ESOTEERIKUD

1

Oleme sõitnud juba ligi kolm tundi. Ma ei tea, kuhu me läheme, tean ainult, et koosolek toimub Andrese juures ja et Andres elab jumal-teab-kus metsavahel väikelinnas. Ma tean, et selliseid koosolekuid on neil toimunud ka varem, aga sel aastal kutsuti ka mind kaasa. Väljas tuiskab lumi. Vahepeal tegime mingi vana veskikõrtsi juures peatuse, et veidi soojas ruumis ennast sirutada ja mõned sigarid tõmmata. Veskihoones tuled põlesid, aknast oli näha, kuidas turvamees istus ja vaatas telekat, aga ust lahti ei teinud. Lõgistasime lukku ja hiilisime ümber maja nagu kodukäijad, aga sisse meid ei lastud. Loopisime konid ja tühja taara veskiõuele ja sõitsime edasi. Hakkab tuiskama. Õnneks moodustavad meie seltskonna tuumiku elus edasijõudnud mehed, kelle elustiili juurde käib iseenesestmõistetavalt maastur. Mõtlen, kui hea on, et ma ei taipa autojuhtimisest midagi, vastasel juhul tunneksin ma praegu suurt hirmu - nähtavus puudub, teed on jääs, kiirus suur. On asju, mida on parem mitte teada, magad rahulikult. Toetan pea seljatoele ja magan rahulikult.
"Tead," ütleb Kristjan: "noorema põlvkonnaga on see häda, et nad ei oska teha tasuta tööd. Meil on see võime veel olemas, sest meie mäletame teistsuguseid aegu ja teistsuguseid süsteeme Ja mina tean, ja sina tead, et lõppkokkuvõttes loeb ainult tahe. Ja fanatism. Erialane fanatism. Kõik muu on eimidagi. Aga noortel on idee, et nad võivad saada oma töö eest tasu, neil on ettekujutus õiglase tasustamise võimalikkusest. Selline illusioon võibki kergesti tekkida välismaal pakutavatest palkadest, mis on mõistagi palju suuremad kui siin harjunud ollakse. Siis võib tõesti tekkida tunne, et sa oled jõudnud olukorda, kus sa sooritad tasakaalustatud tehingu, et tasu on töö vääriline. See kõlab ju toredalt, aga tegelikult see on lõks. Sest kui sa tunnistad, et sa saad oma töö eest õiglast tasu, siis tuleneb sellest ühtlasi, et see, mida sa teed, on mõõdetav. Aga kõik, mis on mõõdetav, on tühine, sest iga numbri kohta võib nimetada teise numbri, mis on kümme korda, miljon korda suurem. Mina ei arva kunagi, et mulle tasuti nüüd õiglaselt. Mitte kunagi. Sest niimoodi ei tohi mõelda." Oksad klõbisevad vastu autokülgi. Oleme sõitnud üle nelja tunni. "Mis sa Alvarist arvad?" küsib Marko. "Ma arvan et ta on okei. Talle meeldivad asjad. See näitab, et tal on põhimõtted."
Andrese pleiss ei valmista pettumust. Asulas asub pood nimega "Pood", baar nimega "Baar" ja restoran tulikirjas sildiga "Restoran". Olen sarnast tautoloogiat mujalgi näinud. Teema üle juureldes suudan välja pakkuda kaks võimalikku selgitust. Esiteks - tegemist võib olla niivõrd arhailise asulaga, et see koosneb veel suures osas arhetüüpidest, alg-asutustest, asjadest iseeneses. Teine võimalik selgitus on risti vastupidine - tegemist on endise kolhoosikeskusega, ENSV kolhoosikeskustes aga lokkas teadupoolest postmodernism, ning see, et inimesed käivad einestamas "Restoranis" ning täiendavad oma varusid "Poes", on ehe näide poststrukturalistlikust mõtteviisist.
Ühte krüptilist kujundit püstitab Andrese naine parasjagu kodumaja ette. Ehitis koosneb keradest ning need on asetatud ristikujuliselt. Kolm kera vertikaalteljel, kolm kera horisontaalteljel. Kusjuures ühendatud on nii lineaarne jada (vertikaalteljel suuremale kerale toetumass väiksem kera, selle toetumas veelgi väiksem kera), kui tsükliline jada (horisontaalteljel väiksem kera, suurem kera, väiksem kera). Kerad on valged, ülemise kera sisse on pistetud porgand. Ma saan korraga aru, miks lumememmed on nii populaarsed - sest nende ilu on matemaatiliselt täiuslik.

