RIIA KOOLITUS

Sõitma hakkasime öösel. Hommikul jõudsime Riiga. Parkisime auto ja asusime kiirel sammul kohtumispaiga poole kõndima. Väljas oli metsikult külm. Mingi ilmastikuanomaalia. Külm ronis mööda jalgu ja pressis kehasoojust ülespoole. Ma hakkasin ärkama. Jalad käisid, tsihkat tsahkat, meist jäid maha külmast tursunud nägudega kerjused, kes inisesid kinnikülmunud suudega. Mõtlesin visata mõne mündi, mul oli ainult eesti raha, sellest poleks neil mingit kasu olnud. Aga nii sümboolselt, poolehoiu märgiks. Kuid edasi mõeldes polnud ma sugugi kindel, kui ohutu sniisugune "süütu zhest" on - kui eeldada, et heateod parandavad karmat, siis toimivad kerjused nagu karma-automaadid, sisestad mündi ja saad vastu portsu head karmat. Anda läti kerjusele eesti raha on sel juhul sama hea kui toppida kommiautomaati nööpe. Võid kommi saada, aga võid ka trahvi saada. Jõudsime kino ette. See oli kinni. Võimalus edasi magada oli korraga tundmatusse kaugusesse nihkunud. Kopsisime, piilusime akendest sisse, käisime ümber maja, käisime sabas inimestel, kest nägid sedamoodi välja, et võiksid olla huvitatud kohtumisest reklaamiguruga. Üks blondinka hakkas lõpuks jooksma ja me jooksime talle järgi kuni juuksuritöökoja ukseni. Siis tülitsesime omavahel, süüdistasime Meelist, et ta luges nagunii meili valesti, Tõnist, et ta nagunii tõi meid valesse kohta jne. Lõpuks saime telefoni teel korraldaja kätte. Ta ajas tagasi, oli nipsakas, ütles et ei saa aidata. Siis helistasime teistele inimestele. Ootasime kümmekond minutit. Ja helistasime korraldajale uuesti. Seekord oli ta äärmiselt kahetsev, jah see oli tema süü, ta oli meile saatnud valed andmed, monsieur Sagmeister saabub alles õhtul, ta pomises vabandusi ja absurdseid lubadusi sellest, kuidas ta kõik heastab, kuidas ta võib meile linna näidata, meiega kinno minna, restoranidesse, tundus, et ta oli just nutnud. See tegi meile rõõmu. Ma olin nüüd ärkvel, vaatasin ringi, tegelikult oli siin väga hea, tsüaansinises taevas minu pea kohal põles päike, minu saabaste alla krabisesid kristallid. Inimesi polnud, ainult aegajalt jooksis mõni pundar uksest välja, ukerdas kiiresti üle tee ja kadus teisest uksest sisse. Riia oli puhas ja ilus ja seiskunud, nagu sügavkülmutatud beebi. Puhusin suust auru, proovisin rõngaid puhuda.
Siis võtsime mõtlemisaega, jõlkusime Stockmanni. Meelis ja Tõnis jooksid toiduosakonnas piimaleti äärde, et vaadata läti pakendidisaini, nad olid elevil, jälgisin neid õudusega. Eemaldusin kiirelt, mul oli sees ebamäärane hirm, et see on nakkav. See on ohtlik. Hästimakstud töö on ohtlik. Kui ei ole küllalt ettevaatlik, keerab see sul kaela kahekorra ja viib hinge kaasa. Et nii ei juhtuks, peab olema kaval. Peab teadma nippe. Näiteks üks sakslane masturbeeris igal hommikul kolleegide kohvitassidesse. Kuus aastat, enne kui ta lõpuks õnnetult vahele jäi. Ta ei osanud oma teguviisi kuidagi arukalt põhjendada. Mina saan temast aru. Kindlasti oli ta meeldiv töökaaslane, pakun et ta oli selline tüüp, kes ei laskunud intriigidesse, oli üle väiklastest pisiasjadest, pakun, et teda oli raske endast välja viia, küllap kiirgus temast ka kõige pingelisematel hetkedel salapärast rahu...
Proovisin shopata, aga see ei pakkunud pinget. Üldse, viimasel ajal mind poodlemine eriti ei huvita. See on kas spirituaalne ümbersünd või kehv kaubavalik, ma ei ole veel kindel, kumb.
Sõime Riias hommikust. Ja sõitsime siis minema. Me nagunii teadsime, mida Sagmeister oleks rääkinud. Kokkuvõttes oli see päris hea koolitus.