Koosolek. Kohtume ministeeriumi pika laua taga. Ministeeriumi juhataja on sõbraliku ümmarguse näoga vanaproua. Nagu vanaema. See vanaema, kes enne oli hunt ja hakkas vanaemaks pärast seda, kui oli päris-vanaema ära söönud. Tema paremal käel istub asetäitja - pikk kõhn keskealine vamp-ametnik, üleni mustas, v. a. kuldsed käevõrud, meenutab Krista Kodrest. Juurde tuleb veel trobikond anonüümseid ministeeriumitibisid. "Meil on siin demokraatia, me tahame, igaüks saaks arvamust avaldada," selgitab Vanaema.
Arutame kampaania läbiviimist. Tutvustan meiepoolset nägemus. Vanaema kuulab, on väga joviaalne, noogutab, ütleb tubli, tubli. Aegajalt pöördub oma tibikarja poole ja küsib midagi stiilis: "või mis teie arvate?". Tibikari vaatab siis veidi segaduses ringi ja hakkab noogutama. Saan presentatsiooniga ühele poole. "Tubli. Võtke nüüd kommi, noormees," ütleb Vanaema ja ulatab minu poole suure assortiikarbi. Võtan kommi. Vaikus. Tibid vaatavad ringi. Vanaema noogutab. Tibid hakkavad noogutama. Aga Vamp ei nooguta kaasa. Ta lööb sõrmed käevõrude kõlinal kokku, tema näole ilmub skeptilne muie, nagu sõjamaaling. Ja ta alustab: "See kõik on ju tore, aga minu meelest peaksime keskenduma hoopis tööle lastega...."
Vanaema reaktsioon on kiire ja hävitav. "Kullake," ütleb ta oma asetäitjale hoolitsevalt, "sa ei saa ju praegu lihtsalt aru, onju". Vambi mustad küüned tungivad krõbinal nahktooli käetugedesse, sügavale naha sisse. Aga suu ununeb lahti. (Tahaksin pärast lähemalt uurida, et kas küünejäljed on toolinahal ka hästi näha, kuid ei teki võimalust)
Vanaema sirutab uuesti minu poole kommikarbi: "Võta veel kommi, need on väga head". Võtan kommi.

TIPP ja TÄPP

Õhtul kodus kerisin rulookardinad alla ja kustutasin tuled, ainult väikse lambi pliidi kohal jätsin põlema. Kõndisin närviliselt edasi-tagsi. Nii, nüüd on vaja leida sobilikud atribuudid. Vaatasin peeglisse, mul oli seljas tiigripildiga T-särk. See sobib küll. okei, tegin ühe punase Marlboro, püüdsin võimalikult kopsu tõmmata, kõndisin mööda tuba. Okei, makk sisse, plaat peale. Kõigepealt panin Black Devili aga võtsin selle kohe välja - polnud see, täna mitte. Äkki mõni keskkolliaegne black-metal kassett? Ei hakka otsima - liiga kaua ei tohi kohmitsema jääda, muidu langeb konditsioonist välja. Olgu, kasutame kindlapeale meetodit - Grünbergi Ball - see on garanteeritud käimatõmbaja. Vajutasin PLAY. Väga hea. Sobib. Kõndisin kiiremini. Keerasin makinuppu valjemaks, see ei läinud enam, käis tühjalt koha peal ringi. Keerutasin makinuppu ja ümisesin valjenevalt. Midagi oli veel puudu. Panin pähe vanaisa karvamütsi. Just. Kuulasin Balli 8 korda järjest, huilgasin kaasa. Siis lasid naabrid uksekella. Ma ei viitsinud avama minna, ainult tegin neile suuga TRRRRRRRR vastu. Siis keerasin muusika maha ja pidasin veidi vahet. Siis panin peale Suicide live-plaadi, keerasin volüüminupu tagasi põhja ja kuulasin viis korda järjest lugu number 4 (harilikult ongi kõige paremad lood plaadil kas neljandad või üheksandad). Olin konditsioonis, istusin põrandale ja mõnulesin. Vaatasin peeglisse ja mõtlesin "mina". See oli mõnus mõte. See tegi head, mõtlesin veel "Mmmmm...mina...mina....mina". Mõtlesin eesseisva perfoka detailidele, kerisin läbi erinevaid variante. Siit ja sealt jäid pinnale parema jupid, mis hakkasid omavahel üheks loogiliseks looks liituma, taustale tekkis sobiv soundtrack - see kõik nägi lõpuks välja nagu eriti rokkiv muusikavideo. Nii. Valmis. Käes. Tipp. Nüüd tuleb ennast kiiresti tagasi, välja tõmmata, enne kui ära tüdinen, siis poleks kogu üritusest mingit kasu. Keerasin oma peas kerival muusikavideol saundi maha, loopisin välja efektsed makrokaadrid, jätsin ales ainult ühe vaatepunkti. Vähe. Siis mõtlesin näitusesaalile. See on 55 meetrit korda 65 meetrit korda 19 meetrit kõrgus, mis teeb siis kokku 68 000 kuupmeetrit. Minu kõrgus on 1, 76 meetrit ja ruumala 0,3 kuupmeetrit. Joonistasin selle kohta ruudulisele paberile skeemi. Ma olin väga väike. Peaaegu olematu. Täpp.
See toimis. olin jälle adekvaatne, töövõimeline ja lõõrid olid kenasti puhtaks löödud. Mõtted jooksid sirinal, perfokaga oli nüüd asi selge. Kirjutasin märkmikusse üles, lisasin mõõdud. Hea kerge tunne, mõte muudkui liikus. Puhtaksraputatud torudest tuli heldelt lisa. Veel supsas pähe üks uus perfokamõte - mille panin samuti kirja, et sellega edasi töötada, siis üks reklaamiidee, mõned mõtted konverentsiplakati suhtes ja suurepärane, tõesti, vaimustav lahendus kataloogi layoutile (pole küll näinud, et keegi oleks NIISUGUST skeemi kasutanud). Tubli poiss, hea saak.
Siis tegin suitsu ja lugesin närvide rahustuseks "Kultuuride kokkupõrget", enne kella nelja sellise adrekalaksuga nagunii magama ei jää.