SELTSKONNAKROONIKA

Anna Nicole Smithi surm tabas mind ootamatult. Kurvaks tegi, ta oli ühe idee - seniilne miljardär, infantiilne sekspomm - peaagu 100%line kehastus, sooritus hindele summa cum laude.
Ja hr Marshall tegi õieti, et oma lapsed pärandusest ilma jättis. Mida tegid lapsed tema heaks, kui ta oli vana ja kole ja liikumisvõimetu? Kas nad surusid oma roosa pehme keelekese tema hambutusse suukoopasse? Ei. Heal juhul toppisid nad sinna mõrudaid tablette. Misasja nad siis ootasid, millele neil oma meelest õigus on?!
Härdushoos läksin Priidu lapse sünnipäevale. Sinna oli kokku kogunenud suurem osa vanast elektronmuusikute bandest, kellega ma pole juba aastaid kokku puutunud.
Niisiis, seltskonnakroonika:


2000date paiku hakkab vormuma uus skeene. Alustatakse sellega Kunstiakadeemias, sealt sõidetakse Müsteeriumile ja ärgatakse Narva mnt 72. Saaremets on sõimusõna.
Vt ka: uusboheemlased

2002. Korraldatakse muusikaüritusi, saadud kahjum jagatakse hiljem ausalt omavahel ära.
Pieoürituste teke tekitab nõudluse liikuva pildi järele. Seetõttu hakatakse kätt proovima videokunstis. Tüüpiliseks formaadiks saab elektronmuusik, kelle taga seinal mängib autorivideo. Osalt esitlusviisi eripära tõttu kaob videokunstist verbaalne tekst.
Tegelikult on tummus iseloomulik kogu skeenele. Keegi ei arutle, keegi ei jutusta, isegi rokkbändid on instrumentaalsed. Maksimaalselt on lubatud artikuleerimata helid või skisoidne tekstimass.
Mõned katsed tekitada interdistsiplinaarset üritust. Tõsiseim neist kunstifestivalil Kananahk. Festivalikorraldajad veavad muusikuid rahaasjadega alt, saadud kahjum on rekordiline. Edasiste ühisürituste korraldamise mõte muutub elektronmuusikute hulgas mõnevõrra ebapopulaarseks.

2003. Tõusuaeg. Eriti hästi läheb muusikutel. Hausikultuur roiskub igast otsast, selle positsioonid kukuvad iseenesest kokku. Muusikakriitikud on sillas, esinetakse piiri taga. Skeene sees toimub kultuurilise kapitali akumulatsioon, mõned nimed tõusevad selgemalt esile, ulatudes nüüd väljapoole oma sõpruskonna piire. Skeene ümber tekib õhuke ring fänne ja gruupisid. Osalt seetõttu puhkeb epideemiana seniste paaride lagunemine.
Kunstivallas on tegijaid liiga vähe, et uut lainet tekitada, pildile jõuavad üksikud sõltumatud autorid.
Vt ka: Big in Japan

2004. Müsteeriumi-pidude formaat senisel kujul ammendub. Vaja oleks uut ideed.
Üks võimalus on teadlik meinstriimistumine - teha intelligentset poppi ja ehitada inimnäolist kapitalismi. Paraku, eelmise, hausiskeene näol on olemas hoiatav näide - nemad püüdsid seda ja neil olid abiks tippkeemikud ja neil olid abiks investeerimispankurid. Ja ikkagi nad feilisid täiega, nad oleks peaagu kogu klubikultuuri endaga põhja tirinud.
Teine võimalus oleks laieneda muudele loomeväljadele. Interdistsiplinaarsus. Eeldusi on, skeenel liigub mitmeid video- ja performanceikunstnikke. Kuid muusikakaptenid kõhklevad. Kunstiskeene tundeb nende jaoks liiga ebausaldusväärne. Ja siis on juba hilja, Tartus toimub esimene Eclectica.
Algatatakse mõningaid uusi pidudeseeriaid, kuid sisulise kontseptsiooni puudumisel surevad need peagi välja.
Video- ja performancei vallas läbi löönud siirduvad ümber kunstiväljale.
Tõnso hakkab organiseerima korralikku suureformaadilist festivali, Praks leiab ennast ruumikujunduses. Elektronmuusikud hakkavad tasapisi tagasi põranda alla vajuma.
Need paar diilerit, kes seni seltskonda vaimseteks rännakuteks varustanud on, otsustavad oma elus uue lehekülje pöörata.
Vt ka: Just say no.

2005. Stagnatsiooniperiood. Paljud endised paarid taasleiavad teineteist.

2006. Lõpp. Massiivselt on läbi löönud kodukandi hiphop ja eestikeelne soomepopp, kes ongi lõpuks teostanud unistuse heast popmuusikast. Suurest stressist hakkavad elektronmuusikute tüdrukud lapsi sünnitama.

2007. Epiloog. Enamik noori peresid on läbinud faasi - ehitan endale talu metsade keskele - ja nüüd tagasi linna pöördunud.