SELTSKONNAKROONIKA vol II

2003
Sandra ja Krista otsivad võimalusi raha teenimiseks ja mõlgutavad, et võiks avada erootikaliini. Teen väikese kalkulatsiooni ja järeldan, et kasumit see teenima ei hakka, pakun välja, et võiks teha sellest perfoka. Arutame edasi ja sünnib "KUUM KUNSTILIIN". Kutsume kampa kursusekaaslase Kristini. Kuna tegemist on mõnevõrra erineva asjaga, kui varasemad Avangardi-projektid ja juures on ka uusi liikmeid, otsustame välja kuulutada uue rühmituse. Keelel sünnib PinkPunk. Nüüd on vaja logo, klippi ja flaiereid. Käiku läheb Marioni roosa printsessikleit, Mere Keskuse putkadest leiame lisaks punase ja valge kleidi. Mõeldud lastele vanuses kuni 10 aastat aga ttegelikult venib selga igaühele. Sünteetika. Projekt õnnestub ja üldjoontes on rühmituse imago sellega paika pandud. Krista rohkem kaasa ei löö.

Open Call Clevelandi perfokafestivalile. Inspiratsiooniks jällgie rahapuudus. Sandra ja Kristin mõtlevad välja, et nad võiks ilu eest palka saada. Iseenesest on see pinkpungistatud versioon Sandra varasemast kerjamisperfokast. Esimene välisesinemine.

Samal aastal on kaks rohkem näpuharjutusena kirja minevat perfokat eestis (Leav Home ja Black Sabbath), viimase puhul on ainus oluline asi, et esimest korda tuleb sisse bänditeema ning näputsaga publiku vastu suunatud agressiivsust.

Hakkame regulaarselt kokku saama ja korraldama brainstorminguid. Meetod on laenatud reklaamitööstusest. Üldiselt näeb see välja nii, et meie Sandraga tülitseme ja Kristin siis klatib ning tasakaalustab. Tal on imeline kaasasündinud omadus - ta on ilus, seetõttu rahulik ja enesekindel. Tülid on raevukad, meid lepitab tulemus. Tulemus on kunst. Kunst on katarsis. Asi töötab reaktiivmootori põhimõttel.

2004
Kummide vilinal, lennukitiivul.
Prestiizhikad välisesinemised. Kiasma. Berliin ja Berliinist otse Chicagosse.
Berliini tripil selgub et NonGrata on tegelikult Väga Hea ja neil on geniaalne idee. Enne pidasime neid alasti ringihüplejateks. Berliinis tuleb ground test perfokale I COULD BE YOUR MOTHER. Perfoka kandvaim osa on otsene füüsiline rünnak. See töötab laitmatult ning ka adrenaliinitulv on garanteeritud. Perfokas läheb PinkPungi püsirepertuaari. Nagu ka pseudofeministlik retoorika. Chicago reis on ilmutuslik - me ei ole üksi, veelgi enam, me sammume esireas. Ühtlasi saamne teada, et see, mida me teeme on interventsionism.
Tagasi eestis. KUNST ON LAHE JA POPP - transatlantilised wannabeed laiamas väikelinnas. Samal teemal: installatsioon SUURLINNA TULED.
Kristin ja Sandra käivad standardprogrammiga (FAIR DEAL, MOTHER) NYs. Mina väisan Rumeeniat.

