Väljasõit rohelusse

iksiksiks kõik on üks

Majanduse ümberseadistamine. Sümptomid.

Postimehe toimetus viib oma ajakirjanikele läbi kiires korras koolitusi. Idee selles, et lähitulevikus võtavad blogid ja mittekommertslik uus meedia ajakirjanduselt senise funktsiooni, uudiseid pole enam võimalik müüa, sest need levivad tasuta. Selleks et ajakirjandust kuidagi elus hoida, tuleb ajakirjanikel ümberorienteeruda loojutustamisele. Ajakirjandus ei suuda uue meediaga võistelda info edastamise mahus ja kiiruses, küll aga, ümberkanaliseerides oma töötajaskonna head haridust ja kirjutamiskogemust, suudaks ta seda ületada ilukirjanduslike näitajate poolest.


Tarbimiskampaania. Toote nimi on ÕNNE. Arutame erinevaid võimalikke auhindu. Säästlik elustiil tundub olevat hetkel trendikas teema. See peaks ka auhindades kajastuma. "Võid võita elektrisäästliku boileri!", "Võid võita kütusesäästliku hübriidauto!".
Ei, see pole piisav. Läheme rohkem süvitsi.
"ÕNNE on väikestes asjades!" - välja loositakse eriti väikeseid auhindu: kingalusikas, kilekott, mille sees on kamm jms.
"Võid võita seiklusliku reisi iseendasse!" (variandina reis Sise-Mongooliasse või ka, olenevalt sihtgrupist reis Sise-Sahhaarasse).
"Tule oma ÕNNE proovima!" - kampaaniaga auhindu ei kaasne, kõik ÕNNE nimelise toote ostnud võivad seda kodus proovida.

Kampaania jääb rahapuudusel ära.

Seda Piret ei mäleta

Hakkasime Linnagaleriis tänaseks lõpetama, tegime ukse ees aega parajaks. Meie juurde hiilis mingi vanem mees veidras punases ülikonnas, ta tiirutas meie ümber, otsis silmsidet. Hängis enne ka, kunstinäituste avamisel on seda tüüpi üksikud vanemad mehed tavaline asi, noored kunstitüdrukud on ju ilusad. Ja piisavalt vabameelsed ning halastavad, et ei aja vanainimest kohe ära. Mees pilgutas silma ja ütles „Jah-jah, ekstaole“. Noogutasin talle ka. Jah, tüüpiline näitusepervar, tahab kindlasti oma elust rääkida. Mees astus ligemale ja tõmbas pintsakupõuest välja uskumatult stiilse kollase taskuraadio „Elektronika“. Selle peale oli kleebitud Piret Järvise pilt. „See on minu Piret,“ ütles mees. „Jooksis palajajalu ringi, muru sees, ise oli selline hästi pisike ja armas. Paljajalu.“ Mees vaatas hellalt kulunud kleepekat, kortsud tema näos värlesid tundeliselt. „Siis ta veel kuulus polnud. Ta ju oli siis alles pooleteistaastane. Heheh. Kus ta siis nii noorelt kuulus olla sai. Aga onju ilus tüdruk?“ Ütlesin, et on küll ilus tüdruk. „Aga mis sa arvad, kas pooleteistaastane inimene mäletab mind? Ta ei ole mind kakskümmend aastat näinud. Ega ta ei mäleta vist? Või mäletab?“ Ütlesin, et ma arvan, et ei mäleta. „Ega ta mäleta jah,“ ohkas mees, ta oli nukker, ta oli vana, ta oli mängust väljas. Mul oli temast kahju. „Minu Piret mind ei mäleta.“ Siis elavnes mees uuesti, tõmbas taskuraadio jälle välja ja libistas pöidlaga üle Pireti näo: „Vaata, Piret on kummaline tüdruk. Tal on selline kummaline ümmargune nägu, nagu ta oleks paksuke. Aga ta ei ole.“ Mees pööras minu poole: „Aga mis sina arvad, kas pooleteistaastane inimene mäletab mind?“ Ei, ütlesin. „Aga kui vanalt inimene mäletab? Kolmeaastaselt? Kas sina mäletad midagi, kui sa olid kolmeaastane?“ Mõtlesin natuke, vist jah. Ma mäletan oma vanaisa hiiglaslikke jalgu, mis kõrgusid taeva poole. „Minu Piret mind ei mäleta." Jah, see mees oli tulnud kõigepealt liiga vara ja nüüd oli juba liiga hilja. "Istus mul süles. Aga ta pole tegelikult minu Piret. Tema isa töötas koos minuga samas tehases. Me elasime kõrvalmajades. Aga Piretile meeldis minu süles istuda.“ Mees hakkas itsitama ja pilgutas mulle uuesti silma „Ma olen kõigile juba mitu aastat rääkinud et ta on minu tütar.“ Tema ilme oli korraks kaval ja siis muutus ta nägu jälle uskumatult, hingekriipivalt kurvaks. „Aga mis sa arvad, kas pooleteistaastane inimene mäletab mind? Ega vist.“ Ja siis jälle kaval ilme. „Aga ta teab, et ma tulen, ma olen juba kõvasti reklaami teinud. Sõnum on teele läinud. Tead sa, siin oli ju pensionäride meeleavaldus, seisid seal linnavalitsuse ees, sildid käes. Kaamerad olid kohal ja puha. Ma siis hüppasin nende pensionäride etteotsa, mind filmiti kõvasti, nad arvasid et ma ka protestin. Küsisid mult arvamust. Ja mina rääkisin kiiresti-kiiresti kaamerasse kogu oma jutu ära. Et ta on minu tütar. Ja need teised tolad seal taga seisid oma siltidega ja hüüdsid, et õige. Hehheh.“ Minu meelest oli see päris kaval, ütlesin, et see oli päris kaval. Mees noogutas rõõmsalt. „Ja tead, Piret tuleb ju varsti siia. Sest Lenna ju tuleb, tal on ju see kontsert koos nende.....eeee..teistega. Ja kui Lenna esineb, eks siis Piret tuleb ju ikka teda kuulama. Onju?“ Noogutasin. Miks ta ei peaks tulema. „Ja ma tulen siis ka. Piret ju juba teab et ma tulen, ta kindlasti nägi mind televiisoris. Aga mis sa arvad, kas pooleteistaastane inimene mäletab mind?" Ei. "Ei, ma tean, Piret on ju nüüd abielus. Aga ma võiksin tema lapsi hoida.“ Minugipoolest, arvasin. „Aga mis sa arvad, kas pooleteistaastane inimene mäletab? Ega vist ei mäleta?“ Ütlesin, et hakkan nüüd minema. „Jah-jah, ekstaole“ ütles mees. „Aga tead, sa oled ainus inimene, kes minuga täna viiskalt rääkinud on. Ainus inimene. Aitähh sulle. Ma soovin et sul läheks kõik hästi.“ Soovisin talle ka kõike paremat.

