Sunday, April 29, 2007

Tallinn põleb

Kaks väikest vene plikat, üks ema käevangus.
"A ja v etom dome zhit budu" näitab üks plika teisele draamateatrit.
"Tõ shto, bogataja?" imestab teine.
"Da net, nu moja papa skazala, shto kogda mõ pobedim, mõ vsje budem zhit v dvortsah".
"Tishe, tishe, gluposti govorish" katkestab teda ema ja vaatab hirmunult ringi.

Politsei tuleb veekahuri toel uuele pealetungile. Siin ja seal hakkab visisema pisargaas. Noored venelased kangutavad kõnniteepiirete küljest endale metallvaiasid. Pisarad voolavad mööda nägusid, aga nad on õnnelikud. Poisid ja tüdrukud kallistavad teineteist ja siis löövad aknaid sisse ja siis jälle kallistavad. "Eto kak v Parizhe", räägivad nad.

Woodstoki ees joob shokis tüdruk konjakit. Ütleb, et ta istus seal sees kui süütepudelid akendesse visati. Siis ilmub nurga tagant märulipolitsei ja jookseb meid pikali.


JAOSKOND:
Valvurid:
nemad särasid. Tavalise paari päti asemel allus nende käskudele mitusada inimest. See oli nii peadpööritav tõus sotsiaalsel redelil, et paljud kaotasid reaalsustaju - nad röökisid, naersid, mõnitasid, viskasid kildu, lubasid vigaseks teha, jagasid nuiahoope.

Operatiivüksuslased:
nende puhul lõi välja sisu ja vormi ühtsuse seaduspära. Need kes polnud täies varustuses - näiteks ilma kiivrita - käitusid valdavalt inimlikult, kuid siis, kui kaitsed peal ja eriti kui näomask ees, muutus hoiak kohe oluliselt agressiivsemaks - siis võis oodata ribilööki möödumisel vms.
Võtsid ebaloomulikke poose - otsekui oleks nad filmikaamerate ees. Esimest korda tõsise jamaga kokkupuutudes ei teadnud nad, mida teha või kuidas olla - nii nad siis jäljendasidki politseiseriaale.

Kõrgemad politseinikud:
Närvilised, üleväsinud, hääl karjumisest falsetiks muutunud. Tegelesid printeri parandamise või kadunud käeraudade otsimisega.


Kinnipeetud veeti garaazhi, eestlased käsutati seina äärde, venelased sunniti ruumi keskele põlvili - kõigepealt löödi kaikaga põlveõnnaldesse ja siis öeldi "Põlvili!". Võtsin välja telefoni, et koju helistada, seepeale teats politseinik, et neil, kes kuhugi helistada üritavad, lüüakse nina sisse. Panin telefoni taskusse tagasi. Urbel pööras ringi ja ütles, et ta pole midagi teinud ja ta ei lase endaga niimoodi käituda. Urbeli juurde hüppas politseinik, lõi tema pead kiirelt kaks korda vastu betoonseina ja astus kõrvale. Urbeli näost hakkas verd voolama. Juurde astus teine politseinik, tõmbas Urbeli püsti, esimene võttis välja gaasiballooni ja lasi sellest paar tsurakat Urbelile näkku.

