TEEL MOOSTESSE

Vahepeatus Tartus. Külas preili P-il. Tal on köögis uhiuus pesumasin, tutikas mikrouun ja verivärsked CD-riiulid ja otse tehaseliinilt tulnud arvuti. Lameekraaniga.
Saabus sõbranna Maia.
Mina: "Tere, Maia"
P : "Oh, Maia-Maia, tule vaata mul on täiesti uus köök!"
Maia: "Miks sa arvad et ma su kööki tulen vaatama!"
P: "Noh, mul on seal uued asjad"
Maia: "Millal SINA minu kööki vaatasid?! KAS SA ÜLDSE TEAD, MIS MINU KÖÖGIS ON?! KAS TEAD?!!"
P: "Aa...Ei noh olgu, ega siis ei pea ju...ükspuha...Aga võta veini. Näe, siin on praetud lõhe ja.., istu maha... Oi, aga miks sa põrandale istud, see on ju must...
Maia: "Sa ISE ütlesid - istu maha. MA SIIS ISTUSIN M-A-H-A! SEST SINA KÄSKISID MINUL MAHA ISTUDA!"
jne.


MOOSTES

Preili P astus mõisa kööki. Köögis oli Mann. Mann oli nädal aega järjest keetnud, hakkinud, riivinud, kokku seganud, ette kandnud, ära koristanud, puhtaks pesnud, ritta ladunud.
P: "Tsau!"
Mann: "Mhmhm. Näe, võta see hari ja tõmba söögisaal üle."
P: "No kuule, ma alles tulin. Mis süüa saab?" See oli viga.

Õhtul. Mõisasaalis pidi esinema John. Läksin mõisauksest sisse ja nägin esimese asjana ehmunud nägudega elektronmuusikuid. Hetk hiljem sain ka aru, mis neid nõnda rööpast välja viinud oli. Võpatasin. Minuni kostus õõvastav heli. Verdtarretav itk. See tuli mööda käändus trepikodadasid, hargnes hämarates koridorides, kajas ahtates kambrites, põrkas vastu mõisa iidset lage ja vajus alla. Meie peale. Läti elktronmuusik tõmbas pea õlgade vahele. Ulg. "Uuuu-uuuuu.UUUUUUU....Ta ei anna mulle süüüüüa-a-a....süüüa.....süüüa! Mul ei ole mi-da-gi süüüa-aa-aaa...süüa...süüüa! Ma ei saaaaaaa.... eisaaa... eisaaa --- taaa eii annaaa muulllee miiddaaaagi....midagi....midagiiiiiiii!!!!"