Haigeks jäämine

Peeter saatis mulle meilile järjekordse arvujada:
11
21
1211
111221
2211111211

Vastasin talle:
1121122111111221

Mõne aja pärast saabus Peetrilt teade: “Õige”

Ta ei mõtle neid ülesandeid ise välja. Ta saab neid oma endise naise isa käest. Naisest läks juba mõnda aega tagasi lahku, aga äiaga vahetavad meile edasi. Äi on küberneetik, Akadeemia liige. Ja saadab Peetrile aegajalt ülesandeid, Peeter saadab need mulle edasi,mina saadan vastused Peetrile, Peeter saadab need äiale. Ma ei ole tema äia kunagi näinud, aga Peeter on temast palju rääkinud, ta on oma eksnaise isast üsna silmnähtavalt jatkuvalt sisse võetud. Peeter ei lase äiast lahti. Tundub, et põhjusega. Näiteks ükskord kui Peetril oli naisega pikem tüli, mida nad kuidagi ära klaarida ei osanud, soovitas äi neil Gödelit lugeda. Niisugune soovitus lõi esmalt muidugi pahviks. Peeter küsis minult, mina küsisin Eintalult. Kokku saime lõpuks aru ka, mida Peetri äi silmas pidas. Ikka miittetäielikkuse printsiipi – ühtki probleemi pole võimalik lõplikult lahendada, avamata uusi probleeme. Mida suurema põhjalikkusega püüda peretüli klaarida, seda kindlam on, et lahenduse asemel avastatakse uusi, võibolla isegi väga põnevaid, seni mitteeksisteerinud probleeme. Äia peen huumor.
Järgnes koosolek. Teemaks tooteuuendus. Senine marginalne madalakvaliteediliste ja odavate lihatoodete bränd kavatseb otsustavalt laiendada oma turuosa. Mõte hea – säästutoodetes on ajavaimu. Saiast ja siseorgaitest tehtud vorst kõlab trendikalt. Meie pidime lisama lihtsalt sobiva vormistuse. Kuidas siis pakendada vaesust? Loomulikult rahvuslikku kesta. See oli samuti kõigile selge.
Niisiis asusin tootepakendi jaoks visandama rahvuslikke mustreid. Sakilisi kaheksaharulisi tähti ja seelikutriipe. Selle peale saatis kolleeg lingi Dubai Rahvusvahelise Lennujaama uuele firmagraafikale. Lennujaama logoks oli seesama, käpikutelt ja kirivöödelt tuttav kaheksaharuline täht. “WTF?” küsis kolleeg. Kuna olin elnevast vestlusest matemaatikalainel, vastasin talle hetkelise inspiratsiooni ajel, et tegemist on arhetüüpse kujundiga, neljadimensionaalse kuubi ehk hüperkuubi kahedimensionaalse kujutisega. See avastus pakkus meile lõbu, vaatasime, mida veel rahvusmustritest deshifreerida õnnestub. Tähtedega on nüüd selge, aga seelikutriibud? Sirged triibud. Sirged. Paralleelsed. Paralleelsed sirged lõikuvad lõpmatuses. Ja siis? “Lobatshevski,” sekkus Peeter. Misasi? “Lobatshevski,” jäi Peeter endale kindlaks. Niisiis, Lobatshevski geomeetria, mis põhineb Eukleidese geomeetria viienda postulaadi eitamisel. Lobatshevski sfääriline geomeetria lubab paralleelsetel sirgetel lõikuda, ristuda või üldse igal võimalikul moel põimuda. Asi vääris edasist uurimist – milliseid keerulisi mustreid küll võivad rahvaseelikute monotoonsekspeetud triibud tegelikult sisaldada? Hakkasin googeldama. Kõigepealt leidsin, et osta.ee-s oli 1999 aastal müügil Lobatshevski mälestusmedaljon. Lobatshevski nägisellel välja nagu saledam versioon Beethovenist – vaatas fraki varjust igisüngelt altkulmu, stiihiline juuksepahmakas peast välja voogamas. Selge. Romantik. Googeldasin edasi. Mõned päris huvitavad artiklid. Ja siis sattusin kellegi kodulehele, kuhu oli koondatud suurmeeste mõtteteri.
Ja seal see oli:

“Armastus on funktsioon, millel puudub tuletis negatiivsuse piirkonnas.”

Nikolai Lobachevsky

Esimesel hetkel tundus see tsitaat mulle naeruväärne. Aga ma lugesin seda aina uuesti ja uuesti üle. Ja see ei tundunud mulle enam naeruväärne. Siis jäingi haigeks.