Viidi kambrisse. Seal istus juba Gert ja teisel pool kaks venelast. Üks nägi välja nagu tüüüpiline kõrilõikaja, teine oli keskealine mees, kes nagu korralikest kingadest järeldada võis, kuulus ühiskonnas hästi hakkama saavate inimeste hulka. Ta oligi ärimees, saabunud just ärisereisilt ja politsei oli ta rajalt maha võtnud, kui ta üritas minna oma südalinna pargitud auto juurde. Uuris, et mis Tallinnas lahti on. Purssisin kehvas vene keeles talle mingi ülevaate sisepoliitilistest arengutest. "Bozhe moi" oigas venelane kurvalt. Teine venelane selgitas, et kauplusi rüüstati pronkssõduri pärast. "Aga mis seos on kauplustel ja pronkssõduril?" ei saanud ärimees aru. Ta kõigutas ennast vaikselt ja halas "Ot tshevo eto vsjo natshalos? Estonija zhe tsivilizirovannaja strana, Evropa. Kak eto vozmozhno?" Oli mõnda aega mõtlikult vait ja esitas siis ise oma küsimusele vastuseks põhjalikul traktaadi, alustades sellest, kuidas Moskva provotseeris konflikti, millega eesti poliitikud läksid kaasa, kuigi nad teadsid, et see on ohtlik, aga nad läksid kaasa, sest see aitas neil saada paremaid valimistulemusi. "Da tshjort, podazhdali bõ godu par, eti võteranõ za eto vremja vzdohnuli iz starosti". Ja ka siis kui enam teisaldamisest taganeda ei saanud, oleks ikkagi saanud hullema ära hoida - oleks pidanud tegema teavitustööd, eriti just vene meediakanalites oleks pidanud tegema teavitustööd, trükkima artikleid ja pilte, eriti just pilte, selliseid ilusaid fotomontaazhe, kus kuju seisab uhkelt oma uuel asukohal, nii oleks saanud rääkida mitte kuju ÄRA VIIMISAST vaid KOHALE TOOMISEST. Pärast seda jäi ärimees kuni kinnipidamise lõpuni äärmiselt väärikaks ja rahulikuks. Ta oli probleemi enda jaoks ära lahendanud.

Kongi toodi järjest eestlasi juurde, mingi kutsekooli poisid, algajad rahvuslased. Viimastena kaks vene platnoid. Kokku 13 inimest, 9 eestlast, 4 venelast. Koikukohti oli neli. Platnoidel polnud vaja ise midagi ette võtta, nende füüsiline üleolek oli niivõrd tajutav, et tasapisi, otsekui juhuslikult toimusid ruumis väikesed ümberpaiknemised - üks kutsekooli poiss tõusis koikult, et minna nägu loputama ja istus tagasitulles otsekui vahelduseks põrandale, teine hüppas püsti, et jalgu sirutada jne. Umbes tunni aja pärast jagasid kolme koikut neljast platnoid ja vene ärimees, kutsekooli poisid istusid põrandal. Mingil kummalisel põhjusel ei võtud minult, erinevalt kõigist teistest ära kella. Niisiis, ma olin ainus, kes teadis õiget aega. Tänu sellisele erakordsele võimele võisin ennast välja sirutada neljandal koikul. Ruumi vaimseks keskpunktiks sai kongi uks. Kõik (v. a. muidugi platnoid) jõllitasid lakkamatult ukse poole. Mõnda aega pakkus uksele konkurentsi ka mattklaasiga aken vastasseinas, kuid siis selgus, et tegemist ei ole päris aknaga, vaid ristkülikukujulise lambiga ning "aken" minetas oma tähtsuse.

Kutsekooli poiss toodi tagasi. Ta säras, lausa naeris. Ta sai vabaks, tal oli käes paberirull. Ta oli kohtu otsusel vabastatud. Teised poisid kogunesid tema ümber, paber lasti ringi käima, süüdistusest vabastamise lõik loeti kõva häälega ette. Isegi platnoid uurisid huviga vabadusekirja. Kümne minuti pärast, ütles poiss, lastakse ta välja. Aga poiss polnud kade, ei hoidnud edu saladust endale - ütles, et oli lihtsalt kõik ausalt ära rääkinud ja et küllap see ongi kõige parem, peab aus olema. Ja üldse oli temast väga rumal sellisesse kohta minna, oma viga pole vaja igale poole uudishimutsema ronida. Selles suhtes, tunnistas ta ise ka, oli kinnivõtmine ja väike malakas talle õpetuseks. Ta oli ise süüdi. Poiss läks naeratades koiku juurde, platnoi ja ärimees tegid talle ruumi. Poiss istus, õnnis naeratus näol, vabadusepaber näpus ja ootas et kümme minutit täis saaks.

