Veri ja au

Onu helistab. Vanaema hakkab surema. Sõidan vanaema vaatama. Ta lebab voodis, parem käsi tolkneb lõdvalt õla küljest välja. See ei liigu enam ammu. Nüüd on ka jalad alt vedama hakanud. Nüüd ei liigu enam ka parema käe sõrmed. Vanaema on muutunud väga väikeseks, ta hakkab endasse tõmbuma. Varsti viiakse ta haiglasse. Poleks kohti saanud, aga peaarst on perekonnatuttav. Ikka ei jagunud kohti. Siis ütles peaarst alluvatele, et vanaema on tema ema ja käskis ka vanaemal kõigile öelda, et ta on peaarsti ema.

Aasta tagasi.

Istusin vanaema elutoas ja jõin kohvi. Vanaema rääkis Volodjast. Volodja elas neil vastasmajas, oli torulukksepp. Siis jäi töötuks. Siis viska Volodja naisel üle, ja naine omakorda viskas Volodja välja. “Aga kuhu sel Volodjal minna oli? Mitte kuhugi, ega ta tahtnudki kuhugi minna. Ta oli ju pool elu siin elanud.” Volodja kolis vanaema maja trepikotta. Oma maja trepikojas olla häbenes. “Eks tal ju viinaviga oli,” ütles vanaema, “aga muidu oli hea inimene, ka purjus oli vaikselt, ega ta siin mingit tüli ei teinud.”. Vanaema maja rahvas teadis ju Volodjat küll. Kui tuli talv, siis majarahvas viis Volodjale soojemaid riideid ja keegi hankis suure paksu teki, et Volodja trepikojas ära ei külmetaks. Aegajalt kutsus üks või teine Volodja tuppa ja andis sooja süüa. Majarahvas lapsendas Volodja ära.

Ühel hommikul ärkas vanaema trepikojast kostvate mütsatuste ja oiete peale. Ei teadnud, mis teha, kartis ukse ligigi minna. “Siis ma mõtlesin, et mis mul ikka karta, ma juba vana inimene,” võttis vanaema end lõpuks kokku, keeras ukse lahti astus koridori. Koridoris oli pikali Volodja ja kaks politseinikku tagusid teda loiult jalgadega, püüdsid Volodjat trepist alla lükata. Vanaema ei saanud selle tegevuse mõttekusest aru. “Miks te nii teete? See on ju Volodja,” küsis ta. Politseinikud ei teinud temast välja, aga Volodja nägi vanaema ja hakkas appi karjuma. “Vilmotshka, pomogite, Vilmotshka, skazhite im” jne. “Miks te seda teete, see on ju Volodja” nõudis ehmunud vanaema. Politseinik pöördus vanaema poole, ta oli veidi üllatunud. Aga selgitas siis viisakalt: “Proua, minge teie ilusti tagasi oma korterisse. Pole mingit põhjust muretsemiseks. Tegemist on asotsiaaliga. Aga ärge muretsege. Me ajame asja korda.” Teine politseinik lõi volodjale munadesse. Vanaema haaras politseinikust kinni ja karjus: “Kuidas te saate niimoodi teha, ta on ju elus inimene!” “Proua, see ei ole enam inimene,” selgitas politseinik pisut tülpinult. Nagu lapsele räägiks. Volodja üritas trepist ülespoole vingerdada, tagasi turvalisse trepikotta, vanaema jalgade poole, politseinikest eemale, tagasi, teki alla. Jope Volodja seljas kägardus vastu trepiastmeid, jäi käsipuu serva taha kinni ja paljastus suur tükk paljast Volodja ihu. Valkja nahaga kaitsetu kõht tuli nähtavale. See oli nagu helendav päikeselaik keset halle riideid ja porist trepikoda. Politseiniku pilk peatus sellel. Siis surus politseinik oma jala selle laigu sisse, ta tegi seda süütult nagu laps, see lihtsalt tekitas temas uudishimu, ta tahtis võibolla näha, mis juhtub, kui sinna piisvalt tugevalt vajutada. Volodja hakkas väänlema. Siis tõstis vanaema käe politseiniku õlalt, ta liigutas selle tahapoole, võttis kaarega hoogu ja lõi täiest jõust politseinikule näkku. “Proua!” hüüatas politseinik. Vanaema lõi teda teist korda näkku.

Midagi vanaema karjus ka, naabrid tulid ustele vaatama, täpselt vanema ei mäleta, igatahes politseinikud jätsid Volodja trepikotta vedelema ning lahkusid. Vanaemast oli saanud trepikoja kangelane. Ka mina olin tema üle väga uhke. Jõime kohvi.

“Kui ma teist korda talle vastu vahtimist andsin, siis käis randmest jõnks läbi.” Vanaema tõstis oma parema käe. Käelaba oli lõdvalt randme küljes rippu, nagu surnud loomake. “Näe, enam ei liigu,” ja raputas kätt. Käelaba jõnksus tahtetult siia-sinna.

Ja enam ei hakanudki liikuma. Hoopis halvatus hakkas piki kätt edasi kasvama. Tekkisid trombid. Murdunud randmest väljavoolavad hüübinud vere tsüstid kandusid koos elava verega mööda organismi laiali ja ummistasid veresooni. Üksteise järel, sõrm sõrme, lihas lihase haaval hakkas vanaema keha üles ütlema.

Ka Volodja jäi sellest ajaks teadmata kadunuks. “Küllap tulid öösel tagasi ja viisid Volodja ikkagi ära. Oleks pidanud trepikoja ööseks lukku kerama,” kahetseb vanaema.