Püha Linna elanikud.

“Siin on imeilus, kliima on ideaalne, mäed, jõed, kõike on, ümbruskonna metsad on täis vanu templeid - ja ometi on siin nii vaikne ja rahulik. Ja tead, miks see nii on? Sest Tepotzlan on püha linn. Ja riigi seadused siinkandis ei maksa,” seletab Dona: “Siin on omad seadused. Kogukonna seadused. Need ei ole kuskil kirjas ja keegi pole neid välja öelnud, aga need on ainsad seadused, mis siin maksavad. Neid tuleb tundma õppida, muidu ei saa siia jääda. Tuleb püüda neid aja jooksul ära tabada. Ja mis peaasi, tuleb olla tasakesi ja ettevaatlikult.”

Dona jätkab: “Näiteks üks mees Mexico Cityst ostis siin mägedes maatükke kokku. Kümne aasta jooksul ostis ja liitis pisikesi maalapikesi, ajas omavalitsustega asju, maksis vajalikele ametnikele jne. Kuni lõpuks oli tal olemas nii maa kui vajalikud ehitusload – Voila! Siia tuleb golfiväljak! Selle peale kutsusid kohalikud elanikud mehe välja ja lasid ta maha. Läksid mõned aastad ja tuli üks teine mees, tahtis hakata rajama siia mägiraudteed. Tema oli kavalam, tegi enne riigiosalusega firma. Selle peale kuulutas Tepotzlan ennast Mehhiko riigist sõltumatuks. Linnarahvas barrikeeris teed ja pani välja patrullid, kättesattunud riigiametnikud võeti pantvangi. See kestis kolm aastat. Kolm aastat piiras sõjavägi linna, aga siseneda ei julgenud. Ja linnas oli kogu see aeg pidu – ümberkaudsed külad saatsid toitu, Punane Rist oli kohal, zapatistid tulid üheksa suure bussiga, piiskop õnnistas rahvast, mehed ei käinud tööl ja lapsed ei käinud koolis, muudkui aga peeti poliitilisi miitinguid, lauldi kirikulaule ja lasti saluute, Kolme aasta pärast andis Mehhiko riik järgi ja tühistas raudteeprojekti. Ning Tepotzlan omalt poolt muutus tagasi endiseks. Uniseks väikelinnaks keset neitsilikku loodust, mis justkui ainult ootaks, et keegi hakkaks siinkandis midagi suurt ette võtma. Ja küll varsti tulebki jälle keegi, kes proovib. Sest koht on ju ilus.” Dona teeb pausi, et ma saaks loo moraali seedida.

Seedin. Ja jõuan järeldusele, et Dona tunneb zapatiste. Küsin: “Sa siis tunned zapatiste?”

Dona ilmes väljendub kerge pettumus. “Jah,” venitab ta puiklevalt: “Ütleme nii, et siinkandis on palju inimesi kes teavad kedagi. Või on kunagi kuskil olnud. Aga sellistest asjadest ei räägita. Sest igal pool on kõrvad. Seintel on omad kõrvad ja ka mägedel on omad kõrvad. Siin tuleb olla tasa ja targu, tuleb otsida tasakaalu.” Dona väljendab veel mõnda aega krüptilisi mõtteid tasakaalust, kogukonnaseadustest ja kõrvadest. Mõtleb siis ümber ning peab põhjaliku loengu Mehhiko sisepoliitikast, zapatistide tõusust ja langusest ja sellest, miks Subcommandante Marcos pärast 2005 aastat kaotas Dona silmis suuresti oma kredibiliteedi. Lõpuks teeb Dona mõned kõned ja annab ühe meiliaadressi – see on pealinna punkar Bib, kellest Dona kasvatas aastaid tagasi ökopunkari ning kes Dona teada peab nüüd Mexico Citys suurt ökokommuuni, mille keskuseks on klubi The Under. Bib tunneb kõiki City anarhiste ning nende hulgas ka gängi nimega Martial Art Anarchists (kellede ideoloogia siis seisnebki võitluskunstide ja anarhia ühendamises, lihtne ja geniaalne, eksole). Ja see grupp turvas Subcommandante Marcost, kui too aastal 2000 pealinna väisas. Lõpetuseks annab Dona vaatamiseks paar videot – täisvarustuses, neetide ja erepunaste harjadega punkarid ehitavad kohaliku kogukonna jaoks ökokäimlat, istutavad puid ja viimaks õpetavad kambale USA realityshow-staarikestele, et prügist saab valmistada...nooo, mis te arvate, mida?...mida saab prügist valmistada? Prügiinstallatsioone muidugi!

Järgmisel päeval lahkun HuaHuaQuiotest ja hääletan linna poole. Peatub ilus hõbedane maastur, roolis rõõmsameelne vanamammi. Tema nimi on Debora, ta räägib perfektset inglise keelt ja temast õhkub sellist erilist karismat, mis on omane vaid mõnedele vanainimestele (viimati nägin suurt kontsentratsiooni selliseid vanainimesi Courtiaud Instituudi korraldatud Darwini seminaril, kuhu olid kutsutud rüütliks löödud professorid jms seltskond). Debora elas vahepeal pikki aastaid Euroopas, kuid nüüd, enne surma, otsustas tulla tagasi kodumaale ning ostis omale maja püha linna Tepotzlani lähedal. Aga Debora ei tulnud tagasi mitte tühjade kätega. Oh ei. Ta tõi võõrsilt kaasa ühe väga erilise taime, taime, mis muidu kasvas vaid Himalaja nõlvadel. “See on täiesti fenomenaalne, praktiliselt kõik selle osad on raviva toimega. Aga mis kõige tähtsam, tema juured puhastavad vett – võtad ämbritäie kõige räpasemast ojast, paned sinna sisse taimejuure ning mõne aja pärast on kogu saaste põhja settinud ning peal on puhas joogivesi!”. Viimased aastad ongi Debora tegelenud oma imelise taime kasvatamise, propageerimise ja levitamisega kohalikes külakogukondades – seal, kus joogikõlbulikust veest kõige suurem puudus. “Kohalikud peavad mind nüüd mingit sorti jumalaks. Keegi ei ütle mulle Debora...või tädi...või vanaema...kõik ütlevad – Jumal tuleb! Tere, Jumal! Aitäh, Jumal! Head aega, Jumal! See on ausaltöelda natuke väsitav.” kurdab Debora. Auto peatub, ronin välja. Mina lähen paremale, Debora pöörab vasakule, mäkkeminevale teele. Mäe jalamil on indiaaniasulad, mäe tipus valendab Jumala modernistlik villa.