Platnoid sõid saia. Mälusid aeglaselt ja mõtlikult. Nad olid enda kätte koondanud 15 pätsi saia. Mitte et nad neid endale kuidagi vägivaldselt võtnud oleksid, lihtsalt kongi eestlased olid alustanud näljastreiki. Õigemini oli see mingi eestlaslikult introvertne variant näljastreigist - häälekaid nõudmisi ei esitatud, valvureid streigi alustamisest ei teavitatud, lihtsalt nälgiti. Niimoodi vaikselt, soovimata tõmmata endale liigset tähelepanu või teisi häirida. Platnoid sellise jaburdusega muidugi kaasa ei läinud, nad olid elu näinud mehed ja teatsid et kinni istuda võib kasvõi kogu elu ja sel juhul on kindlasti hea omada korralikku saiavaru.
Ülemise nari platnoi kummardus allapoole ja esitas kamraadile oma mõttekäigu.
"A znaesh kto mõ? Mõ kosmonavtõ"
"Potshemu kosmonavtõ?"
"Potomu shto vozduha zdes vobshe netu. Znatshet - mõ v kosmose."
Nad naersid rõõmsalt.
Alumise nari platnoi mõtles veidi ja näitas siis kongi ukse ümmarguse akna poole "I tam illjuminator"
"Ot tuda mozhno zemlju uvidet" täiendas ülemise nari oma.
Alumise oma mõtles veel veidi ja muigas kavalalt. Nõksas peaga eestlaste poole ja küsis: "A oni kto? Oni robotõ. Oni nitshjo ne jedjat, znatshet - robotõ"
Platnoid naersid rõõmsalt ja vaatasid natuke aega kambrit uue nurga alt.

Minu positsioon ajateadjana osutus küllaltki kohustusterohkeks.
Kutsekooli poisid tegelesid lakkamatult erinevate teooriate väljatöötamisega, mille eesmärk oli võimalikult täpselt ennustada vabaks laskmise aega. Mõned seisid kõrv vastu ust ja edastasid siis teistele mitmesugust infot, näiteks mitu korda on naaberkongi ust avatud. Aegajalt viidi mõni kongist välja näpujälgi andma vms. Kui ta tagasi tuli, pinniti üksikasju - et kas uurija tundus olevat kuri, et kas nägid, palju teisi konge on jne. Saadud andmete põhjal konstrueeriti kõigepealt hüpotees, et meid lastakse välja hommikul kell 8. Kell 8 püstitati hüpotees kella 12est. See lootus murenes kell 11 30 kui ukse taga kuulatanud poiss teatas, et kuuleb supitaldrikute kolinat. Öeldi välja kurjakuulutav ja tõeseks osutunud ennustus, et kui toitu jagatakse, siis järelikult läheb veel aega. Seejärel räägiti kella neljast, siis viiest jne. Kõik need hüpoteesid nõudsid tuge kellaajalt. Niisiis küsiti mult pidevalt kella, see hakkas tasapisi ajudele käima. Et kamoon, kui minut tagasi oli kell 12 37, siis järelikult nüüd on see 12 38. Ainult platnoid ei käinud pinda, nemad arveldasid nagunii aastates ja amnestiates. Ja vabakslastud kutsekooli poiss oli ka vait, sest ta ootas juba kuuendat tundi oma kümne minuti täissaamist.

"Smotri" ütles ülemise nari platnoi "u menja otshki". Ta oli saiaviilul pehme sisu välja uuristanud ja hoidis koorikurõngaid silmade ees. Alumise nari platnoi purskas naerma, sikutas kilekotist kaks saiaviilu ja tegi endale ka prillid.

Põrandale oli joonistatud mingi tabel, mida raamisid idamaised ornamendid. Küsisin platnoilt, et mis see on. "See on mäng," selgitas ta. Küsisin, et millega seda mängitakse. "Saiast nuppudega." Raha peale? "Ei, saiaviilude peale."

