Kokkuvõtete tegemise päev.

Ettekanded dekonstrueerisid mõistet "piir" ning rääkisid strateegiatest ületamaks Teise probleem. Ekraanil näidati pilte venelastest.
Juhataja Ong Keng Sen nägi oma liibuvas disainer-nahkkostüümis välja nagu minimalistlik bätmän. Juhataja naeratas. Päike polnud tema jaoks juba 14 päeva loojunud. Sest oli polaarpäev. Ong Keng märkas, et tema Prada päikeseprillidelt peegeldub seinale valguselaik. Ta pööras pead nagu suunaks ta kõrva kõneleja poole, tegelikult mängis ta päikesejänkuga (Prada päikesejänkuga). Siis tuli tal mõte proovida, kas päike ka tema hammastelt seinale peegeldub. Vau, midagi nagu oleks. Ong Keng pani oma näolihastesse kogu maailma headuse ja projitseeris vastasseinale laia naeratuse.
Workshopi-tiimid said oma presentatsioonidega ühele poole ja kõik istusid ringi - noorkunstnikud, juhendajad, pealtvaatajad.
Ong Keng Sen tänas osalejaid ja palus esitada küsimusi ning avaldada mõtteid presentatsioonide kohta. Järgnes kümme sekundit vaikust. Ong Keng Sen mängis sõrmedega ja naeratas. "Olgu," ütles ta, "ma tean, Skandinaavias käivad asjad nii. Skandinaavia on väga vaikne paik." Ja pöördus siis küsimusega juhendaja Aya Utami poole.
Juhendaja Ayu Utami noogutas vabandavalt ja kähises, et ta räägiks hea meelega, aga ta keel on katki ja ülestursunud ning rääkimine põhjustaks talle suurt valu. Jälle vaikus. Ning Ong Keng Seni kustumatu naeratus, suunatud Ayule. Ayu Utami hakkas vaevaliselt rääkima. Ta analüüsis töid, andis ülevaate protsessist, juhtis tähelepanu detailidele. Vahepeal ta katkestas, arvatavasti neelas oma veresegust sülge. Ong Keng Sen kuulas, noogutas kaasa ning asus siis oponeerima mõningate Ayu seisukohtadega, ta ei lõpetanud vaid tiris Ayut sügavamale vaidlusesse. Ayu hääl moondus aina ebaloomulikumaks, ta köhis argumente välja. Ong Keng vastas lahkelt naertatades, moodustas pikki põimlausetest koosnevaid mõttekonstruktsioone, mängis osavalt intonatsiooniga ja arendas väitlust edasi, leides aina uusi huvitavaid tahke või tuues vestlusse ootamatuid pöördeid. Ayu tõmbus üha enam oma toolile kägarasse kokku, ta kaitses oma kahanevat territooriumi veel vaid hõredate lausejuppidega. Ong Keng Sen lõpetas kui Ayu jalad enam toolilt maha ei ulatunud. Nüüd pööras Ong Keng Sen oma päikselise naeratuse Tadashi Kawamata poole. Ayu toppis oma suhu salvrätiku.
Juhendaja Tadashi Kawamata tõusis aeglaselt püsti, noogutas õpilastele, langetas keskendunult pilgu ning hakkas rääkima. Ta rääkis nagu teevad seda filmides samuraid - lühikeste, järskude lausetega, iga sõna kui mõõgahoop. "Teie, skandinaavlased, teie olete kõik elitistid. Teie räägite kogu aeg - õppida tundma, uurida sügavuti. Teie ütlete - oh see on nii huvitav, tahan seda uurida. Teie muudkui räägite. Aga kunstnik ei uuri, kunstnik teeb. Kunstnik ei ole haritlane, tema võitleb. Kunstnik ründab. Esimesena. Tema ei karda. Tema on, nagu teie ütlete, hull koer. Teie ei ole piisavalt egoistlikud. Meie oleks pidanud õptama teid olema egoistlikumad. Meie ei osanud." Tadashi langetas pea - nagu lüüasaanud kindral. Olin sellest verbaalsest harakirist sillas - vot nii tehakse kokkuvõtteid, need on meistri väärilised sõnad. Põrgusse tolerants ja lõputu korrutamine "interesting, interesting", õige, Tadashi-san - mõõgaga tuleb valikuid teha, raiuda nii et südameveri voolab!
Tadashi tõstis pilgu ja piilus Ong Keng Seni poole. Ikka see naeratus. Tadashi püüdis juhataja näost mingitki reaktsiooni välja lugeda aga peale iseenda peegelpildi tolle päikeseprillidel ei leidnud ta seal midagi inimlikku. Juhataja oli täiesti budastunud. "Vahva," ütles Ong Keng Sen lõpuks "nüüd hakkame tantsima!" ja pöördus siis jaapanlase poole: "Tead, Tadashi, seal üleval oli üks video, kus mängis vali muusika ja auto sõitis kiiresti. See oli päris lõbus, just selline värk mis sulle meeldiks". Tadashi pomises midagi jaapani keeles ja istus maha. Juhataja hõljus DJ-puldi juurde (tema nahkkostüüm krudises iga liigutuse juures) ning teatas läbi mikrofoni "Ja nüüd hakkavad kõik chattima ja saavad omavahel tuttavaks!"
Ja kõik said omavahel tuttavaks ja lahkusid sõpradena, leedukas Thomas isegi nuttis bussijaamas.