6. sajandil enne Kristust tegutses Musta mere kandis pütagoorlasteks kutsutute usuliikumine. Sekt oli äärmiselt kinnine ja vägivaldne. On teada, et liikmetelt nõuti ekstreemset distsipliini, eksimused, nagu näiteks liigne lobisemine, olid karistatavad surmaga. Sekti juhi kohta pole kuigi palju usaldusväärseid andmeid, kõik tema arvukad biograafiad on kirjutatud sajandeid hiljem ja on sisuliselt väljamõeldised. Aristotelese teateil suutis sekti liider rännata ajas ja ruumis, üldlevinud on arvamus, et üks tema reitest oli kullast, mõnedel andmetel oli sektijuhil koer, kellega ta vestles, sest pidas teda oma surnud sõbra reinkarnatsiooniks.
Tegelikult pole teada, kas sektil oli üks kindel juht, või on Pythagoras kollektiivne persoon ja sekti juhtis tegelikult nõukogu ning ühte konkreetset Pythagorase nimelist isikut ei eksisteerinudki.
Laialt tuntud Pythagorase teoreem ei pärine pütagoorlastelt - nad küll tundsid teoreemi, kuid selles polnud midagi erilist, sest teoreem oli selleks ajaks juba sajandeid matemaatikutele tuttav.
Sekt tegeles esoteerilise numbrimaagia ning hingede transmigratsiooniga. Kuivõrd rääkimine oli keelatud, suhtlesid nad omavahel numbrite abil, sellest arenes teooria, et numbrid väljendavad kõiksust.
Ühel sektiliikmel õnnestus põgeneda ning teha pütagoorlaste salateadmised avalikuks. Tema suu läbi on teada pütagoorlaste hoiatus mitte süüa ube ning mitte astuda risti üle põikpuu, ka teatas ta, et nad on matemaatiliselt ära määranud ilu saladuse. Pütagoorlased said oma põgenenud liikme kätte, torkasid välja tema silmad ning kraapisid ja kustutasid kõikjalt maha tema nime. Põgenenud sektiliikme nimi pole teada.
Ka pütagoorlaste ilu valem pole säilinud, aga see polegi võibolla oluline, lause "Ilu on matemaatika" on geniaalne ka ilma igasuguse tõestuseta. Vt. ka "Medium is the Message".

Andrese appartmendis, lamades pinksilaual, teeb Marko ettekande. Ettekande sisuks on, et meil on nüüd rahad taga. Kõik, mis vaja, on tellitud ja jääb ülegi. Nüüd saab seada järgised sihid. Need sihid saavad kiiresti paika ja on küllaltki ootuspärased: meie sihiks saab hõivata aeg ja ruum. Kasvatada endale noorem generatsioon järgijaid ja muutuda rhavusvaheliselt tegutsevaks institutsiooniks.
Päeva lõpuks tunnistab Andres, et tal on paranormaalsed võimed. Ta nõustub mulle tegema toniseeriva seansi. Valan endale veini ja lükkan mängima John Mausi. "Ei-ei, nii me küll kuhugi ei jõua," ütleb Andres ja vahetab Mausi Pink Floydi vastu, võtab minu käest veiniklaasi ära ja pistab asemele kohvitassi. "Istu maha." Seanss kestab umbes tund aega. Siis läheme koosolekuga edasi. Kristjani estvedamisel paneme kokku soovitusliku kirjanduse nimekirja. Meie hulgas on mitmeid inimesi, kes õpetavad ülikoolides, nemad peaksid hakkama antud kirjandust õplaste hulgas propageerima.
"Seda, millest me siin täna rääkinud oleme, hakatakse kümne aasta pärast meenutama," ütleb Andres.