Kongiuks keerati lahti ja valvur kuulutas, et prokurör võtab vastu viimase rühma kahtlusaluseid ning luges aeglaselt ette nimesid. Nagu missivõistlustel. Üksteise järel astusid kõik kongis olnud ette. Koridoris surusid valvurid meid vastu seina ja lugesid nimekirja veelkord üle. "Ei klapi!" Uus nimekontroll. Jah, tõesti, üks oli üle, see oli see õigeks mõistetud poiss. Poiss pomises, et ta on juba ammu kohtuniku poolt vabaks lastud. Valvuri nägu tõmbus punaseks, tundus, et ta oli ise sellest füsioloogilisest efektist teadlik, ta teadis et see on hirmuäratav, valvur lükkas oma punetava näo meile ükshaaval nina alla, pöördus siis aeglaselt poisi poole, naeratas ja röögatas siis "Vait, värdjas! Sinu nime polnud nimekirjas! Sina tuled siis kui mina sind kutsun!". Valvur tõmbas kuminuia välja. Poiss taganes kongi, aga jätkas protesteerimist: "Aga mu nime ei saagi nimekirjas olla, sest ma-ma aolen ju juba õigeks mõistetud.." Valvur tegi järsu liigutuse, poiss hüppas kiunatades koikule, ja pani vabastamistõendi käest ära. Valvur keeras ukse lukku ja meid ülejäänuid viidi üles.
Seal oli palju parem, operatiivüksuslastel olid raadiosaatjad sees ja nii kuulis uudiseid linna peal toimuvast, see oli oluliselt meelelahutuslikum kui koridorist kostvate sammude loendamine. Parasjagu käis suurem madin Balti jaama kandis. Kõrval seisev tüüp sosistas mulle: "Linnaosad on päevade peale ära jaotatud, iga päev on erinev linnaosa. Täna on Balti jaam."
Ruumi astus vahetuseülem, ta karjus telefoni, teiselt poolt oli kuulda hüsteerilist naisehäält. "Ma ei tea kus nedd kuradi käerauad on! Ma panin nad ülemisse sahtlisse! Aga mida ma siis tegema peaks! Ma ei hakka neid praegu otsima! Ei hakka! Mis ma jätan siin kõik sinnapaika ja hakkan kuradi käeraudu otsima või?! Kurat! Ma ei tea! Ma pole 24 tundi midagi söönud ega joonud! Kurat! Ma ütlesin, et ma pole midagi joonud!" Ta lõi telefoni kinni ja karjus "Kurat! Nagu poisikesega käitub! Mis õigusega ta mind niimoodi käsutab!" Vahetuseülem vaatas õiglust otsides ringi. Tema kõrval seisis maskistatud operatiivüksuslane. "Kurat. See sitt siin on minu jaoks ju ka esimene kord!" Operatiivüksuslane tõstis käe ja pani selle vahetuseaülema õlale. Samal hetkel pistis kõrvalkabinetist pea välja naiskohtunik, vaatas neid kahte ning nähvas: "Pange oma suu kinni!". Vahetuseülem tormas ruumist välja. Kui mind arestimajast välja viidi, oli ta juba täies aktsioonis uute kinnipeetutega.

Kell

Oma käekella sain Nepaalis bussijuhilt, kes tegi mulle teatavaks shokeeriva uudise, et on mu vend ja soovis selle märgiks vahetada oma kella minu Nike käekella vastu. Pärast kellade vahetamise rituaali lahkus bussijuht kiiresti.
Nike käekella olin ma ostnud Mumbai turult 20 krooni eest.

