Nädalavahetus koosnes vedelemisest ja traditsioonilisest klubiskäigust. Pidin koos eksgöörlfrendi ja tema mehega peole minema. Kui ma peole jõudsin, olid nad läinud koju beebiga tegelema. Eksgöörlfrendi mees helistas ja ütles, et tema tuleb linna tagasi ja et tal on vaja beebist puhata. Et ta tuleb sinna ja tänna ja et seal näeme ja küll täna alles rokime. Kui ma omadega sinnamaani jõudsin, oli eksgöörlfrendi mees koju beebiga tegelema läinud. Selle asemel kohtasin E-d (preili S-i ekspoiss). Eksboyfrend E rääkis naistest, ütles, et oli mu peale S-i pärast armukade ja et tegelt ma olen väga diip inimene, alles nüüd ta näeb seda. Embasin teda ja üritasin suudelda. Ta hakkas siputama ja leidis, et tegelt ma ikka nii deep ei ole. Siis rääkis E Ingrid Kohtlast, kes sealsamas plaate mängis. Talle tõsiselt Ingrid meeldis. (Üritasin teha lolli nalja Ingridi lühikeste jalgade arvel. Mulle ka Ingrid väga meeldib, ta on siuke hirmus väike ja armas, hästi pisike. Lahe on mõelda, et kui ta kõnnib oma pisikestel jalakestel, siis need teevad vuta-vuta, samas kui teiste inimeste jalad teevad kips-kõps või tsihkat-tsahkat) Eksboyfrend-E vaatas ainiti Ingridit, toetas pea vastu tümisevat kõlarit ja vaatas teda. Mina vaatasin E-d, kuidas ta seal seisis, pealtnäha koomiliselt lössis, silmad vidukil, mürakast kaisus. E kõrv oli surutud vastu kõlarit, tema kuulmekile võnkus koos kõlari süsinikmembraaniga, membraan regeeris võngetega elektriimpulssidele, mis kandusid temani mööda juhtmeid, elektriimpulsse saatis teele helipult, helipult reageeris nupuvajutustele, mööda nuppe libisesid Ingridi sõrmed. Sexmachine.
Ja siis oli seal üks hevirokkari tüüpi keskealine mehenäss, kes õpetab EKAs prantsuse keelt. Ta kurtis, et ta ei meeldi meestele. Et ta on gei ja käis hiljuti Prantsusmaal ja on nüüd täitsa läbi kepitud. Ta ütles, et teda kepiti silla all ja silla peal, teda kepiti igal pool, aga see oli ainult füüsiline ja tegelt ta tahab tundeid ja ta tahab püsisuhet. Aga ta ei meeldi meestele. Mulle ta ka ei meeldinud. Läksin koju.

Sõit looduskaitsealale.
M kisub rooli - kuigi tee on sirge, sõidab auto pidevalt siksakitades. Küünitan välja vaatama ning näen kuidas meie auto põikleb väikeste karvaste tompude vahel. Rebekah ütleb, et need on surnud opossumid. M selgitab, et varem kütiti opossumeid nende karusnaha pärast, aga loomakaitsjate lobby tulemusena on karusnahaturg kokku kukkunud ning opossuminahku ei osta keegi. Seepärast tapetakse opossumeid nüüd niisama, ilma igasuguse praktilise ettekäändeta. Preili S palub auto järgmise tombu juures kinni pidada. Astume välja ning uurime laipa lähemalt. Armas, nagu suur orav. Preili S pöörab opossumi ettevaatlikult kinganinaga selili, lootuses näha kukrut. Seda pole. Isane - ütleb M. Järgmise tombuga on rohkem õnne. Preili S pildistab lähedalt kukrut ning jäädvustab siis hoolikalt kogu mõrvascene. Edasi sõites teeme tihti peatusi, et preili S saaks jätkata oma dokumenteerimist.
Pöörame metsateele. Opossumid saavad otsa. Nüüd sõidame tund aega läbi surnud metsa. Ma ei ole midagi niisugust varem näinud.
