba kolmandat päeva endaga kaasa. Püüan nüüd meelde jätta, et võtan kodus Herberti kotist välja.

Monday, June 19, 2006

KUIDAS MA HOOLITSESIN SUREVA LAPSE EEST

Need kuus olid kõik tuntud inimeste lapsed - see fakt oli laste jaoks muide väga oluline. Väike ja hüperaktiivne H luges mulle üles oma kuulsad esivanemad, neid oli päris palju. Siis luges ta üles oma haigused (see nimekiri oli veelgi aukartustäratavam), kokkuvõtteks ütles, et mädaneb seestpoolt ja ronis mulle sülle. Ta selgitas, et kuna tema siseorganid on osaliselt hävinud, siis on ta väga kerge, kolmandiku võrra kergem kui peaks ja et seetõttu võiks ma ta rannast koju kanda. Ta ei kaalunud tõesti midagi. Teel rääkis H palju meditsiinist, aga kuna see jutt koosnes valdavalt erialaspetsiifilisest terminoloogiast, ei saanud ma paljust aru. Lihtsamatest asjadest oli H-l põiepõletik (mille ta sai pärast kopsupõletikku) ja ta tegi lasteaias alati voodi täis. Kasvatajad siis muudkui sibasid ringi ja arst käis ja vanematega peeti nõu ja kõik olid temaga hästi viisakad. Ta pissis veel tükk aega voodisse, enne kui see teda ära tüütas ja tal leukeemia avastati.

Suvilas nõudis H et ma mängiks temaga sulkat, sest ta sureb varsti ära. Või jääb vigaseks. Või saab terveks.
H ronis krõbinal kuurikatusele, hüples seal ringi (kõik täiskasvanud hakkasid huilgama, et katus on vana ja nõrk, aga H teatas, et ei karda midagi, sest ta enivei sureb varsti ära, või jääb vigaseks, või saab terveks) ja loopis kuurikatuselt alla kogu sinna kogunenud prahi. Koos sodiga sadasid meile taevast kaela ka mõned reketid ja sulkapallid. Neid oli piisavalt palju et nüüd sai kõik sulkat mängida.

Õhtul millalgi hakkas H oma käekotti taga otsima. Ei leidnud. Mis seal siis ikka, küll see kuskil vedeleb. Aga siis selgus, et käekotis on eluvajalikud tabletid. Ja on tabletiaeg. H hüples ringi ja tegi surmakorina-hääli - ÖÖÖÖKKGRRRHH HHRRR. Siis me otsisime kõik tema käekotti. Operatsioon ei kestnud kaua, sest käekott rippus esikus nagis. H tänas kõiki, nimetas meid oma elupäästjateks ning pistis põske paar tabletti. Siis jäi H uniselks ja keris ennast lõkke äärde lastekärusse tuttu. Enne kui silmad sulges, ütles veel, et loodetavasti ta ei kuku une pealt lõkkesse. Seda öeldes oli tema hääles fataalne rahu. Väärikus. Lasime H-l märtriunne suikuda ja kandsime ta siis tuppa diivanile.
P-il külas.
Tassisin kukil erinevaid lapsi. Tegin lennukit. Ostsin jäätist. Hopitasin põlve peal. Mürasin murul. Neid oli kokku kuus, kaks poissi, neli tüdrukut, nende vanemad olid parasjagu omavahel tülis.
Lapsed naersid ja turnisid mul hulgakes süles, need kes ei mahtunud, rippusid käte küljes, väike H istus kukil, sest ta kaalus kõige vähem (sest tal oli mingi haigus ja ta oli kerge nagu oleks ta seest õõnes). Väiksed inglid. Vahepeal jooksin põõsaste vahele peitu, ei jaksanud enam lennukit teha ja põlvel hopitada. Lapsed leidsid mu muidugi kohe üles, piirasid sisse ja ronisid sülle. Lõpuks tuli mulle päästev mõte: õpetasin lastele selgeks uue mängu - keerukuju. Näitasin ette ja lükkasin neile ükshaaval kena hoo sisse ning istusin murule maha, rüüpasin veini, vaatasin kuidas lapsed mööda tuiguvad ja maha potsatavad, tegin suitsu.