Wednesday, April 25, 2007

Eile



Wednesday, April 11, 2007

"Käisin kirjutasin Tanjale kirja"
"Mhmh"
"Mis sa arvad, mis ma temaga tegema peaks?"
"Ma ei tea"
"Aga kui ma Tanja ära tapaks?"
"Me rääkisime sellest eile."
"Aaa...ma ei mäleta... Kuhu me jõudsime?"
"Sinu lastele see ei meeldiks."
"Lastele ei meeldiks jah."
"Samas muidugi, ma vahepeal mõtlesin edasi, et ega see jutt, et laste nimel, see on ka lihtsalt üks ettekääne. Näiteks minu vanemad olid koos - meie, laste nimel. See oli ka ikka paras jama."
"Nõus. Aga eks see oleks lastele ikka paras löök. Et isa tappis ema ära."
"Mis sa arvad et su lastel on praegu okei või? Et nad ei saa aru või? Üldiselt on lastel terve ja tugev psüühika, erinevalt täiskasvanutest. Olles olnud ise laps, võin öelda, et laste pärast ei tasu küll midagi tegemata jätta."
"Jah, neil on tõesti suht kõrini juba. Ütlevad, et lahutage ära. Aga ma ei taha lahutada. Tapaks Tanja ära ja sööks teda."
"Hahhaahhaa. ..ee...sorri. Lihtsalt kannibalism on sinu juures uus tahk. Noh, muidugi see on ju klassika. Seedid läbi, omastad valgud, rasvad, süsivesikud ja teed Tanja niimoodi igavesti enda omaks. Seda ikka aegajalt juhtub. Rootsis oli 70ndatel selline keiss. Üks jaapani tudeng käis rootsi tshikiga. See jättis japsi maha, japsil jooksis juhe kokku, tappis tüdruku ära, raius tükkideks ja praadis parasjagu pannil kui politsei teda küsitlema tuli. Aga tüüp oli mõjukast perest, mingi a la Sony või midagi sellist. Kinni ei pandud, istus ainult paar aastat hullaris. Siis kirjutas oma roimast romaani, sellest sai Jaapanis muidugi bestseller, tehti film, tüüp käis tookshõudes, konstrueeris oma veretööle ka mingi filosoofilise tausta, teda hakati esitlema kui Jaapani traditsioonide ja samurai-aukoodeksi kandjat, ta rajas väikese äärmuspartei ning hakkas juhtima oma telesaadet."
"Rootsis ta vist nii populaarne polnud."
"Aga ju ta siis tabas midagi olulist. Umbes nii, et igas pisikeses jaapani mehes elab ambitsioon ära süüa üks suur valge põhjamaa naine. Ja siis see tüüp tegi selle unistuse teoks. Jaapanlaste ilmasõjakompleks."
" Ma lihtsalt ei tea mida muud teha, ma muidu lihtsalt käin tal järel ja tema ütleb, et ära käi, et on ahistav. Aga ma ei taha ilma temata olla."
"Vahele jääd muidugi. Sellega pead arvestama. Ma kuskilt lugesin, et 90% mõrvu sooritatakse pereringis, sa oleksid esimene kahtlusalune. Mul kodukülas, kui ma väike olin, ühel mehel jäi naine kadunuks. Mees ütles, et sõitis ära. Venemaale. Kõik muidugi kahtlustasid meest, aga tõendada ei saanud. Lõpuks jäi mees vahele sellega, et külarahvas pani tähele, et ta on kuskile suvalisse võpsikusse väikse pingi pannud ja käib seal istumas. Kaevati siis seal ümbruses maa üles ja leitigi naise laip."
"Nooo. Nii kõva mees. Mõtles, et pääseb pingikesel istumisega. Nitshevo sebja..."
"Haaaa! Kuule... Nüüd ma saan aru. Sellepärast sa selle metallist kohvri ostsidki. Ma just mõtlesin, et misasja sa sellega teed, igavene raske kobakas."
"Noh, ma ei tea...võibolla. Ma otse nii küll ei mõelnud"
"Tundub päris õige suurusega olevat."
"Ma ei tea..vist jah... "
"Nonäed, alateadvus töötab sul juba probleemi lahenduste kallal. Äkki oled viimasel ajal tundnud seletamatut soovi osta endale väike kirves näiteks? Ah, mis? Mul on ka juhtunud, et kui mul on mingi probleem, näiteks näitus tulemas, siis ma teen midagi või ostan midagi ja alles pärast saan aru, milleks."
"Tanja ütles, et ta läheb teise tuppa diivani peale magama. Ma läksin talle öösel järele, magasin põrandal, diivani kõrval. Ta ehmatas ära. Aga mida ma oleks siis teinud, üksi maganud või? Ma ei taha nii. Muudkui käin Tanjal järel ja tema muudkui läheb eest ära. Aga kui ma ta ära tapaks..."
"No sel juhul, kui sa Tanja ära tapad, siis sa annad talle ju lihtsalt edumaad, siis on sult eda ikka väga raske kätte saada. Hakkad ka käima pingikesel istumas. Või igasugu ekstrasensside juures. Sa ei suuda teda praegu kontrollida, veel vähem siis kui ta teises ilmas ringi litutab."
"Mnjah. Kõlab loogiliselt. Niisiis, tapmine ei ole lahendus."
"Ei ole."
"Aga kui ma ei tapaks teda, vaid näiteks lõikaks jala ära ja sööks ainult natuke jalga?"
"Hehe... See võibolla tõesti toimiks. Puujalaga Tanja."
"Lastele see ei meeldiks."