Siis jõuame dzhungli servale. See algab järsku - suur roheline pundar millest kostab ebamäärast lindude kisa. Laeme varustuse selga ning kaome sõnajalgade vahele. Roheline põrgu, briis sasib palmlatvu, juga sööstab möiratades sügavikku, koopalaes on stalagtiidid, koopapõhjas on stalakmiidid jne. Vastu tuleb ambudega mehi (püssipaugud häiriksid lindude pesitsemist, selgitab M). Jõame jahimajakesega lagendikule. Viskame kotid selast ning asume ennast sisse seadma. M hakkab lõkkeaset meisterdama, keegi peaks puid lõhkuma. Rebekah kisab, et ta on jõudnud tagasi juurte juurde ning heidab riided seljast. Ta hüpleb puuriida juurde, haarab maast kirve ning keerutab seda huilates pea kohal, tardub dramaatilisse sõdalasepoosi ja möirgab. Siis võtab riidast puuhalu ning asetab selle hoolikalt pakule - ilusti keskele. Vaatan Rebekahit - paljas, valge, ilus, jalad tugevalt vastu maad, käed üles tõstetud, kirves pea kohal. Ta on mind juba mitu päeva frustreerinud jutuga sellest, et peab oma exboyfriendile truuks jääma. Rebekah vaatab mind, naeratab ning lööb halu pooleks. Pööran selja ja longin eemale, metsaraja poole. M-i noalt, kes eemal täiuslikku lõkkeaset vormib, peegeldub päikesekiir ja lõikab üle mu lauba. Puuvõrad löövad pea kohal kokku. Astun rohelisse tunnelisse ning jään silmitsema ühte tumedat lompi keset teed. See on väga ebatavaline lomp - tavalisel lombil nimelt pole karvaseid servi. Ja tavalisel lombil ei turrita keskelt ribid välja. Kummardun lähemalt vaatama, tõusen püsti ja lippan tagasi majakese juurde. Tirin kohale preili S-i ning näitan talle oma vaimustavat leidu, näitan, kus asusid käpakesed, kus on kukrukoht. Ei mingit kahtlust, see on dekomposeerunud opossum, peaageu lõplikult kadunud, maha kustunud, ümber töödeldud. Vähim võimalik opossum. Preili S hüpleb rõõmust ja plaksutab käsi. Täiuslik kroon tema surnud opossumite kollektsioonile. Teeme pilte.

P saab meili, tõuseb arvuti tagant püsti, teatab et on nüüd mõnda aega haige ja marsib koju. Tänaseks on selgunud, et tegelikult läks ta koos Eha Urbsaluga Ameerikasse.

Käisin eile Von Krahlis kontserdil. Aga see pole eriti tähtis. Palju olulisem on see, et sealt tulles sattusin ma ajarännakule. Metoodika on on liiga keeruline. et seda selgitada ja selles oli ka palju juhuslikkust. Suht kindel olen ainult selles, et ajamasin töötas alkoholil. Algul ma ei saanud aru, mis värk on, linnapilt oli nats muutunud, aga mitte palju vaid just sellisel segadusseajaval määral. A siis jagasin ära, et tulevik. Aasta 2015.
Helistasin õele. Kohtusime mingis Vanalinna tänavakohvikus. Õde andis lühiülevaate hetkeseisust - eesti on EU kõige mahajäänumaid piirkondi, piduriks sai ühiskonna liigne kihistumine. Aga nüüd on ülem- kui alamklassid aru saanud, et nii enam ei saa ja et ainult üheskoos saab elu inimväärsemaks muuta, panustatakse kolmandasse sektorisse, tegeletakse heategevusega ja on tekkinud vaikne üksmeel selles suhtes, et asjad lähevad paremaks. Tahtsin maailmapoliitika kohta küsida, aga midagi tuli vahele. Siis küsisin sisepoliitika kohta. Selgus et ongi nii nagu räägiti, et alles on jäänud ainult kaks suurt parteid. Üks mõistagi moodustunud Keskerakonna baasilt. Üllatuseks polnud teine partei Reformierakond - reformikad olid mingi skandaali tõttu hävinud. Tahtsin küsida, et kas Savisaar elab, aga midagi tuli vahele.
