Kolleegid

11. 20
Helistan Peetrile. "Tsau. Margus siin. Kuule. Kas sa tead, kas täna on mingi riiklik püha? Et nagu vaba päev?"
"Minu teada küll. Vähemalt mina olen praegu kodus."
Selge

12. 45
Telefon heliseb. Peeter. Olen vastates külma häälega, ngu mul oleks kiire. Tegelikult mul pole kiire. Tegelikult ma olen Peetri peale pahane, et keegi teine peale Peetri mulle ei helista. "Tere. Peeter siin. Kuule. Kas mu tütar võib sinu tööarvutiga mängida?" Jah, muidugi. "Okei. Tsau siis."

13. 03

Sõnum. Peetrilt. "Siin sulle üks arvujada. Vaata, kas lahendad ära."

Jada on:

1

11

21

1211

111221

13. 30

Saadan Peetrile vastuse:

312211

13.35

Peeter vastab. "Õnnitlen."

15. 07
Peeter helistab. "Kuule. Selline asi, et kas sa äkki juhuslikult tead, miks Tolstoi "Buratino" kirjutas?"
Ma ei tea. Aga soovitan tal googeldada prantsuse matemaatik Nicola Bourbaki.

19. 28
Peeter helistab. "See oli päris kõva. Aga mul on sulle mõistatus ka. See võiks sulle meeldida. Nii. On ütlemine, eksole, et "põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega". Nii. Aga millega on siis sillutatud paradiisitee?"
"Ma nii küll ei tea, millega iganes, neid võimalikke vastuseid peaks ju olema palju."
"Jajah, on küll palju. Aga mõtle selle peale. Ma ise tegelesin terve nädalavahetuse selle teemaga. Ja lõpuks leidsin ka vastuse. Ma ei ütle seda sulle. Aga see tundus kõige loogilisem. Küsimus ise pärineb muidugi Piiblist. Ja vastuse leidsin ka Piiblist, seda võin sulle öelda."
"Ma oletean siis, et õige vastus sisaldab endas kuidagi sedasama küsimust?"
"Sinnapoole. Aga mõtle välja."

23. 56
Helistab Peeter. "Peeter siin. Mul on nüüd selline asi. Võibolla sa oskad seda seletada. Aga ma näen maailma üksikute piltidena."
"Et nagu slaidshõu?"
"Nagu slaidshõu. Veidi aega tagasi hakkas. See on päris huvitav. Kui ma siin sinuga räägin, siis ei ole, aga kui kõrvale vaatan, siis näen jälle stop-kaadritena."
Kõlas põnevalt. Sobran mälus, aga mulle ei meenu küll, et ma sellisest tajuhäirest varem kuulnud oleksin. Suudan ainult välja pakkuda, et äkki ta seisab hiiglasliku videoekraani ees. Ei, ta seisab bussipeatuses. Pakun välja, et äkki tema tajumotoorika võime sooritada sujuvat gestalthüpet on pärsitud. Kuivõrd ma ei tea gestaltpsühholoogiast mitte midagi, jääb mu vastus ka mulle endale täiesti arusaamatuks. Tunnistan, et ma ei suuda temaga toimuvat seletada.
"Okei," on Peeter pettunud. "Kuule. Aga ma vaatan, kui ma peaks omadega väga perse kukkuma, siis ma helistan sulle uuesti. Aga ma arvan, et ma ei kuku."