Sõit looduskaitsealale.
M kisub rooli - kuigi tee on sirge, sõidab auto pidevalt siksakitades. Küünitan välja vaatama ning näen kuidas meie auto põikleb väikeste karvaste tompude vahel. Rebekah ütleb, et need on surnud opossumid. M selgitab, et varem kütiti opossumeid nende karusnaha pärast, aga loomakaitsjate lobby tulemusena on karusnahaturg kokku kukkunud ning opossuminahku ei osta keegi. Seepärast tapetakse opossumeid nüüd niisama, ilma igasuguse praktilise ettekäändeta. Preili S palub auto järgmise tombu juures kinni pidada. Astume välja ning uurime laipa lähemalt. Armas, nagu suur orav. Preili S pöörab opossumi ettevaatlikult kinganinaga selili, lootuses näha kukrut. Seda pole. Isane - ütleb M. Järgmise tombuga on rohkem õnne. Preili S pildistab lähedalt kukrut ning jäädvustab siis hoolikalt kogu mõrvascene. Edasi sõites teeme tihti peatusi, et preili S saaks jätkata oma dokumenteerimist.
Pöörame metsateele. Opossumid saavad otsa. Nüüd sõidame tund aega läbi surnud metsa. Ma ei ole midagi niisugust varem näinud.
Siis jõuame dzhungli servale. See algab järsku - suur roheline pundar millest kostab ebamäärast lindude kisa. Laeme varustuse selga ning kaome sõnajalgade vahele. Roheline põrgu, briis sasib palmlatvu, juga sööstab möiratades sügavikku, koopalaes on stalagtiidid, koopapõhjas on stalakmiidid jne. Vastu tuleb ambudega mehi (püssipaugud häiriksid lindude pesitsemist, selgitab M). Jõame jahimajakesega lagendikule. Viskame kotid selast ning asume ennast sisse seadma. M hakkab lõkkeaset meisterdama, keegi peaks puid lõhkuma. Rebekah kisab, et ta on jõudnud tagasi juurte juurde ning heidab riided seljast. Ta hüpleb puuriida juurde, haarab maast kirve ning keerutab seda huilates pea kohal, tardub dramaatilisse sõdalasepoosi ja möirgab. Siis võtab riidast puuhalu ning asetab selle hoolikalt pakule - ilusti keskele. Vaatan Rebekahit - paljas, valge, ilus, jalad tugevalt vastu maad, käed üles tõstetud, kirves pea kohal. Ta on mind juba mitu päeva frustreerinud jutuga sellest, et peab oma exboyfriendile truuks jääma. Rebekah vaatab mind, naeratab ning lööb halu pooleks. Pööran selja ja longin eemale, metsaraja poole. M-i noalt, kes eemal täiuslikku lõkkeaset vormib, peegeldub päikesekiir ja lõikab üle mu lauba. Puuvõrad löövad pea kohal kokku. Astun rohelisse tunnelisse ning jään silmitsema ühte tumedat lompi keset teed. See on väga ebatavaline lomp - tavalisel lombil nimelt pole karvaseid servi. Ja tavalisel lombil ei turrita keskelt ribid välja. Kummardun lähemalt vaatama, tõusen püsti ja lippan tagasi majakese juurde. Tirin kohale preili S-i ning näitan talle oma vaimustavat leidu, näitan, kus asusid käpakesed, kus on kukrukoht. Ei mingit kahtlust, see on dekomposeerunud opossum, peaageu lõplikult kadunud, maha kustunud, ümber töödeldud. Vähim võimalik opossum. Preili S hüpleb rõõmust ja plaksutab käsi. Täiuslik kroon tema surnud opossumite kollektsioonile. Teeme pilte.