Teel

Saabume Delisse. Kohe lennujaamas astun surnuks geko, tunnen kõrvetavaid süümepiinu - see on seni suurim olend, mille ma isiklikult tapnud olen, ca 15 cm peast sabaotsani - ja püüan kokku arvata tekkinud karmavõlga. Sõidame Mumbaisse, seal ootab ees Peeter. Rannas korjab mind üles Bollywoodi võttegrupp, kes väntab Calvin Kleinile reklaamklippi. Nad tahavad, et ma ütleks hindu näitlejannale "No, i`m sorry, but no.". Ütlen. Ostan 20 krooni eest Nike käekella. Otsustame sõita läbi India Varanasisse. Peeter on ainus, kes autot juhtida oskab, tee peal räägib ta, et kavatseb reisist raamatu kirjutada ja et on mõelnud, et võiks olla selline road-trip, kus minnakse omavahel tülli ja keegi saab surma. Varanasi on kõige püham linn üldse. Kes seal sureb, pääseb taassünni- tsüklist välja ja siirdub otse õndsusesse. Tee on täis linna poole liipavaid vanureid. Esimese päeva õhtuks tundub, et suremine ongi Varanasis suhteliselt hõlpsaks tehtud. Sekkub politsei. Politseiülem ütleb, et ma olen väga ilus ja et Maarin on väga tark. Politseiülem kinnitab korduvalt, et mingil juhul ei tohi usaldada turismiametnikke. Kui midagi on siis nende poole küll pöörduda ei maksa. Ja kui meil midagi vaja on, siis tema käest saab. Hangime kohalikke narkootilisi aineid. Käime vaatamas Buda puud, mis näeb oma enam kui 2500 aastase vanuse kohta kahtlaselt noor ja roheline välja. Buda puu poeg? Buda poja puu? Me ei usu seda puud. Ja seda linna ja ema Gangest. Sõidame ära. Ülesmäge. Kõrgemale. Nepaali.