AASTAVAHETUS ON KOKKUVÕTETE TEGEMISE JA TAGASIVAATAMISE AEG

Meil oli palju vihmausse ja konni. Konnadega ma ei mänginud, küll aga vihmaussidega, ma toppisin neid mudelautodesse ja tõstsin kühvliga. Aga ma ei söönud neid. Mitmed teised lapsed sõid. Mina sõin liiva, mul oli üks sõber, kes ka sõi liiva. Liiv oli hea. Me istusime liivakastis vastakuti ja mälusime liiva. Ma ei mäleta, et me temaga mingil muul kombel suhelnud oleks, meid sidus üksnes ühine maitse. Ükskord koos kividega kirsse alla kugistades tabas mind hirmutav mõte, et kirsikivid satuvad minu kõhus oleva liiva sisse. Ma hakkasin kartma et minu kõhus võib hakata kasvama puu. Sellest ajast lõpetasin liivasöömise, mõnda aega kahtlustasin siiski väikse puu olemasolu enda sees.

Meie lasteaiarühmas oli lisaks minule veel kolm eestlast. Ja siis oli kaks poissi, kellel üks vanem oli venelane ja teine eestlane, selliseid kutsuti poluvernikuteks. Poluvernikuid ei sallitud, vanaema ütles, et segaverelised on kõige hullemad, neid ei saa usaldada. Ma siis ei usaldanud. Ja kui avanes võimalus, üritasin ma neile ebausaldusväärsuse eest kätte maksta.

Mulle meeldis Masha. Ma rääkisin ka kodus et kasvataja Masha on minu lemmikkasvataja. Masha meeldis kõigile lastele. Sest oli dafitsiisdiaeg ja poodidest olid ammu kadunud kõik vähegi isuäratav. Aga kasvataja Masha oli ümmargune ja roosa ja tema nägu punetas, kui ta kõndis, siis oli näha kuidas ta keha kleidi all võdises. Teda vaadates tekkisid paratamatult paralleelid tarretisega. Või kreemikoogiga. Või sardelliga. Me armastasime teda, sest me olime pidevalt poolnäljas ja ta meenutas midagi söödavat. Eriti tore oli Mashaga õues olla, sest tema väike ümmargune ninaots tõmbus külma saades punaseks. Siis oli ta nagu kirsiga kreemikook. See ajas meid pöördesse, Masha tundus siis eriti maitsev. Masha teadis et tal on laste üle mingi eriline võim ja see tegi teda õnnelikuks, tema väiksed rosinasarnased silmad olid rõõmsad. Näiteks kasvataja Anna oli pikk ja sale, ega meenutanud midagi söödavat. Ja lapsed ei armastanud teda.
Lisaks sidus meid Masha ümber hirm, et me võime temast ilma jääda. Kõik teadsid seda, sest see oli saladus, et Mashal oli olnud Armeeniast pärit mees, kes läks armukadedusest hulluks ja oli ükskord tormanud lasteaeda, käes pikk nuga ja hakanud sellega rapsima, et lõigata endale tee Masha juurde. See mees viidi vangi, aga keegi ei teadnud, millal ta vabaks võib saada ja tahta tulla jälle Mashat väisama. Armeenlased ei jäta, ütles vanaema, nad on poolloomad, neil on veritasu. Nii ma siis kartsin, et tuleb võõras must mees ja hakkab ise meie maitsvat Mashat viilutama. Endale reisimoonaks, Armeeniasse külakostiks kaasa.

Õues võttis kasvataja Masha välja oma puudritoosi ja peegeldas sellega veranda seinale valguslaigu. Seda mängu kutsuti päikesejänkuks. See oli meie lemmikmäng. Me ajasime valguslaiku mööda seina taga, trügisime ja tõukasime, et just oma väikest käekest selle peale suruda. Aga iga kord kui keegi päikesejänku kätte sai, naeris Masha kelmikalt, liigutas peeglikest ja valguslaik libises püüdja peost takistamatult minema ning jaht päikesejänkule algas otsast peale. Ja me jooksime ennast hingetuks, sest kõik tahtsid päikesejänkut. Tagantjärele targalt võib muidugi öelda, et me lähenesime asjale põhimõtteliselt valesti, et see oli eos läbikukkunud üritus, ajada üksteist eemale tõugates ja teineteise kukil ronides taga päikese peegeldust seinal, et see ei saanudki kuhugi viia. Me ei mõistnud siis oma lapsearudega, et tegelikult me hoopis oleksime pidanud Mashalt peegli ära võtma. Nii oleksime me kätte saanud päikesejänku.