Wednesday, April 04, 2007

SELTSKONNAKROONIKA vol II

2003
Sandra ja Krista otsivad võimalusi raha teenimiseks ja mõlgutavad, et võiks avada erootikaliini. Teen väikese kalkulatsiooni ja järeldan, et kasumit see teenima ei hakka, pakun välja, et võiks teha sellest perfoka. Arutame edasi ja sünnib "KUUM KUNSTILIIN". Kutsume kampa kursusekaaslase Kristini. Kuna tegemist on mõnevõrra erineva asjaga, kui varasemad Avangardi-projektid ja juures on ka uusi liikmeid, otsustame välja kuulutada uue rühmituse. Keelel sünnib PinkPunk. Nüüd on vaja logo, klippi ja flaiereid. Käiku läheb Marioni roosa printsessikleit, Mere Keskuse putkadest leiame lisaks punase ja valge kleidi. Mõeldud lastele vanuses kuni 10 aastat aga ttegelikult venib selga igaühele. Sünteetika. Projekt õnnestub ja üldjoontes on rühmituse imago sellega paika pandud. Krista rohkem kaasa ei löö.

Open Call Clevelandi perfokafestivalile. Inspiratsiooniks jällgie rahapuudus. Sandra ja Kristin mõtlevad välja, et nad võiks ilu eest palka saada. Iseenesest on see pinkpungistatud versioon Sandra varasemast kerjamisperfokast. Esimene välisesinemine.

Samal aastal on kaks rohkem näpuharjutusena kirja minevat perfokat eestis (Leav Home ja Black Sabbath), viimase puhul on ainus oluline asi, et esimest korda tuleb sisse bänditeema ning näputsaga publiku vastu suunatud agressiivsust.

Hakkame regulaarselt kokku saama ja korraldama brainstorminguid. Meetod on laenatud reklaamitööstusest. Üldiselt näeb see välja nii, et meie Sandraga tülitseme ja Kristin siis klatib ning tasakaalustab. Tal on imeline kaasasündinud omadus - ta on ilus, seetõttu rahulik ja enesekindel. Tülid on raevukad, meid lepitab tulemus. Tulemus on kunst. Kunst on katarsis. Asi töötab reaktiivmootori põhimõttel.

