TRUU KAASLANE HERBERT

Käisin üleeile tehaseruume vaatamas. Kohtumine oli konstruktiivne. Valvuriga koos tehasest välajudes jäin vaatama ühte mürakat tellist. Tellisesse oli pressitud nimi - Herbert Lauderberg. Vau, mõtlesin - milline autoripositsioneering, pole see tellisetegemine midagi anonüümne looming, vastupidi, mingi egotrippiv tellisemeister on ennast siin kivisse raiunud, sellistest tellistest maja on ju nagu miljon autogrammi. Võtsin tellise kätte ja tõstsin valvuri näo ette - et näe, selle kivi nimi on Herbert, ütle Herbertile tere. Valvur noogutas, ütles, et see on tema kivi, ta kogub telliseid ja see siin on päris haruldane (mitte nagu Loksa tellised, mida võib igalt poolt leida), ta oli selle kuskilt kaugelt kohale toonud, tal oli neid kaks tükki. Vestlesime natuke tellistest. Asi lõppes sellega, et valvur pakkis tellise kilekotti (läbipaistev, roheka tooniga) ja kinkis pidulikult minule. Tänasin võimalikult vaimustunult ja pressisin kivi enda üleõlakotti. Mõtlesin, et kas peaks hüvastijätuks ütlema "Kivi kotti!", aga siis mõtlesin, et see kinkimise akt oli valvurist ikka nii kena, et las ta siis teeb ise selle kivikotti-nalja ja ma siis naeran tema teravmeelsuse peale.
Aga valvur ütles lihtsalt "Head aega".
Pärast sain linnas MM-ide ja A-ga kokku, jõlkusime ringi, käisime Linnahalli katusel Kalevipoja kuju vaatamas.
Täna reisibüroos passi otsides avastasin, et mul on tellis ikka kotis. Vean seda juba kolmandat päeva endaga kaasa. Püüan nüüd meelde jätta, et võtan kodus Herberti kotist välja.