Loksa elanikel oli saladus - me remontisime allveelavu. Aegajalt juhtus nii, et vaikse ilmaga hakkas sile merepind ilma nähtava põhjuseta ühtäkki tugevasti lainetama, justnagu miski seestpoolt liigutaks seda, nagu tahaks meri ise endast midagi suurt välja tõugata. See pidi olema midagi väga jäledat, midagi rõvedat ja loomuvastast, et meri niimoodi öökis. Täiskasvanud vahetasid siis pilke ja ütlesid: "Tuumakas tuleb". Mehed tegid siis näo et lähevad niisama kuskile jõlkuma või sõpradega õlut libistama, tegelikult läksid aga hoopis Viiendasse osakonda tuumaallveelaeva putitama.
Oli üldteada, et üks USA tuumarakett on sihitud Loksa peale. Seetõttu oli ka meie Solnõshka-nimelise lasteaia sõjaline kasvatus tugev, meil oli lasketiir ja minu sõrm oli päris nobe. Kui null-klassi läksime, õppisime ühes tunnis Mõmmi-aabitsast suuri tähti lugema ja järgmises juhatati meid tuumafüüsika saladustesse. Seinale veeti kaart, kus näidatud tuumaplahvatuse tagajärjel tekkivate kahjustuste tsoonid, juurde jagati näpunäiteid, kuidas käituda vastavalt sellele, millises tsoonis sa satud olema. Näpunäited olid praktilised, apokalüpsisele astuti vastu koduste vahenditega: kui toimub tuumaplahvatus, tuleb heita pikali (vähendab lööklaine mõju) ja tõmmata endale peale valge voodilina (valge värv peegeldab tagasi radioaktiivset kiirgust), kindlasti tuleb lamada nii et plahvatuse epitsentri poole on suunatud jalad (sest me ju ei taha vigastada pead). Esimeses tööõpetuse tunnis tegime endile vatist ja marlist kiiritusekindlad maskid, mida pidime alati, alati endaga kaasas kandma. Kuna ma ei olnud loll laps, sain aru et see kaitsevahend pole tegelikult piisav. Niisiis, ühel järjekordsel õppekäigul kohaliku selvekaupluse all asuvasse tuumavarjendisse, kus lastel lubati proovida pähe gaasimaske, võtsime pinginaabriga asja tõsiselt - enamik gaasimaske olid defektsed, kiiritusefiltrid läbitorgitud või siis umbe läinud, me proovisime läbi hulga torbikuid, enne kui leidsime ühe, mis täiesti töökorras. Libistasin selle tunni lõpus vaikselt seljakotti. Pärast kooli läksime metsa, pinginaaber teadis ühte kändu, mille sees oli paraja suurusega õõnsus. Sinna peitsimegi kiiritusefiltri.
Mõni aeg hiljem läksin pinginaabriga tülli. Väga tülli. Mispeale ma hiilisin metsa, võtsin puuõõnest kiiritusefiltri ja lõin naaskliga sinna mõned augud, seejärel panin filtri puuõõnde tagasi. Kodus tegi vanaisa pannkooke, need olid head, kuid veelgi parem oli mõte sellest, kuidas puhkeb sõda ja meie külale vistakse tuumapomm, minu pinginaaber tõmbab kopsud veel saastumata õhku täis, jookseb metsa, haarab puuõõnest filtri ja surub selle suule, arvates et on pääsenud, aga see ei aita, hahahhaaa, see ei aita, ja siis kui radioaktiivne saaste tungib tema kopsudesse, saab ta aru, kui suur viga oli minuga tülli minna.