Ajutine kõrvalekalle reisisihis

Ma olen olnud mõnda aega haige. Mingi salapärane viirushaigus. Viimase nädala olen püsinud kodus. Hoian akende ees kardinaid, et päevade tsükkel ei segaks minu loomulikult väljakujunenud rütmi, kus magan ja olen ärkvel paaritunniste raundide kaupa. See on hakanud mulle meeldima. Draivida, omas tempos, sissepoole. Loomulikult ma saan aru, et sellist elustiili ei peeta üldiselt eriti eluterveks. Seega sattus Mihkli ettepanek tulla Tartusse viljakale pinnasele. Tema ise on juba Tartus, esines Eclectical ära ja igavleb. Plaan oli koos galeriiruumid üle vaadata ja siis võibolla veidi üritustel tiksuda. Miks mitte, väljuda korraks siseeksiilist, vahetada ümbruskonda, teha midagi vajalikku ja tshillida kultuuriüritustel.

Mihkli ettepanek saabus telefonile kell 11. Kell 12 ärkasin. Kell 12. 30 väljusin kodust. Lähenedes bussijaamale nägin taksoaknast, et kella ühene Tartu buss seisab juba peatuses. Jälgisin bussi, olin valmis kohe bussi poole tormama, niipea kui takso petub. Raha oli täpne, keha pingul, adrenaliini piisavalt. Kui takso lõpuks peatus, olin juba maha rahunenud – Tartu buss oli mõned hetked varem minema sõitnud. 13. 10 olin ostnud pileti järgmisele bussile, see väljus alles kell 14 00. Mul oli tüütult palju aega, astusin bussijaamast välja ja mõtlesin, et helistaks kellelegi ajaviiteks. Otsisin telefoni. Ma ei leidnud seda kusagilt. Püüdsin meenutada, kus ma viimati seda kasutanud olin - kodus, jah, tõenäoliselt olin selle koju jätnud. Telefoni oli vaja, et Tartus asju ajada, Telefoni oli kindlasti vaja. Võtsin bussijaama eest takso ja sõitsin koju, telefon oli ukse ees tooli peal, istusin uuesti taksosse ja suundusin tagasi bussijaama. Kui takso lähenes jaamahoonele võtsin rahakoti välja ja rahakotis sobrades taipasin, et ma ei mäleta, kuhu ma bussipileti olin pannud. Mälu pingutades meenus, et ma olin pileti kohe pärast ostmist kokku käkerdanud – motoorselt, nagu kassatsheki või taksoarve. See iseenesest seletab, miks kassasabas seisnud inimesed mind imelikult vaatasid. Maksin taksoarve ja kiirustasin kassade juurde. Puistasin oma koti, taskud ja rahatasku läbi. Igasugu paberipahna ja klubikaarte, aga mitte bussipiletit. Tõenäoliselt olin ma pileti tõesti sealsamas kuhugi prügikasti poetanud.- ma ei viska prahti maha. Kell oli 13 55. Tartu buss oli juba peatuses, inimesed sisenesid. Trügisin piletisabasse. Siis tuli mul veel üks mõte. Helistasin hotlaini. Jah, see galerii suletakse laupäeval kell 16 00. Astusin kassa juurest kõrvale, kell 16 oleksin ma olnud Tartust veel kaugel, ma poleks mingil juhul jõudnud õigeks ajaks. Tartussesõit oli muutunud mõttetuks.

Niisiis, edasi Sise-Mongooliasse!