San Cristobal, 5. päev

Linn põleb. Keeran ümber nurga ja tunnen, kuidas kuumalaine mind näkku tabab. Tänav on tihedalt inimesi täis, ühed trügivad tulekahjupaigale lähemale, teised trügivad sellest eemale. Üle inimeste peade, kuskilt keskväljaku kandist paiskuvad öötaevasse eredad leegid, rullivad end kokku ja lahti, kerkivad tulepilvedena üles ja pudenevad sädemevihmana alla tagasi. Valin väljaku suunas liikuva inimhoovuse ning hakkan tasapisi sündmuste keskme poole kanduma. Edasi liikudes muutub kuumus tugevamaks, valgus eredamaks, inimhäälte suminaga liituvad tuletõrjesireenid. Triivin keskväljakule, seal rahvavool aeglustub, hakkab väiksemate, mõnekümnepealiste pööristena hargnema ning lõpuks settib enamus inimesi paigale poolringi ümber valitsushoone – seal ongi action. Tuletõrjujad sibavad ümber erepunaste tuletõrjeautode, rullivad nobedalt lahti voolikuid, keeravad kraane, suunavad veejugasid. Kuid pritsimeestega on kaasas veel üks spetsialist. Tema ei torma leekide keskele, tema ei haara kustutit ega sikuta voolikut. Selle asemel lükkab ta autost välja kõlarid, veab kaabli, ühendab võimuga, seab kesksele kohale püsti mikrofoni, sätib mikrofoni taha kasti, ronib selle otsa ja hakkab õhtut juhtima: “Damas i Gaballeros, Ladies and Genetelmen, San Cristobali residendid ja turistid, meie kauni linna kallid külalised. See, mida te näete, on tulekahju. Kuid pole põhjust muretsemiseks, sest kohal on San Cristobali tuletõrjeekipaazh. Ma palun - aplaus!” Seejärel annab ta ülevaate kohaliku tuletõrjekomando ajaloost, märgib neile osaks saanud ametialast tunnustust ning loetleb suuremaid töövõite – San Cristobali Lastehaigla, San Cristobali Püha Vere Kirik, teatrihoone, mitmed muuseumid, valitsusasutused, hotellid ja muidugi lugematul hulgal väiksemaid objekte ning eramaju. Nad on neid kõiki kustutanud. Seega, tõesti, ei mingit põhjust muretsemiseks. Sissejuhatus tehtud, asub õhtujuht kommenteerima jooksvat kustutustööd, selgitab toimuvat ning juhib seejuures tähelepanu tuletõrjujate professionaalsusele ning vaprusele. Ja tõesti – vaprad ning osavad pritsimehed saavad tule kiiresti kontrolli alla, tulekolle isoleeritakse ning vähem kui tunni ajaga on leegid kustutatud. “Ma palun – üks vägev, vägev, vägev aplaus San Cristobali tuöetõrjujatele!” Tuletõrjujad joonduvad rivisse ning teevad kummarduse.
Sellega pole üritus veel lõppenud – eduka kustutustöö tähistamiseks tuuakse välja ilutulestikuraketid. Vaatan, kuidas värvilised tulesabad vininal taevasse sööstavad, plahvatavad kunstipäraselt ning sajavad siis sädemetena katustele, või siis põrkuvad raketid paukudes vastu majaseinu, paar tükki lendab otse vastasasuva katedraali pihta. Naasen hotelli, topin kõrvadesse tropid, üritan magama jääda. Väljast kostab jatkuvat paugutamist.

Ärkan poole lõuna paiku. Unerezhiim on endiselt paigast ära ning uperpallitab omasoodu, ignoreerides igasuguseid ajavööndeid ja kellaosuti liikumist. Ajan ennast püsti ja hakkan asjalikuks. Tänane programm: otsida kontakte zapatistidega. Lähen internetipunkti – ei midagi. Seejärel postkontorisse helistama – ei midagi. Programm täidetud. Tulemus - nagu ikka, null. Longin tülpinult tagasi kesklinna poole. Minust kihutavad huilates mööda politseimaasturid, kastides istumas kuulivestide, kiivrite ning näokatetega eriüksuslased, automaaditorud püsti, näpud päästikul. Nagu juba tean, ei tähenda see, et midagi toimuks – see on lihtsalt Mehhiko valitsuse arusaam sellest, kuidas anda turistidele teada, et kõik on korras.
Olen saatnud Victorile (kontoriametnik Victor, endine zapatist) korduvaid meile, ta ei vasta, iga päev helistan talle, ta ei võta toru, hankisin kohaliku numbri ja helistasin selle pealt, ikka ei võta toru. On aeg endale tunnistada, et edasine helistamine ja meilimine on mõttetu. Sest Victor ei kavatsegi vastata. Oleksin pidanud seda arvama, tema hirmunud olekust, kidakeelsusest, minemakippumisest. Oleksin pidanud kohe aru saama, et ta võib mulle lubada mida iganes, aga tegelikult laseb ta esimesel võimalusel jalga, poeb peitu, teeskleb surnut. Kuradi nahahoidja. Valelik argpüks. Revolutsiooni reetur. Ja mina ise – mina ise ei oska nüüd enam midagi teha. Sitsun siin San Cristobalis juba viiendat päeva ja see hakkab ausaltöelda ikka täiega ära viskama. Ei mingeid zapatiste, ainult turistid, ei mingit revolutsioonilist tegevust, ainult turistiatraktsioonid. Mõttetu. Mõt-te-tu. Tajun, kuidas tühjusetunne hakkab hinges tasapisi võimust võtma. Võibolla peaksin minema neile meditatdsioonikursustele, mida hotellis pakutakse? See peaks ju mõttepuuduse ja hinge tühjusega hästi kokku sobima. Või siis hoopis papmasheekursustele, mida samuti hotellis pakutakse? Võibolla peaksin Bibile meilima ja ette kandma, et Victor ei tee koostööd, paluma, et ta Victori suhtes midagi ette võtaks? Kas Bib viitsiks sellega niipalju tegeleda? Vaevalt. Pealegi on Victor tõenäoliselt juba maalt lahkunud, identiteeti vahetanud ja vuntsid maha ajanud. Tüütu. Tüü-tu. Kõmbin mööda teed ja tigetsen omaette. Kogu see jälgede ajamine, mööda Mehhikot edasi-tagasi ringisõitmine - ja siin ma nüüd olen, ja kuskil siinsamas lähedal on ka zapatistid, ainult, et ma ei tea, kus. Ja ei saagi teada. Ja selles kõiges on süüdi Victor the Betraitor. Ja mina ise – mina ise pean lihtsalt sellega leppima. Ja endale vähemrevolutsioonilist meelelahutust otsima. Ohh jahh, tagasi hotelli ja siis papmasheekursustele.
Minu kõrval peatub takso. Olgu pealegi, võtame takso. Seda kiiremini papmasheega mäkerdama jõuan. Istun autosse, juht jääb ootama, et ma ütleks talle aadressi. “To zapatistas,” viskan tujutult nalja (hea nali, eksole). “Si, Senior,” ütleb taksojuht ja lükkab käigu sisse.