Veri ja au

Onu helistab. Vanaema hakkab surema. Sõidan vanaema vaatama. Ta lebab voodis, parem käsi tolkneb lõdvalt õla küljest välja. See ei liigu enam ammu. Nüüd on ka jalad alt vedama hakanud. Nüüd ei liigu enam ka parema käe sõrmed. Vanaema on muutunud väga väikeseks, ta hakkab endasse tõmbuma. Varsti viiakse ta haiglasse. Poleks kohti saanud, aga peaarst on perekonnatuttav. Ikka ei jagunud kohti. Siis ütles peaarst alluvatele, et vanaema on tema ema ja käskis ka vanaemal kõigile öelda, et ta on peaarsti ema.

Aasta tagasi.

Istusin vanaema elutoas ja jõin kohvi. Vanaema rääkis Volodjast. Volodja elas neil vastasmajas, oli torulukksepp. Siis jäi töötuks. Siis viska Volodja naisel üle, ja naine omakorda viskas Volodja välja. “Aga kuhu sel Volodjal minna oli? Mitte kuhugi, ega ta tahtnudki kuhugi minna. Ta oli ju pool elu siin elanud.” Volodja kolis vanaema maja trepikotta. Oma maja trepikojas olla häbenes. “Eks tal ju viinaviga oli,” ütles vanaema, “aga muidu oli hea inimene, ka purjus oli vaikselt, ega ta siin mingit tüli ei teinud.”. Vanaema maja rahvas teadis ju Volodjat küll. Kui tuli talv, siis majarahvas viis Volodjale soojemaid riideid ja keegi hankis suure paksu teki, et Volodja trepikojas ära ei külmetaks. Aegajalt kutsus üks või teine Volodja tuppa ja andis sooja süüa. Majarahvas lapsendas Volodja ära.

Ühel hommikul ärkas vanaema trepikojast kostvate mütsatuste ja oiete peale. Ei teadnud, mis teha, kartis ukse ligigi minna. “Siis ma mõtlesin, et mis mul ikka karta, ma juba vana inimene,” võttis vanaema end lõpuks kokku, keeras ukse lahti astus koridori. Koridoris oli pikali Volodja ja kaks politseinikku tagusid teda loiult jalgadega, püüdsid Volodjat trepist alla lükata. Vanaema ei saanud selle tegevuse mõttekusest aru. “Miks te nii teete? See on ju Volodja,” küsis ta. Politseinikud ei teinud temast välja, aga Volodja nägi vanaema ja hakkas appi karjuma. “Vilmotshka, pomogite, Vilmotshka, skazhite im” jne. “Miks te seda teete, see on ju Volodja” nõudis ehmunud vanaema. Politseinik pöördus vanaema poole, ta oli veidi üllatunud. Aga selgitas siis viisakalt: “Proua, minge teie ilusti tagasi oma korterisse. Pole mingit põhjust muretsemiseks. Tegemist on asotsiaaliga. Aga ärge muretsege. Me ajame asja korda.” Teine politseinik lõi volodjale munadesse. Vanaema haaras politseinikust kinni ja karjus: “Kuidas te saate niimoodi teha, ta on ju elus inimene!” “Proua, see ei ole enam inimene,” selgitas politseinik pisut tülpinult. Nagu lapsele räägiks. Volodja üritas trepist ülespoole vingerdada, tagasi turvalisse trepikotta, vanaema jalgade poole, politseinikest eemale, tagasi, teki alla. Jope Volodja seljas kägardus vastu trepiastmeid, jäi käsipuu serva taha kinni ja paljastus suur tükk paljast Volodja ihu. Valkja nahaga kaitsetu kõht tuli nähtavale. See oli nagu helendav päikeselaik keset halle riideid ja porist trepikoda. Politseiniku pilk peatus sellel. Siis surus politseinik oma jala selle laigu sisse, ta tegi seda süütult nagu laps, see lihtsalt tekitas temas uudishimu, ta tahtis võibolla näha, mis juhtub, kui sinna piisvalt tugevalt vajutada. Volodja hakkas väänlema. Siis tõstis vanaema käe politseiniku õlalt, ta liigutas selle tahapoole, võttis kaarega hoogu ja lõi täiest jõust politseinikule näkku. “Proua!” hüüatas politseinik. Vanaema lõi teda teist korda näkku.

Midagi vanaema karjus ka, naabrid tulid ustele vaatama, täpselt vanema ei mäleta, igatahes politseinikud jätsid Volodja trepikotta vedelema ning lahkusid. Vanaemast oli saanud trepikoja kangelane. Ka mina olin tema üle väga uhke. Jõime kohvi.

