Sõjaturism

Eile õhtul sain kettkirja, kus teatati, et Tallinna lennujaamast väljub 24 tunni pärast erilennuk Gruusiasse, eesmärgiga läbi viia humanitaarmissioon. Lahingutegevust välditakse, aga valmis tuleb olla ka tule alla jäämiseks. Teadet soovitati levitada ainult sõprade hulgas. Kontaktaadressid viitasid Eesti Reservohvitseride Liidu kodulehele. Ühesõnaga, nagu ma sellest välja lugesin, on rahvuslikult meelestatud paramilitantidel kavas minna tegema inimkilpi sõjaalustajale Saakashvilile. Ettepanek oli ahvatlev. Ma pole varem Gruusias käinud, ma pole varem sõda näinud. Juba mõte sõjakoldest tekitas minus meeldiva adrenaliinitulva. Tundub, et üksielamine on hakanud mõju avaldama. Mul on testosterooniülejääk. (See lööb välja pisiasjades. Näiteks eile trennis ei osanud piiri pidada ja rebestasin oma jalalihase.) Ja nüüd siis selline peibutis. Sõda looduskaunis paigas.

Helistasin Tarandile: "Tere, minu nimi on Margus. Kas teie otsisite vabatahtlikke Gruusia missioonile? Ma sooviksin missioonis osaleda."
"Tere Margus. Väga meeldiv. Kahjuks on meil juba kõik kohad täis, soovijaid oli väga palju. Aga suur tänu, Margus, teie soov missiooni toetada on meile väga oluline."
"Mis siis ikka, kõike head," venitasin pettunult.
"Järgmine kord," lohutas Tarand.



PS. Illustratiivseks materjaliks.
Kansei-tehnoloogia tegeleb emotsionaalsete käitumisskeemide kaardistamisega. See võib tähendada lihtsat tarbijakäitumis-uuringut, aga seda saab rakendada ka küberneetikas, näiteks eesmärgiga luua tehis-enesetedavus. Siin on Tokyos valmistatud Kansei-robot, kes suudab väljendada emotsioone. Ta on programmeeritud reageerima sõnadele.
Siin on, matemaatiliselt täpne emotsionaalne reaktsioon sõjale.