2004
Kummide vilinal, lennukitiivul.
Prestiizhikad välisesinemised. Kiasma. Berliin ja Berliinist otse Chicagosse.
Berliini tripil selgub et NonGrata on tegelikult Väga Hea ja neil on geniaalne idee. Enne pidasime neid alasti ringihüplejateks. Berliinis tuleb ground test perfokale I COULD BE YOUR MOTHER. Perfoka kandvaim osa on otsene füüsiline rünnak. See töötab laitmatult ning ka adrenaliinitulv on garanteeritud. Perfokas läheb PinkPungi püsirepertuaari. Nagu ka pseudofeministlik retoorika. Chicago reis on ilmutuslik - me ei ole üksi, veelgi enam, me sammume esireas. Ühtlasi saamne teada, et see, mida me teeme on interventsionism.
Tagasi eestis. KUNST ON LAHE JA POPP - transatlantilised wannabeed laiamas väikelinnas. Samal teemal: installatsioon SUURLINNA TULED.
Kristin ja Sandra käivad standardprogrammiga (FAIR DEAL, MOTHER) NYs. Mina väisan Rumeeniat.

2005
Tour de force Uus-Meremaal. Kuid. Kristin on juba mõnda aega loobunud aktiivsest kaasalöömisest, teda asendavad järgemööda palestiinlanna, maooritar, filipiinlanna, kiivitar jm. U-Meremaa näitus on tegelikult retrospektiiv, vanade tööde taasesitamine. Otsustame, et FAIR DEALi ja MOTHERIGA tuleb teha lõpp (kui just väga kead honorari ei pakuta või väga prestiizhikasse kohta ei kutsuta). Hea uudis on see, et vaadates Kulka aruannet, selgub, et me oleme etableerunud.
Inspiratsiooni otsides lendame Sandraga tagasi Chicagosse. Kuid. Maailma parim kunstifestival on ühe aastaga mandunud keskpäraseks skvotinäituseks. Jah, maailma hiilgus on kaduv. Veedame Chicagos aega omavahel tülitsedes ja mõtlikult kaduvuse üle filosofeerides. Sandra võtab senisele loometee kokku lausega "Siit me tuleme". Olen temaga nõus. Ja nüüd kus me siin oleme, siis oleks meil väga vaja uut ideed. Või vähemalt mõnda uut hästitransporditavat perfokat.
Võtame aja maha. Sandra tahab tegeleda oma asjadega ja mina oma asjadega. Las ta siis olla. Aeg kive korjata jne. Arutame, et ehk aitaks kui tuua rühmitusse värsket verd. Mõte läheb Mariannele, kes on hiljuti rühmitusest Rubensid välja arvatud. Koostööst ei saa siiski asja.
Väike esinemine Kultuuritehases. Kavandasime efektset kohaspetsiifilist perfokat, kuid viimasel hetkel viidi üritus üle teise kohta. Teeme tagasihoidliku publikuperfoka. Parim asi seejuures on, et Kristin tuleb asjaga kaasa. Kristini abielu on jooksmas karile ja see annab meile Sandraga uut lootust. See võiks tähendada, et ta tahab kunstiga tegeleda. Tahabki. Viimase peal. Sest tema tuleb ja lepitab. Pärast esimest kokkusaamist ja mõningaid meile ei suhtle ma kummagagi rohkem kui kuu aega. Kristin ja Sandra teevad perfoka oma nimede all. Perfokas on minu meelest jama. Kui poolteist kuud saab täis, helistan Sandrale. Tülist ei räägi, proovime edasi minna. Teeme kolmekesi koos suhtkoht õnnestunud perfoka LIVE FAST DIE OLD.

2006
Kevadisele Kunstihooneüritusele kavandame elusate lammastega perfoka, sellesama, mis Kultuuritehases tegemata jäi. Nimi tuli ka hea: WOOLIGANS. Juhhaidi. Masin krigiseb aga liigub. Meil on siiski palju ühist ja me vaatame tulevikku ja meil on jagatud nägemus. See nägemus on nimetatav sõnaga t o t a a l p e r f o r m a n c e. Me püüame seda kirjeldada, aga päris hästi ei oska veel. Siis, uute asjaolude ilmnedes lähme lõplikult tülli.
Kuid kuna kevadeks on juba ette valmistatud perfokas, siis pressiteadet laialimineku kohta me välja ei saada, kuid lepime Sandraga kokku, et PinPunk on sellega sisuliselt laiali läinud ning seda nime, sissetöötatud kaubamärki edaspidi ükski osapool ei kasuta.
Üldiselt läheb asi piisavalt räpaseks et välistada äraleppimine. Tunnen korraga, et mul on nendega vähe ühist. Jah, mul on kahju. Kahju. Ja ma ei kõla enda jaoks isegi pateetiliselt, kui ütlen et mu süda nuttis verd.
WOOLIGANS läheb väga hästi. Lambad kunstihoones. Vastupandamatu.