2

"Kogu see kamp tuleks laiali peksta! Pooled töötajad vallandada!" vehib Eha supilusikaga. "Eelkõige Valk. Tema sai võetud selleks, et ta om riigikogus sitsuvate sugulaste kaudu rahad ja load hangiks, nüüd on need oemas ja nüüd pole teda enam vaja!"
Eha naeratab tütarlapsele, kes asetab tema ette kausi suppi.
"Sina ju tegeled nende, noh, subkultuuridega. Vot. Siis neid tuleks tuua. Ja seda gräffitit. Seda ka. Aga folki ma ei taha. See mulle ei meeldi." Supilonks. "Aga ma ütlen, ega seal enne ei liigu, kui kõik vallandada, kes vaja. Pooleks tõmmata, ribadeks, välja visata! Kõik kohad on mõttetuid inimesi täis." Supilonks. "Nagu see, kes mul seal kabinetis istus. Õnneks sai see nüüd teise ruumi paigutatud."
"Kuidas tal on, tervis?"
"Ahh, nagu ikka, see ei saa ju midagi tehtud, enne tuleb jälle hullus peale. Tema projektide lappimisega mina küll tegelema ei kavatse hakata. Seda ma ka ütlesin. Et mina ei kavatse sellega koos samas ruumis istuda. Punkt." Supilonks. "Aga tead," Eha muigab kavalalt: "ma mõtlesin välja, mis sellega teha. Sel ju tuleb alati enne hoogu selline aktiivsusperiood, kus ta muudkui sahmib ringi ja tegutseb. Räägib igasugu projektidest ja nii. Eksole. Ega see neid asju kunagi ära ei tee, enne satub alati Wismarisse, aga sahmib kõvasti. Vot. Ja mulle tundub, et sellel on jälle hoog peale tulemas, on siuke, muudkui pakub projekte välja ja silmad muudkui säravad peas. Voot. Ja ma siis otsustasin, et annangi sellele konkreetselt hulga ahiveerimisdokumente läbi töötada. Need seisavad niisama, keegi nendega ju tegeleda ei taha. Ja ega seegi neid ära teha jõua. Aga lükkab nina alla ja vaatab, palju enne järgmist Wismarisse-minekut jaksab ära teha. Liigutused on sel praegu igatahes kiired, muudkui vehib kätega, kui räägib, nagu tuuleveski. Ja silmad säravad."
Eha nõjatub ettepoole ja neratab magusalt, kortsud tea näos joonduvad naerukurdudeks: "Aga sa siis tood mulle neid subkultuure, eksole?"
"Võib mõelda."
"Ohh-ohh, väga tore, väga tore:" rõõmustab Eha ja plaksutab sõrmedega. Tõmbub siis toolil tagasi ning ütleb omaette, justkui mind polekski sealsamas "Nii-nii. Sina oled mul siis kotis. Nüüd oleks mul veel kahte sellist elukat vaja."


3

Angelina klõpsab lahti paurpoindi ja näitab slaidi, mingist räpasest garaazhist, kus keset muud kola seisab suur külmkappi meenutav ese.
"See masin sattus meie kätte juhuslikult. Algul me ei saanud aru, millega meil tegu on. Me arvasime et see on mingit sorti modernistlik skulptuur. Ausalt-öelda kavatsesime selle algul isegi hüljata, sest see asjandus kaalus nii neetult palju."