“Kui ma teist korda talle vastu vahtimist andsin, siis käis randmest jõnks läbi.” Vanaema tõstis oma parema käe. Käelaba oli lõdvalt randme küljes rippu, nagu surnud loomake. “Näe, enam ei liigu,” ja raputas kätt. Käelaba jõnksus tahtetult siia-sinna.

Ja enam ei hakanudki liikuma. Hoopis halvatus hakkas piki kätt edasi kasvama. Tekkisid trombid. Murdunud randmest väljavoolavad hüübinud vere tsüstid kandusid koos elava verega mööda organismi laiali ja ummistasid veresooni. Üksteise järel, sõrm sõrme, lihas lihase haaval hakkas vanaema keha üles ütlema.

Ka Volodja jäi sellest ajaks teadmata kadunuks. “Küllap tulid öösel tagasi ja viisid Volodja ikkagi ära. Oleks pidanud trepikoja ööseks lukku kerama,” kahetseb vanaema.

Haigeks jäämine

Peeter saatis mulle meilile järjekordse arvujada:
11
21
1211
111221
2211111211

Vastasin talle:
1121122111111221

Mõne aja pärast saabus Peetrilt teade: “Õige”

Ta ei mõtle neid ülesandeid ise välja. Ta saab neid oma endise naise isa käest. Naisest läks juba mõnda aega tagasi lahku, aga äiaga vahetavad meile edasi. Äi on küberneetik, Akadeemia liige. Ja saadab Peetrile aegajalt ülesandeid, Peeter saadab need mulle edasi,mina saadan vastused Peetrile, Peeter saadab need äiale. Ma ei ole tema äia kunagi näinud, aga Peeter on temast palju rääkinud, ta on oma eksnaise isast üsna silmnähtavalt jatkuvalt sisse võetud. Peeter ei lase äiast lahti. Tundub, et põhjusega. Näiteks ükskord kui Peetril oli naisega pikem tüli, mida nad kuidagi ära klaarida ei osanud, soovitas äi neil Gödelit lugeda. Niisugune soovitus lõi esmalt muidugi pahviks. Peeter küsis minult, mina küsisin Eintalult. Kokku saime lõpuks aru ka, mida Peetri äi silmas pidas. Ikka miittetäielikkuse printsiipi – ühtki probleemi pole võimalik lõplikult lahendada, avamata uusi probleeme. Mida suurema põhjalikkusega püüda peretüli klaarida, seda kindlam on, et lahenduse asemel avastatakse uusi, võibolla isegi väga põnevaid, seni mitteeksisteerinud probleeme. Äia peen huumor.
Järgnes koosolek. Teemaks tooteuuendus. Senine marginalne madalakvaliteediliste ja odavate lihatoodete bränd kavatseb otsustavalt laiendada oma turuosa. Mõte hea – säästutoodetes on ajavaimu. Saiast ja siseorgaitest tehtud vorst kõlab trendikalt. Meie pidime lisama lihtsalt sobiva vormistuse. Kuidas siis pakendada vaesust? Loomulikult rahvuslikku kesta. See oli samuti kõigile selge.
Niisiis asusin tootepakendi jaoks visandama rahvuslikke mustreid. Sakilisi kaheksaharulisi tähti ja seelikutriipe. Selle peale saatis kolleeg lingi Dubai Rahvusvahelise Lennujaama uuele firmagraafikale. Lennujaama logoks oli seesama, käpikutelt ja kirivöödelt tuttav kaheksaharuline täht. “WTF?” küsis kolleeg. Kuna olin elnevast vestlusest matemaatikalainel, vastasin talle hetkelise inspiratsiooni ajel, et tegemist on arhetüüpse kujundiga, neljadimensionaalse kuubi ehk hüperkuubi kahedimensionaalse kujutisega. See avastus pakkus meile lõbu, vaatasime, mida veel rahvusmustritest deshifreerida õnnestub. Tähtedega on nüüd selge, aga seelikutriibud? Sirged triibud. Sirged. Paralleelsed. Paralleelsed sirged lõikuvad lõpmatuses. Ja siis? “Lobatshevski,” sekkus Peeter. Misasi? “Lobatshevski,” jäi Peeter endale kindlaks. Niisiis, Lobatshevski geomeetria, mis põhineb Eukleidese geomeetria viienda postulaadi eitamisel. Lobatshevski sfääriline geomeetria lubab paralleelsetel sirgetel lõikuda, ristuda või üldse igal võimalikul moel põimuda. Asi vääris edasist uurimist – milliseid keerulisi mustreid küll võivad rahvaseelikute monotoonsekspeetud triibud tegelikult sisaldada? Hakkasin googeldama. Kõigepealt leidsin, et osta.ee-s oli 1999 aastal müügil Lobatshevski mälestusmedaljon. Lobatshevski nägisellel välja nagu saledam versioon Beethovenist – vaatas fraki varjust igisüngelt altkulmu, stiihiline juuksepahmakas peast välja voogamas. Selge. Romantik. Googeldasin edasi. Mõned päris huvitavad artiklid. Ja siis sattusin kellegi kodulehele, kuhu oli koondatud suurmeeste mõtteteri.
Ja seal see oli:

“Armastus on funktsioon, millel puudub tuletis negatiivsuse piirkonnas.”

Nikolai Lobachevsky

Esimesel hetkel tundus see tsitaat mulle naeruväärne. Aga ma lugesin seda aina uuesti ja uuesti üle. Ja see ei tundunud mulle enam naeruväärne. Siis jäingi haigeks.

Ajutine kõrvalekalle reisisihis

Ma olen olnud mõnda aega haige. Mingi salapärane viirushaigus. Viimase nädala olen püsinud kodus. Hoian akende ees kardinaid, et päevade tsükkel ei segaks minu loomulikult väljakujunenud rütmi, kus magan ja olen ärkvel paaritunniste raundide kaupa. See on hakanud mulle meeldima. Draivida, omas tempos, sissepoole. Loomulikult ma saan aru, et sellist elustiili ei peeta üldiselt eriti eluterveks. Seega sattus Mihkli ettepanek tulla Tartusse viljakale pinnasele. Tema ise on juba Tartus, esines Eclectical ära ja igavleb. Plaan oli koos galeriiruumid üle vaadata ja siis võibolla veidi üritustel tiksuda. Miks mitte, väljuda korraks siseeksiilist, vahetada ümbruskonda, teha midagi vajalikku ja tshillida kultuuriüritustel.

Mihkli ettepanek saabus telefonile kell 11. Kell 12 ärkasin. Kell 12. 30 väljusin kodust. Lähenedes bussijaamale nägin taksoaknast, et kella ühene Tartu buss seisab juba peatuses. Jälgisin bussi, olin valmis kohe bussi poole tormama, niipea kui takso petub. Raha oli täpne, keha pingul, adrenaliini piisavalt. Kui takso lõpuks peatus, olin juba maha rahunenud – Tartu buss oli mõned hetked varem minema sõitnud. 13. 10 olin ostnud pileti järgmisele bussile, see väljus alles kell 14 00. Mul oli tüütult palju aega, astusin bussijaamast välja ja mõtlesin, et helistaks kellelegi ajaviiteks. Otsisin telefoni. Ma ei leidnud seda kusagilt. Püüdsin meenutada, kus ma viimati seda kasutanud olin - kodus, jah, tõenäoliselt olin selle koju jätnud. Telefoni oli vaja, et Tartus asju ajada, Telefoni oli kindlasti vaja. Võtsin bussijaama eest takso ja sõitsin koju, telefon oli ukse ees tooli peal, istusin uuesti taksosse ja suundusin tagasi bussijaama. Kui takso lähenes jaamahoonele võtsin rahakoti välja ja rahakotis sobrades taipasin, et ma ei mäleta, kuhu ma bussipileti olin pannud. Mälu pingutades meenus, et ma olin pileti kohe pärast ostmist kokku käkerdanud – motoorselt, nagu kassatsheki või taksoarve. See iseenesest seletab, miks kassasabas seisnud inimesed mind imelikult vaatasid. Maksin taksoarve ja kiirustasin kassade juurde. Puistasin oma koti, taskud ja rahatasku läbi. Igasugu paberipahna ja klubikaarte, aga mitte bussipiletit. Tõenäoliselt olin ma pileti tõesti sealsamas kuhugi prügikasti poetanud.- ma ei viska prahti maha. Kell oli 13 55. Tartu buss oli juba peatuses, inimesed sisenesid. Trügisin piletisabasse. Siis tuli mul veel üks mõte. Helistasin hotlaini. Jah, see galerii suletakse laupäeval kell 16 00. Astusin kassa juurest kõrvale, kell 16 oleksin ma olnud Tartust veel kaugel, ma poleks mingil juhul jõudnud õigeks ajaks. Tartussesõit oli muutunud mõttetuks.

Niisiis, edasi Sise-Mongooliasse!