Tulgu Kuningriik

Vastavalt muutunud maailmamajandussituatsioonile profileerun ümber akadeemikuks. Kuna paar aastat tagasi ilmutas lähenev maailmamajanduskriis ennast mulle unenäos, siis alustasin ümberorienteerumist kapitalismilt kultuurkapitalismile tegelikult juba aegsasti. Ja nüüd, kus kriis on käes, olen ma valmistunud. Nüüdseks olen jõudnud omadega sinnamaale, et hakkan sisenema järgmisesse faasi - ma loobun palgatööst. Zen-kapitalistlikust vaatepunktist tähendab see, et avan töö ja tasu vahelise suhte vabaks tõlgendamiseks ning muudan sellega enda tehtava töö hindamatuks. 

Peale selle vahetan ma Vabariigi Kuningriigi vastu.


Ministeeriumi suures saalis antakse üle Underi stipendium. Kultuuriminister ütleb: "Palju õnne Kunderi stipendiumi saamise puhul!"
See on ministri poolt huvitav teemaarendus. Mõtlen, millele või kellele ta selle sõnademänguga viitab? Ma oletan, et see on jada, kus on antud algus, mille põhjal tuleb tuletada õige vastus:
Under -> Kunder -> ........

Lahendan jada. Muidugi viitab minister Gert Kanterile.
Under -> Kunder -> Kanter

Ministri käepigistus on soe. Ka direktori käepigistus on soe. Direktor annab mulle Eesti Kunstimuuseumi kuldkaardi. Mina annan allkirja. Juhataja kohusetäitja annab mulle roosi.

Niisiis, on mul nüüd Kuningriiki minekuks kaasa antud kolm maagilist eset - raha, roos ja kuldkaart.
Roos närtsib, see läheb esimesena. Raha saab ka mingi aja pärast otsa, kusjuures, ma arvan, et palju kiiremini kui ma arvan. Kuldkaart aga jääb. Sellel kaardil on minu nimi ja see kaart kaotab kehtivuse siis kui mina suren. See kaart tagab mulle elu lõpuni tasuta sissepääsu kõigisse eesti Kunstimuuseumi filiaalidesse ja ükski piletimüüja ei tohi mind takistada ega ükski saalivalvur mulle hõlma hakata. See on väga praktiline, sest nüüd, kus ma Vabariigist lahkun ja Kuningriiki elama asun, nüüd kui ma oma korteri ära annan (penthouse kesklinnas, kõigi mugavustega, eriplaneering läbi kahe korruse, vaade pargile), siis tegelikult ju ei jäägi mulle enam kodu ega kohta, kuhu tagasi tulla. Niiet, võibolla siis, kui väga on vaja kodumaad väisata, võibolla siis ma võtangi oma kuldkaardi välja ja ööbin näiteks Adamson-Ericu majamuuseumis. Või Niguliste kirikus.


Järgmisel päeval tegelen kapitalitehingutega. Ministeerium konverteerib minu sümboolse ja kultuurilise kapitali ümber virtuaalseks rahaks ning see lähetatakse elektrooniliselt minu kontole, mille avasin pangas, mida enam ei ole.
Lasen kadunud Hanasapangal kogu konto üle viia Briti korrespondentspanka ning muuta arveldus naelapõhiseks. Loogika on selles, et kuigi hetkel pole võimalik ennustada ei seda, kas kroon devalveeritakse või mitte, ei seda, kas Swedbank peab vastu või mitte, ega ka seda, kas brittide drastilised sammud oma majanduse ergutamiseks osutuvad geniaalseteks või katastroofilisteks. Võiks öelda, et kõigi kolme puhul on võimalused fifty-fifty. Ja panustades briti rahandusele, jääbki võimaluseks võita või kaotada 50-50. Kuid, hoides krooni-arvet Rootsi pangas, liidab see kaks riskitegurit - Eesti panga ja Rootsi Swedbanki - ning tõenäosusteooriat rakendades jääb võidushansiks sel juhul 33% ning kaotuse omaks 66%. Seega, praeguses finantssituatsioonis on kõige mõistlikum konverteerida oma kultuuriline kapital briti naelteks. Seda enam, et naela vahetuskurss on praegu erakordselt soodne.

-----------

Õhtul vaatan youtubest klippi, kus esineb erakorralise avaldusega Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.
President ütleb, et meie pole süüdi. President lahkub ja kaadri täidab Apple korporatsiooni logo. Klipi lõpetuseks näidatakse veel Vene tsaari suvilat - seal elabki nüüd meie president. Jah, suvilarajoonides ikka juhtub, et talvel, külmal ajal, kui pererahvas tagasi linna kolinud, et siis murravad asotsiaalid mõnda suvemajja sisse ja sätivad ennast sinna mõneks ajaks elama. Ega see kena tegu ei ole, aga parem ikka kui surnuks külmuda. Küllap, kui seda kaadrit Kadrioru lossist hoolega vaadata, siis leiaks sealt üles selle katkise aknaruudu, selle koha, kustkaudu sisse on mindud.