Beware the Moniac

Bill Philips töötas Uus-Meremaal krokodilikütina. Kui puhkes teine maailmasõda, vaimustus ta filmikunstist. Ta arreteeriti Jaapanlaste poolt ning veetis mõnda aega vangilaagrites. Pärast sõda astus Bill Londoni Majanduskooli, kus puutus esmakordselt kokku Keynesi töödega. 1957 ehitas Bill Philips masina, mida hakati tundma nime all Moniac.
Pole täpselt teada kui palju selliseid masinaid valmistati, välja on pakutud arv neliteist.
Moniac ühendab kapitaliringluse-mudelid hüdromehhaanikaga. See masin on dünaamiline maailmamudel, kus kapital - värvitud vedelike kujul - voolab mööda golbe ja torusid, ühest mahutist teise, otsides tasakaalu. Moniac demonstreerib kompleksseid suhteid selliste makroökonoomiliste muutujate vahel nagu tarbimine, maksud, valitsemiskulud, investeeringud, säästud, intressimäärad, valuutakursid. Ekspordianumast mööda välisturgude-torukesi impordimahutisse, saades vahepeal juurde ja andes ära, läbides erinevaid institutsioone ja organeid, ammutades laenudeanumast ja täites töötusepudelikest. Iga muudatus vooluringis - näiteks maksukraani kitsamakskeeramine - lükkab süsteemi uut tasakaalu otsima - värvilised vedelikunired hakkavad jooksma mööda masina avatud sisikonda, moodustub krüptiline kaleidoskoop, millelt teadlik vaatleja oskab välja lugeda, missuguseid muutusi iga üksik väike ümbersaedistus kogu makromajandussüsteemile põhjustab. Võibolla ei juhtu suurt midagi ja kogu närviline värvidemäng on üksnes virvendus pealispinnal, antud juhul sõna otseses mõttes torm veeklaasis, võibola aga hakkab kogu vedelik voolama inflatsioonianumasse. Mis reaalses elus tähendaks majanduskatastroofi, töötust, nälga, massilist suremust, rahvarahutusi, kodusõda, riigipööret.
Professor Bill Philips püüdis turustada oma masinat kui näitlikku õppevahendit ülikoolidele. Ta esines reklaamklipis. Tal olid pea ümber lendlevad hallid juuksed ja sarvraamidega prillid. Ta ei vaadanud kordagi kaamerasse. Hoolimata masina märkimisväärsest hinnast, tundsid mõned ülikoolid asja vastu huvi. On fakt, et asja vastu tundis huvi ka Ameerika salaluure. On ka fakt, et Bill Philipsi sai mingitest allikatest ootamatu rahasüsti, ettekirjutusega, et professor täiendaks oma masinat, lisades oma majandusmudelisse anuma kirjaga "must turg".
Ühendriikide majandusanalüütikud olid aparaadist vaimustuses ning valitsus kinnitas grandioosse plaani soetada sadu Moniac-masinaid, et ehitada endale ei vähem ega rohkem kui kogu maailma majandusmudel, kus iga riigi jaoks oleks seadistatud spetsiaalne Moniac ning need kõik oleksid ühendatud ühte suurde vedelikuringlusse. Projekt katkes üsna eos, 60te teise poole läbimurded küberneetikas pöörasid investorite ja analüütikute pilgud mujale ning professorl Philipsi värvilise vee automaat ei tundunud ühtäkki enam kuigi seksikas.
Edasi muutuvad andmed kontrollimatuteks ning võivad olla osalt ka väljamõeldised.
Jällegi pole teada, kui palju masinaid Ühendriikide valitsus omandas, aga räägitud on vähemalt neljast. On inimesi, kes kinnitavad, et need masinad olid pidevalt kasutusel, neid lennutati mitmetesse partnerriikidesse, aitamaks Ühendriikide-sõbralikel rezhiimidel enda majandust seadistada. Pärast seda, kui kolonel Carlos Castillo Armas oli tema enda ihukaitsja poolt mõrvatud, võttis Guatemala valitsuskepi üle kindral Miguel Ydígoras Fuentes. Paraadportreel, kus värske riigipea võidukalt naeratades oma kabinetis seisab, on aimata taustal seina ääres seismas mingit suurt seifilaadset eset. Mitmed eksperdid on selles ära tundnud Moniaci. Kindral-president Fuentes on ajalukku läinud oma kummalise reaktsiooniga sellele, kui Guatemala vetest avastati seal illegaalselt traalivad Mehhiko kalapaadid. Kindral Fuentese reaktsioon sellele üsna tavalisele majanduspiraatlusele oli pretsedenditu - kõigepealt saatis ta mehhiko kalurite peale oma pommilennukid, seejärel esitas Mehhiko presidendile ametliku duellikutse. Tema idee järgi pidid nad Mehhiko presidendiga kohtuma Mehhiko-Guatemala piiril asuval sillal, duell pidi läbi viidma dzhentelmenlikult. Kindral Fuentese rezhiim kukutati kolonel Enrique Peralta Azurdia juhtimisel pärast seda, kui ameeriklaste Kuuba-invasioon, mille ettevalmistamises ka kindral Fuentes suurt rolli mängis, 1961 läbi kukkus. Ei kolonel Azurdiast ega tema järglastest tehtud piltidel pole täheldatud midagi, mis võiks meenutada Moniaci.
Pärast idabloki kokkuvarisemist, 90te alguse Ida-Euroopast pärineb mitmeid teateid Moniaci meenutavate seadeldiste kohta. Kinnitatud andmetel ilmus üks selline seadeldis mõned aastad tagasi välja Istanbuli Atatürki-nimelises Majandusinstituudis.

Ja nüüd on siis üks selline ka Angelina käes. Esialgu on kõige pakilisem küsimus, kuidas toimetada see Shveitsist Lätti. Nagu öeldud, kaalub see neetult palju. Angelina selgitab, et tõenäoliselt on võimalik taodelda raha seadeldise transpordiks Euroopa Kultuurifondilt (vt. www.eurocult.eu), esitledes Moniaci kineetilise skulptuurina ning nimetades ettevõtmise kultuurivahetuseks rändnäituse vormis.
Pannakse kirja projektiga liituvad organisatsioonid. "Kas Peterbur tuleb kaasa?" "Jah, Peterbur tuleb," ütleb Anna.
Siis läheme Pärnu randa ujuma.