Thursday, June 15, 2006

Galerist Rebane tiirles avamisel. Tavaliselt püüab ta noori naiskunstnikke nillida. Tavaline naeru- ja haletsusväärne kultuurivanur, noor hing vanas kehas või mis iganes.
Nüüd tuli Rebane aga minu juurde ja ütles: "Teie olete ju xxxxx! Jah, eee...ma tahtsin öelda, et see artikkel, mis te neist Tartu kunstnikest kirjutasite, see oli väga hea. Vähesed lähenevad teemale nii sügavuti. Tänan teid. Väga, väga tubli".
Ütlesin "Aitäh" ja naeratasin kohmetult - tagasihoidlikkus kaunistab.
Galerist Rebane taandus külg ees ja kummaliselt ülakeha kõigutades, milles, mulle tundus, võis näha kergeid kummardusi.
Ma pole kunagi kirjutanud mingit artiklit Tartu kunstnikest. Jah, ma ei tea, millest Rebane rääkis. Tõsi, see vana mees eksis mõningate faktidega. Kuid ärgem olgem tähenärijad. Tuleb tunnustada Rebase erakordset intuitsiooni - ta tunneb talendi ära isegi siis kui see milleski ei avaldu.
Tõmban nüüd galerist Rebase armulikult oma vanade pervarite listist maha.

Thursday, June 08, 2006

juhhu
päris hea päev

Tuesday, June 06, 2006


Eelmine reede.
Wooligans

Monday, June 05, 2006

HPSALU

"Aasal saab täiesti söönuks. Kõik on olemas. Põhimõtteliselt söödigi koos mammutitega aasal juurikaid ja rohtu ja aegajalt tapeti mõni mammut ära. Nojah vaheldus peab olema, näiteks miks on rohusööjatel nii tugevad hambad, need ju kuluivad. Põhimõtteliselt sul on valida et kas hambad või magu, kumb läbi kulub. Vanasti ju inimesel kulusidki hambad kuskil kolmekümnendaks läbi ja siis oligi kõik, ega vanemaid polnud, surid maha. Kui oli hea aasta, siis võibolla leotati talvel juurikaid ja nii aga üldiselt surid talveks kõik ära. Ja vanasti oli inimene ju kühmus, oli nii et kui kodust välja läks, heitis käpuli ja hakkas sööma, loomastus ära. Pärast tuli koju, pani riided selga ja hakkas jäälle inimeseks. (Neiu, vabandust, jah, oskate tee öelda, kas see maja on vastasmajaga ühendatud? Et jah, et kas need on kaks eraldi maja, et baar ja vastasmaja või on need ühe maja eri osad?) No vaata, miks olid lehmad? Ei olnud kohe algul piima andmiseks, nad olid sellepärast, et mäletsesid. Teadjamad tegid neile küljelt lõike, augu otse makku, nii et sai tagumisest masost läbimäletsetud massi kätte. Sest no ega aasal ju ei kasva pudru. Siis lehmad olidki nagu veski asemel. Pärast hakati piima ka jooma, aga see oli siis kui tuli ristik. Enne oli see liiga mõru. Hundi piim pidi hea toitev olema, aga muidu ju lihasööja piim ei kõlba kuhugi. Seentega oli ju nii et joodi sügisese põdra kust, põder sõi kärbseseeni, filterdas läbi ja siis sai puhta kontsentraadi. Põder siis sööb kärbseseent? Hullult sööb, kärbseseen on tegelt hea maitsega. Hahahaa, no ei tea kuidas see põdrale endale mõjub? No mis ta ikka, tead, looduses hajub see laiali. Vaata, ma kujutan ette et seenega on mul raske näiteks ajalehte lugeda, aga no põdral selliseid probleeme pole."
Ettekandja tuli tagasi, ütles, et uuris järgi, see baar ja vastasmaja on eraldi hooned.
Okei, liigutakse tagasi näitust teist korda avama. Esimene kord avasime kell 14 ja nüüd avame kell neli. Igaks juhuks, sest keegi polnud enam kindel, kas pressiteates oli 4 või neliteist. Kek pidas jälle kõnet, nooremad disainerid kuulasid, vanemad itsitasid. Galerist esitas mõned sisukad mõtted ja asetas väljapaneku laiemasse konteksti.

Eelmisel päeval käisin Evald Okase majamuuseumis. Rääkisin Maaraga tema vanaisast. Lahedalt rääkis, sooja irooniaga, vanaisa tissifetishismist (ainult 6 D), vanaisa konjunkturismist, soovitas humoorikamaid töid, rääkis, et vanaisal on hulk maale, kus on verised ja kinniseotud naised, palju vägivalda. Aga need on varjul, nad pole julgenud neid kusagil näidata. Küll aga olid väljas mõned kämbimad tööd. Nagu näiteks "Rokk muusik".

