transendentaalkorter

A lükkas riiuli ümber. Riiuli peal oli telekas. Telekas lendas vastu seina, raksatas läbi küproki ja maandus raskelt põrandale. Purunev kineskoop paiskas lööklainena laiali klaasikilde, mu jalgu tabas nagu peenike terav vihm. Vaatasin alla ja veendusin et olin jäänud terveks. Vaatasin üles. Seina oli tekkinud auk. Ma vaatasn seda avaust ja sain aru et see on rohkem nagu aken. Õhukese valge seina tagant paistis teine ruum. See oli hämar, aga ma aina vaatasin sinna avausse ja mu silmad õppisid vaatama ja ma vaatasin ja ma nägin.
Nüüd ma ei vaata õhtuti telekat, ma vaatan seda auku. Ja see auk seinas on mõnikord nagu suu ja siis see suu räägib minuga.

MIDA OLEN MA TEMALT TEADA SAANUD?
Ma olen teada saanud, et nähtav maailm on illusioon, mis on loodud varjamaks Tegelikkust.

Kohe selgitan täpsemalt:
ma olen teada saanud, et mulle tuttav, valgustatud ruum on illusoorne. Minu meeli eksitab dekoratsioon, mis on loodud, varjamaks minu eest tegelikkust. See dekoratsioon peidab enda taga suuremat ja reaalsemat, iidset ruumi. See teine, tegelik ruum on nagu suur masin, mille transtsendentaalsele mehhaanikale allub elu minu illusoorses ruumis.
Tänu dramaatilistele sündmustele minu maailmas, mis mind emotsionaalselt sügavalt raputasid, mõranes ka mind ümbritsev illusioonide maailm ja paljastus selle taga olev Tegelikkus.