Siis jõlkusin niisama linna peal ringi, astusin õhte keldribaari ja nägin seal P-i. Ta oli vanemaks jäänud, nats kühmus, pisut ärajoonud, a muidu P mis P, riided olid kah samad (P-i puhul igati usutav fakt). Ta oli kergelt tongis, aga rõõmus mind nähes, ütles, et me pole ammu kohtunud. Ta rääkis et mõnes kohas ei lubata tööl juua ja et see on jama, no mis kurat, ei tohi juua, see ei ole mingi asi.
Vaatasin baaris hindu, aga need olid mulle arusaamatud - õe jutust mäletasin, et vahepeal oli olnud inflatsioon ja siis rahareform. Läksin vabaka Hansapanga kontorisse. Vabaka kant oli suht räämas. Hansapank oli voolukatkestuse tõttu suletud. Otsisin automaati, leidsin automaadi. Automaat oli rikkis. Selle ees tegid asotsiaalid ja tänavalapsed ringis liimi. Märkasin nende hulgas Hopsi. Kohe sain ka aru, et see ei saa olla Hops, sest hops on nüüd juba 10 aastat vanem. Läksin tuleviku-Hopsi juurde ja ütlesin, et tead, sa oled täpselt nagu üks preili minevikust, võib-olla nats lühem ainult. Siis ma rääkisin talle, et küll on ikka imelik, et täpselt samasugused inimesed sünnivad tulevikus nagu nad elasid minevikus justkui oleks inimeste nägude ja tegude vormelite arv piiratud (ülerahavstumise tõttu otsa saanud - looja ei osanud sellise sigivusega arvestada?). Uus-Hopsi see jutt eriti ei huvitanud, tal olid omad mured, ta oli astunud Tartu Kunstikooli, aga seal oli jama ja ta ei viitsi seal käia ja et tal on mingi tüübiga rühmitus ja et neil on rühmituse mingi jänesteema, et nad lõhuvad mängujäneseid ja siuke värk. Istusime Hansapanga varemete vahele maha, Neo-Hops rääkis, et peaksd tööle minema, aga et ta paaris kohas on proovind - müüja olnud jne ja et see on ikka ilgelt mõttetu. Vahepeal näppis uudishimulikult minu antiikseid tosse. Ja aina rääkis edasi. Toetasin selja Hansapanga lagunenud müürile. Kena soe ilm oli. Nagu igavene kevad. Kliimasoojenemine. Panin silmad kinni. Nii ma magama jäingi.

Ikka juhtub, et inimesed päras pikemat joomatuuri jätavad senise nurjatu elu ning leiavad oma südames tee Jumala juurde. Aga P-iga läksid asjad risti vastupidi.
P jättis joomise maha ja tegeleb okultismiga. See algas mingist suvalisest tööotsast. Tuli keegi, ütles, et oleks vaja mingit nõiavärki, et lastesaade jne. Igatahes on P nüüd juba mitu nädalat otsinud kontakti Saatanaga. P helistab, kirjutab ja faksib inimestele, kes võiks sidemeid omada. Tühipaljast vahendamisest ei piisa – P tahab S-iga omavahel rääkida. On vaja, et organiseeritaks isiklik kohtumine. Ringo Ringvee ütles vahendamisest ära. Kõik ülejäänud ka. P hangib LaVey Saatanliku Piibli. P uurib enochia keelt. Tühi vaev - Saatanlik Piibel osutub eneseabiõpikuks, enochi keele luiskas poolhullule dzhondeele kokku üks etioopia sharlatan. Satans Church koduleheküljelt saab osta rubiinidega kaunistatud diaboolse spordikella "The Beast Lifestyle Wach" (peab vastu ka veeproovile? on tulekindel?). P saadab meili aadressil info@satan.com. Saatana Kiriku administraator (Satan Church Administrator) meilib vastu ja teatab et tegelikult on nad ateistid. Ja et pole olemas ei Jumalt ega Saatanat. See on tõsine tagasilöök.
Soovitan P-ile helistada numbril 55 666 666 või minna aadressile Kuuse tn 6 korter 6. P reageerib tüdinult. Neid nalju on juba küllalt tehtud. Aga tal on tõsi taga.