Selgitasime Ettevõttele et nii suure eelarvega klipi puhul peab kindlasti keeghi firmast kohal olema. Ja kõige parem oleks kui läheksime mina ja Raivo - Raivo valvaks verbaalse külje järele, mina jälle hoiaks visuaalsel poolel silma peal. ("et ei läheks nii nagu läks selle õnnetu Chrystali klipiga")

ÄNTUSSE
Võtteplatsiks valiti Äntu Sinijärv. Sinna saime nii et läksime Kinomajja, sealt Levikasse, sealt Palmse mõisa ja sealt Väike-Maarja surnuaiale, kust leidsime vana naise, kel laubal jumalanna nimi. Nike peapaelaga tädi juhatas meid õige teeotsa peale.

NAKED LUNCH
Tuuker õõtsus veepiiril. Täiesti liikumatult. Vaatasin teda, tuukri huuled olid pruntis nagu kalal, ninast tuli natuke tatti, tatt voolas piki ülahuult suunurka, suunurgas segunes tatt süljemullikestega ning liikus siis kasvanud voona põse peale ja sealt tilksti järve, kus muutus helesiniseks järveveeks. Jälgisin protsessi ja mõtlesin aukartusega - see mees on osake lokaalsest veeringlusest, küllap on nii palju aastaid järves sukeldunud, et järv arvas ta lõpuks enda ökosüsteemi hulka. Tasakaalustas ära ja lülitas ringlusse.
"Kuule poiss, tahad kah sõõmu". Pruntis huuled liikusid, voolus ninast oli lakanud. Tegime juttu. Tuuker sikutas välja oma hingamistoru ja pakkus mulle hapnikusõõmu. Mis seal ikka, proovime. Hingasin sisse ja tundsin kuidas O2 ajju laksab. Hea kerge hakkas olla. Viipasin kaaslastele ka, et tulge proovige, lahe on. Kogunesime kokku ning lasime hingamisvooliku ringi käima - tuuker ulpis kai ääres nagu perversne inimvesipiip ja meie kõik põlvitasime kail ning imesime kordamööda tema kehast väljakasvavat lonti. Kusjuures, kui lont oli tütarlapse suus, väljastas meie amfiib-pervert hapnikku topeltkogustes. Tüdrukud jäid päris sakki. Preili M vahtis vette ja ahhetas - "Uuuu, see on nii diip. Miiitu meeeetrit". Ja tuuker rääkis et võimaluse korral tuleb alati alasti ujuda, muidu ei saa veega tõelist kontakti.

MUTABOR
Kohale toodi kalad. Suures kanistris ujusid kolm albiinoforelli. Need olid laborikalad, geneetilise aretustöö vaheetapp, esimest korda päris järves ja esimest korda kaamerate ees.
Paraku olid forellid õhtuks filmimisest nii läbi et lõpuks otsustati eutanaasia ja fileerimise kasuks. Kõik olid natuke kurvad. "Ahh, loomapiinajad olete," nentis tuuker kibedusenoodiga hääles. Tundsin et ei saa sellele kollaste lestadega tüübile hetkel silma vaadata. Sest et tema suu läbi räägib järv. Ja järv on inimkonnas mõnevõrra pettunud. Mul oli kah tegelt väga kahju, et kalad ära koolesid. Ma juba kujutasin ette, kuidas geeniteadlaste poolt lahtimuugitud, tilpnevate alleeliotstega, tormiliselt muteeruvate DNA-ahelatega forellid hakkavad vabas looduses superkiirusel arenema, kasvades hirmuäratavateks järve ja - miks mitte ka - metsavalitsejateks. Kujutasin ette, kuidas uimedest saavad käpad, millega kolm tontlikku mutantforelli ennast kaldale vinnavad, et siis minna ümbruskonda lambaid murdma, keerulist signaalidesüsteemi nõudev karjasküttimine aga arendaks nende aju..... kahjuks osutusid albiinoforellid evolutsiooni umbteeks.