Eemlmisel õhtul 8sas.
Minu kõrval istusid disainer M ja tema tüdruk K. Disainer M oli seljaga meie poole, ei rääkinud, tervitusele vastas mõminaga, K-ist ei teinud väljagi. "Jonnijuurikas," mõtlesin. Preili K-il oli igav, ta pani käe M-i õlale. Ei midagi. Peretüli vist, mingi vägikaigas. Preili K pöördus siis teisele poole, minu poole ja küsis, mis mu nimi on. Miks ma seal olen. Millised on mu tööd. Tegi tööde kohta komplimendi. Küsis, mis ma veel teen. Kiitlesin, niimoodi mõistlikult. M oli jatkuvalt seljaga, jäi nii kogu õhtuks.
Selgus, et preili K on neuropsühholoog. K: Me tekitame rottides depressiooni.. Kuidas? Keemiliselt? Keemiliselt ka, stimuleerime nende närvilõpmeid. Aga peamiselt välismõjutajatega. Muudate toidukordade rutiini? Tekitate stressi? Ei, mitte päris nii, see on veid irafineeritum. Aga näiteks kasutame puurides kaldus põrandaid. Või laseme puuri tugevat valgust. Või strobo. Kui uuritav on suudetud viia neuroosini, anname talle uusi ülesandeid, ärritajaid, vaatame, kuidas ta neile nüüd reageerib. Siis tulebki välja erinevate isendite erinev käitumismaatriks, laias laastus on kaks suurt gruppi... (sul on päris nupsid sõstrasilmad)...nii tuleb välja et omavahel liituvad mitmed mustrid, käitumine on nende, teineteisest sõltumatute koodide ühine lahend. Kui me poleks objektis tekitanud stressi, poleks temas kunagi välja arenenud isikupärane neuroos, ta oleks jäänud valgeks rotiks, tavaliseks valgeks rotiks. (nina on sul ka päris armas. Tean, olen purjus, sina ka ja sinu poiss on siinsamas, omaenda suure selja taga peidus). Kas te teete need rotid terveks? Ei, nad surevad stressi kätte. Või siis, kui mul on vaja teha nende ajuskänne. Tapad ära? Ise tapad? Jah. Seda on vaja. Kas see häirib sind? (ripsmed teevad pliks-pliks) Kuivõrd ma ise piinasin eelmisel päeval lambaid, ei hakanud ma nüüd moraali lugema. Täitsin hoopis ilusti õhtu läbi kaldus põranda rolli, et K saaks minu abil oma M-is stressi tekitada (Noh, M! Kesse jättis K-i üksi! Kesse üldse ei tegelenud temaga! Ahh! Säh nüüd! Kesse nüüd hoopis ise üksi istub! K-il ongi ilma sinuta lõbusam!).

Täna jalutasid K ja M kaelakuti koos nagu äsja armunud. Voila. Mina lonkisin Ollega. Olle rääkis kuidas kõik teda pedeks peavad. Luristasime Ollega kahepeale kõrrest õunamahla-piimajooki. Olle viis mind vaatama kohaliku naftakunni häärberit. Naftakunn meeldib Ollele sellepärast, et mehel on mingi grupp ja ta sõidabki ringi hummeriga, millel peal invaliidimärgid. Ja pargib hummeri alati inavliidikohale. Kunni maja sammastega portaali kohal oli Bart Simpsonit kujutav vitraazh. Kunni maja on otse mere ääres, liiga lähedal, rikub seadust, kästi maha lmmutada või eemale nihutada. Kunn otsustas teisiti, tema otsustas hoopis mere eemale lükata, hakkab lahesoppi täitma, projekt on linnavalitsuses juba kinnitatud. Meri vs maja, üks peab taganema. Hetkel on kunni krunt seaduse järgi siiski ühiskondlikult kasutatav maa. Nii me siis istusimegi kunni trepil ja vaatasime merd. Vahepeal tuli majast välja turvamees, jalutas mööda veepiiri, kükitas, joonistas midagi näpuga liivale, vaatas loojuvat päikest, tõusis püsti ja sülitas merre.

Thursday, June 01, 2006

Muide, mul on uued prillid.