2005
Tour de force Uus-Meremaal. Kuid. Kristin on juba mõnda aega loobunud aktiivsest kaasalöömisest, teda asendavad järgemööda palestiinlanna, maooritar, filipiinlanna, kiivitar jm. U-Meremaa näitus on tegelikult retrospektiiv, vanade tööde taasesitamine. Otsustame, et FAIR DEALi ja MOTHERIGA tuleb teha lõpp (kui just väga kead honorari ei pakuta või väga prestiizhikasse kohta ei kutsuta). Hea uudis on see, et vaadates Kulka aruannet, selgub, et me oleme etableerunud.
Inspiratsiooni otsides lendame Sandraga tagasi Chicagosse. Kuid. Maailma parim kunstifestival on ühe aastaga mandunud keskpäraseks skvotinäituseks. Jah, maailma hiilgus on kaduv. Veedame Chicagos aega omavahel tülitsedes ja mõtlikult kaduvuse üle filosofeerides. Sandra võtab senisele loometee kokku lausega "Siit me tuleme". Olen temaga nõus. Ja nüüd kus me siin oleme, siis oleks meil väga vaja uut ideed. Või vähemalt mõnda uut hästitransporditavat perfokat.
Võtame aja maha. Sandra tahab tegeleda oma asjadega ja mina oma asjadega. Las ta siis olla. Aeg kive korjata jne. Arutame, et ehk aitaks kui tuua rühmitusse värsket verd. Mõte läheb Mariannele, kes on hiljuti rühmitusest Rubensid välja arvatud. Koostööst ei saa siiski asja.
Väike esinemine Kultuuritehases. Kavandasime efektset kohaspetsiifilist perfokat, kuid viimasel hetkel viidi üritus üle teise kohta. Teeme tagasihoidliku publikuperfoka. Parim asi seejuures on, et Kristin tuleb asjaga kaasa. Kristini abielu on jooksmas karile ja see annab meile Sandraga uut lootust. See võiks tähendada, et ta tahab kunstiga tegeleda. Tahabki. Viimase peal. Sest tema tuleb ja lepitab. Pärast esimest kokkusaamist ja mõningaid meile ei suhtle ma kummagagi rohkem kui kuu aega. Kristin ja Sandra teevad perfoka oma nimede all. Perfokas on minu meelest jama. Kui poolteist kuud saab täis, helistan Sandrale. Tülist ei räägi, proovime edasi minna. Teeme kolmekesi koos suhtkoht õnnestunud perfoka LIVE FAST DIE OLD.

2006
Kevadisele Kunstihooneüritusele kavandame elusate lammastega perfoka, sellesama, mis Kultuuritehases tegemata jäi. Nimi tuli ka hea: WOOLIGANS. Juhhaidi. Masin krigiseb aga liigub. Meil on siiski palju ühist ja me vaatame tulevikku ja meil on jagatud nägemus. See nägemus on nimetatav sõnaga t o t a a l p e r f o r m a n c e. Me püüame seda kirjeldada, aga päris hästi ei oska veel. Siis, uute asjaolude ilmnedes lähme lõplikult tülli.
Kuid kuna kevadeks on juba ette valmistatud perfokas, siis pressiteadet laialimineku kohta me välja ei saada, kuid lepime Sandraga kokku, et PinPunk on sellega sisuliselt laiali läinud ning seda nime, sissetöötatud kaubamärki edaspidi ükski osapool ei kasuta.
Üldiselt läheb asi piisavalt räpaseks et välistada äraleppimine. Tunnen korraga, et mul on nendega vähe ühist. Jah, mul on kahju. Kahju. Ja ma ei kõla enda jaoks isegi pateetiliselt, kui ütlen et mu süda nuttis verd.
WOOLIGANS läheb väga hästi. Lambad kunstihoones. Vastupandamatu.


AFTERLIFE

ikka 2006
Sandra nimetab ennast Mick Jaggeriks ja hakkab koos Kristiniga taaskasutama PinkPungi nime. Lisaks tulevad rühmitusse uued liikmed Aino ja Kaarel. Uues koosseisus esitab PinkPunk siin-seal vanu perfokaid. Peamiseks uuenduseks on ühise blogi pidamine.
Aasta lõpus toimub Tartus näitus MUST TURG, kus väljas ka esimesed uued tööd.
Perfokas Pärnus kukub tehnilistel põhjustel läbi.

2007
Aino sõnul: Perfokas In Grafikal on esimene, mis ei kuku tehnilistel põhjustel läbi.
Näitus Tallinnas kukub tehnilistel põhjustel läbi. PinkPunk läheb nüüd ka ametlikult laiali.