Muljeid konverentsilt

Konverents oli mõõdukalt ebahuvitav. Tegelikult oli probleem muidugi peamiselt sdelles, et nemad rääkisid ja mina kuulasin. Mulle meeldib vastupidi. Nihelesin. Mõtlesin, kas oleks kuidagi, viisakalt ja tagasihoidlikult võimalik juhtida tähelepanu oma tagasihoidlikule isikule. Ettekandeseeria lõpetas James, kes tegi presentatsiooni oma iidolitest – mingid britid 60test. Kes olid ühtaegu suurepärased disainerid ja suurepärased kunstnikud. Ja lisaks sellele ka kommertslikult edukad disainerid, kes töötasid koos suurte korporatiivklientidega. James lõpetas oma ettekande nukra tõdemusega, et sellised titaanid jäävad minevikku, tänapäeval pole midagi niisugust võimalik. Võitlesin sooviga hüpata püsti ja rebida särk rinnalt lõhki. Paljastamaks hunti lambanahas. Surusin selle tungi alla.

Konverentsi kõige harivam osa oli tagasiteel lennukis loetud ajakirja Time restoraniarvustus. Nimelt, seoses majanduslangusega on uus trend restoranibisnesis, et meisterkokad töötavad oma kodus ja pakuvad külastajatele hõrgutisi oma köögis. Pärast pesevad nõud ise ära. See annab vahetuma kontakti publikuga, vaba suhtlus, meisterkokk loivab ringi dressipükstes ja kuulab Slayerit ning küpsetab ainult seda, milleks parasjagu tuju on või mida külmkapist leidub. Kuid see ei ole kaugeltki piir. Publikuga on võimalik saavutada veelgi vahetum kontakt. Grupp radikaalseid meisterkokkasid on otsustanud loobuda restoraniseinte steriilsest vaikusest ning on suunanud oma tegevuse otse tänavale. Sinna, kus elu tegelikult käib. Need kokandusgurud liiguvad riingi treileritega ning pakuvad tippklassi delikatesse möödujatele otse autoknast.

Kuid tõeline ilmutus peitis ennast Time trendirubriigis. Siit see tuleb: Karl Lagerfeldi jakk, mis on valmistatud LEHTKULLAGA KAETUD KARUSNAHAST! Ma ei liialda, kui ütlen, et see jakk on valgustuslik - just siis kui lootus oli kadunud, just siis kui tundus, et me peame hakkama käituma mõistlikult, säästma ressursse, taaskäitlema ja elama planeediga käsikäes. Siis, sellel inimkonna kõige pimedamal tunnil tõusis püsti Karl Lagerfeld ja näitas, kes on looduse kroon. Screw the economic depression! Screw the environmentalists! Jah, kallid kadumisohus loomad, kui te juba arvasite et head ajad on tulekul, kui te arvasite, et te olete nüüd inimeste sõbrad, et teist tegelikult hoolitakse ja et kõigile hullult läheb korda pandakarude suguelu, siis eiei, vara rõõmustasite, kiisukesed-kutsukesed. Jajah, teie kuldaeg tuleb. Aga hoopis teistmoodi kui teie lootsite, oi jaa, see tuleb, aga mitte nii nagu teile meeldiks. Lugege, hülgepojad, ajkirja Time ja värisege. Sest teie tunnike on lähedal. Inimkond pole oma viimast sõna veel öelnud. Käes on sügistalvine hooaeg! Ja need vähesed loomakesed, kellel õnnestub see üle elada, need teadku, et pärast sügistalve tuleb ka kevadsuvi. Ja kevadsuvised trendid on juba hoopis teisest mastist. Need on hoopis teised trendid, need on sellised trendid, mida teie teada ei taha, oioi, see on kollektsioon, mida te uneski ei julge näha. Ütleme nii - kevadsuvel lähevad ka koerad ja kassid loosi.

Muide, on olemas vähepopulaarne evolutsiooniteooria, mille järgi evolutsioon toimib vastassuunas. Õigemini on see regressiooniteooria. Selle järgi on kogu fauna mitmekesisus tingitud inimkonna mandumisest. Selle järgi on loomad allakäinud inimesed. Nagu ütlesin, pole see teooria eriti populaarne, kuid faktid räägivad iseenda eest. Võtame näiteks karu – tugev küll, aga rumal. Rääkida ei ole temaga millestki. Umbes nagu karvane Värnik. Vihmauss on muidugi äärmuslik näide – ühtaegu selgrootu ja rumal. Loll, oled vihmauss, loll! Ja nõrk oled sa ka!

PS: vaalad on paksud.