AFTERLIFE

ikka 2006
Sandra nimetab ennast Mick Jaggeriks ja hakkab koos Kristiniga taaskasutama PinkPungi nime. Lisaks tulevad rühmitusse uued liikmed Aino ja Kaarel. Uues koosseisus esitab PinkPunk siin-seal vanu perfokaid. Peamiseks uuenduseks on ühise blogi pidamine.
Aasta lõpus toimub Tartus näitus MUST TURG, kus väljas ka esimesed uued tööd.
Perfokas Pärnus kukub tehnilistel põhjustel läbi.

2007
Aino sõnul: Perfokas In Grafikal on esimene, mis ei kuku tehnilistel põhjustel läbi.
Näitus Tallinnas kukub tehnilistel põhjustel läbi. PinkPunk läheb nüüd ka ametlikult laiali.

Tuesday, April 03, 2007

Aja kokkuhoiu huvides piirdun ülejäänud reisikirjelduse puhul üksnes pealkirjadega:

Teel
Nepaali punane koidik
Seal kus lõpeb tee
Maoistide jälgedes
Bren
Maha kuningas
August 1917
Hüvasti, Kathmandu
Lord Hanumani haardes
Kõrvadoktor ja gängsteri naine
Siivutu ettepanek
Restoran Volga
Truudusetu naise surmajuhtum
Kõrgemale kui pilved













Monday, April 02, 2007

Teel

Saabume Delisse. Kohe lennujaamas astun surnuks geko, tunnen kõrvetavaid süümepiinu - see on seni suurim olend, mille ma isiklikult tapnud olen, ca 15 cm peast sabaotsani - ja püüan kokku arvata tekkinud karmavõlga. Sõidame Mumbaisse, seal ootab ees Peeter. Rannas korjab mind üles Bollywoodi võttegrupp, kes väntab Calvin Kleinile reklaamklippi. Nad tahavad, et ma ütleks hindu näitlejannale "No, i`m sorry, but no.". Ütlen. Ostan 20 krooni eest Nike käekella. Otsustame sõita läbi India Varanasisse. Peeter on ainus, kes autot juhtida oskab, tee peal räägib ta, et kavatseb reisist raamatu kirjutada ja et on mõelnud, et võiks olla selline road-trip, kus minnakse omavahel tülli ja keegi saab surma. Varanasi on kõige püham linn üldse. Kes seal sureb, pääseb taassünni- tsüklist välja ja siirdub otse õndsusesse. Tee on täis linna poole liipavaid vanureid. Esimese päeva õhtuks tundub, et suremine ongi Varanasis suhteliselt hõlpsaks tehtud. Sekkub politsei. Politseiülem ütleb, et ma olen väga ilus ja et Maarin on väga tark. Politseiülem kinnitab korduvalt, et mingil juhul ei tohi usaldada turismiametnikke. Kui midagi on siis nende poole küll pöörduda ei maksa. Ja kui meil midagi vaja on, siis tema käest saab. Hangime kohalikke narkootilisi aineid. Käime vaatamas Buda puud, mis näeb oma enam kui 2500 aastase vanuse kohta kahtlaselt noor ja roheline välja. Buda puu poeg? Buda poja puu? Me ei usu seda puud. Ja seda linna ja ema Gangest. Sõidame ära. Ülesmäge. Kõrgemale. Nepaali.