Minu nimi on Nipitiri

Istume Tallinna lennujaamas lennukis, ilm on ilus, vaatame aknast välja, vaade on iseenesest kena - puud, pilved, asfalt, aegajalt mõned lennujaamatöötajad - aga veidi ükslune. Ja nii juba ligi tund aega, lennuk ei stardi miskipärast. Erilist paanikat ka pole, lihtsalt stjuardessid lappavad koos jaamatöötajatega pabereid ja arvutavad midagi. Ma olen liiga väsinud et hoolida, mul pole ka kuhug kiiret. Seisak kestab, lennukikapten esinneb viisaka vabandusega ning selgitab probleemi - nimelt on juhtunud täiesti kummaline situatsioon, kus reisijate nimekiri ning müüdud piletite hulk ei klapi, kuigi eraldi võttes on kõik nimekirjas olevad reisijad lennukis ning samuti on lennukisse sisenenud täpselt niipalju reisijaid, kuipalju oli müüdud pileteid. "We have a really strange situation here," nendib kapten.
Mõnda aega lapatakse pabereid edasi, see ei lahenda midagi. Ametnikud on siiralt hämmingus. Eraldi on kõik tõene, kokku aga tuleb vale summa. Kaks pluss kaks on kolm. Ja nii on, arvuta palju tahad. Tegemist tundub olevat mingi loogikaparadoksiga. Mind see eriti ei loksuta, minu jaoks on see, et sada tonni rauda õhus lendab, ka piisavalt ebloogiline. Aga kaptenil läheb juhe kokku ja ta kutsub kohale konvoi. Turvatöötaja hakkab liikuma läbi lennuki, korjates ära reisijate passe. Jõuab minu ees oleva meheni, võtab tolle passi, viskab loiult pilgu sisse, liigub minu juurde, võtab mu passi, viskab sellesse pilgu, jääb seisma, viipab teistele, hakkab õnnelikult naerma. Trikk on läbi nähtud - ühes lennukis viibis korraga ja üksteise järel kaks samanimelist inimest. Minu nimi minu eest on lõbus suur mees, värdjaliku soenguga, ta vahendab UKsse Vene prostituute.

ETVs on CD valmis ja ootab. Erinevatel põhjustel ei jõudnud ma sellele kohe järele minna ja nii see jäi mitmeks nädalaks, meenudes ja ununedes. Lõpuks sattusin telemajja, sobrasin valvelaua ja valvelauaümbruse läbi, kuid oma DVDd ei leidnud. Küsisin lõpuks valvuridantelt. Et minu nimele peaks siin CD olema, ütlen nime. Tädi suu hakkab ärevalt liikuma, korraks on isegi keeleotsa näha. "Ah teie see oletegi!," rõõmustab valvur. "Jaaajaahh, seda teie plaati meil siin küll enam pole. Me ei saanud seda oma majas hoida. Meil siin töötab ka üks sama nimega mees. IT-osakonnas." Ja too mees võttis hommikul valvelauast selle CD, sest tema nimi oli suurelt peal, trampis üles oma kabinetti, võttis paki lahti, pani DVD sisse, sai aru et see pole talle, tõi CD alla tagasi, valvur pakkis CD uuesti ära, kirjutas peale minu nime ja siis tuli mõni teine töötaja, võttis koos oma asjadega valvelauast kaasa ka oma kollegi nimega CD, viis selle üles ja pani minunimelise mehe lauale. Ja nii see muudkui käis. Trepist üles ja trepist alla. "Siis me otsustasime selle DVD majast välja viia.".
Saan inimese kontakti, kes segadust külvavat DVDd oma kodus hoiab. Too on puhkusel. Lubab jätta CD valvelauda kui tagasi tuleb. Lepime aja kokku. Unustan ära. Täna saan ETVst karmi meili, kus öeldakse, et mul oleks aeg enda lubadusi täitma hakata ja see DVD nende majast ära viia. Lisaks saan teada, et ETV valvurite jaoks olen ma juba naljanumber ja et nad peavad DVDd kogu aeg kaitsma oma minunimelise töötaja eest.

Ja siis veel see asi, et minu Elioni arved maksab kinni minunimeline rokkmuusik ansamblist Id Rev.

Sümboolne kapital

silmad: Mürk ja Alalooga