Brian

Brian on 45 aastane, kuigi ma poleks esimese nägemise järgi tema vanuseks pakkunud mingil juhul rohkem kui 30. Briani lapsepõlv möödus koos isaga mööda USAt ringi sõites – tema old man oli rändpreester, kes liikus linnast linna ja kuulutas kohalikes kirikutes jumalasõna. Olles muide, üks esimesi, kes juba 70tel eksperimenteeris seejuures video- ja kompuutertehnikaga – kõne ajaks püstitati padre selja taha kolm videoekraani, kuhu ta rääkimisega samaaegselt miksis algelise arvuti abil religioosseid visuaale. Edasi läks ootuspäraselt – Brian hakkas religiooni vihkama. “If there is a God, then he at least has a serious communication-problem,” ütleb ta selle teema kokkuvõtteks. Kuid religiooniga kaasnev kogukondlikkus jäi Brianile südamelähedaseks. 5 aastat tagasi ostis Brian Mehhikos rancho ning ning asus arendama ökokommuuni. Mis, nagu ma aru saan, tähendas seda, et ta ehitas oma maalapile aina uusi maju, töötas välja kommuuni juhtimise korra, mis tähendas muuhulgas otsuste vastuvõtmist konsensuse alusel, conflict managmenti ja kõigile liikmetele tagatud võimalust anonüümseks eriarvamuseavaldamiseks. Aga kogu kogukond koosnes ainult temast endast. Tasapisi hakkas Brian ära keerama, sellest ajast pärineb ka suur hulk enesabiõpikuid kommuuni raamatukogus. Üksinduse peletamiseks pidas Brian online-ajakirja, kus ta iseendale environmentalistlikku mõtteviisi propageerivaid artikleid kirjutas. 2 aastat tagasi sõitis tema juurde Maria (26, õppinud füüsikat ja teoloogiat, vaimustunud Briani ajakirjast). Nüüd läheb kogukonnaelu tasapisi ülesmäge, lisaks Mariale oli seal praegu juba ka kamp teismelisi tüdrukuid. Ja Brian rääkis õhtustel koosistumistel sellest, et ta ei soovi, et teda jumalaks peetaks. Nii et asi võtab ilmet.

“Ei, me ei lase neid sisse”, teatab Brian resoluutselt. Kommuuni väravate taga tungleb sadakond inimest, enamvähem korraliku välimusega, keskklassi perekonnad. “Rääkigu mis nad tahavad, neid tegelikult ei huvita environmentalism, nad loodavad siit lihtsalt ajutist mugavat varjupaika, põgenevad siia Mexico Cityst seagripi-epideemia eest, muud huvi neil ei ole, rääkimata keskkonnateadlikusest.” põhjendab Brian oma otsust.

Põgenikud tammuvad veel mõnda aega nõutult väaravate taga, mõned hakkavad siis metsa alla telke püstitama, teised püüavad oma autosid veidi kodusemaks muuta. Jõuga sisse tungida ei üritata – ikkagi tsiviliseeritud pealinnainimesed, hillitsetud keskklass, loomastumine võtab neil veidi aega. Pealegi valvab kommuuni territooriumit 10 suurt süsimusta põrgukoera. Koerad on tegelikult sõbralikud, aga väljendavad seda koos karjas lõrisedes külaliste peale tormates - ja see on muljetavaldav vaatepilt. Lisaks käituvad nad veidi ekstsentriliselt, võides näiteks ühtäkki, ilma ühegi nähtava põhjuseta hakata hakata ulguma, tühja koha peale närviliselt lõrisema, seejärel omavahel purelema ja maas vähkrema. Pakun, et see on liigse taimetoidu ja intsesti tagajärg – nimelt on nad kõik pärit ühest tiinest emasest, kes tõi ilmale isase kutsika, kellega ta siis veel tegi kutsikaid, kes siis samuti asusid läbisegi, vendade ja õdedega, isade ja emadega, verepilastuslikesse suhetesse. Nii saigi ühest mustast koerast 10 musta koera. Kuni Brian otsustas sellele Soodomale lõpu teha ja steriliseeris oma koerakarja.

Hakkab hämaraks minema, kommuuni piirava okastraataia tagant paistavad põgenike lõkketuled. Olukord on esialgu rahulik, kuid Brian on siiski pisut närviline. Ta toob välja professionaalse sportvibu ja asub laskmist harjutama. Seejärel teeb Brian mullegi ettepaneku kätt proovida ja jääb tulemusega väga rahule: “Sa oled neist,kellele ma laskmist õpetanud olen, ülemise 5 protsendi hulgas.” Olen selle kiituse üle väga uhke. Olen kütt. Olen sõdur.

“Olgu, sisse me neid ei lase, aga anname neile väravate vahelt süüa. Taimetoitu.” otsustab Brian lõpuks saalomonlikult.