MAIE
2006 05(?) - 2006 23.06

Viisin Herberti koju. Preili M tuli külla. M läks ära. M lasi kella ja ütles telefoni, et tulgu ma ruttu välja, väljas on imelik kassipoeg. Ohh jah, teadsin mis nüüd tuleb - südamevalu tuleb, kassipoegadega on see ikka nii. Läksin välja. M vehkis kätega ja näitas kangialuse poole. Preili M-i vehkimist märkas möödasõitev vana Opel, peatus M-i juures ja pakkus, et võib keppi teha.
Umbes kuu vanune kassipoeg, silmad mädaga kinnikaetud, rähma ja kirpe täis, tolmune, mingi kleepuva vedelikuga koos, apaatne. Viisime tuppa, siis arsti juurde. Seal puhastati, tehti süsti, anti rohtu, anti lootust, aga mitte väga. Arst hakkas silmi puhastama, sain aru, et ei julge loomale silma vaadata, kartsin et kui laud lahti kistakse, on seal midagi jubedat, verine plöga või tühjad silmakoopad või midagi veel hullemat. Nii jäigi, ma ei mäleta kassi silmi, libisesin neist alati pilguga kiiresti üle, et ei jõuaks fokuseerida. Arst koostas haigekaardi: sünniaeg 2006 mai, emane (tegelikult päris kindlalt sugu määrata ei õnnestunud, sest olevus oli nii paksult väljaheidetega koos). Selle napi info põhjal panime loomakesele sünnikaardi tarvis nimeks Maie. Kuna kirburohtu polnud, tapsme Maiel käsitsi kirpe, Nelikümmend kirpu pidi surema, et üks kass saaks elada. Kliiniku telefon helises pidevalt - ikka aina uued leitud kassipojad oma järjekorda ootamas.
Koduteel põikasime Prismasse. Maie oli lahtises pappkarbis kaasas. (Luuletasin: "karbi peal on BOSS, karbi sees on surm", täitsa nagu fs). Inimesed tulid vastu, märkasid mu käes karvast tompu, naeratasid (ooooi, kooshka), vaatasid möödaminnes vilksti lähemalt ja ei naeratanud enam - tomp oli ebaloomulikult kägaras ja katkutud, nagu katkine mänguasi. Ostsime Prismast kassiliiva ja kassikasti.
Maie suri öösel kell kaks. Kell neli sain ka mina sellest aru. Maie oli külm ja kange, hambad irevil. Istusin, jõin Maiele ostetud piima, hakkasin nutma. Mähkisin Maie roosasse froteerätikusse, asetasin pambu kingakarpi (elegantsete proportsioonidega ja musta värvi, isegi päris pidulik nägi välja), saatsin M-ile sõnumi.
Hommikul tuli M labidaga. Kuna olid pühad ja enamik poode kinni, õnnestus tal hankida ainult suur kollane plastmassist laste liivakastilabidas. Selle labidakesega tuulasime Kadrioru pargi kõrvalistes soppides tükk aega pargimuru segamini, enne kui endale tunnistasime, et puujuurte vastu plastmassiga ei saa. Siis meenus preili M-ile, et KUMU ees oli äsja kaevetöid tehtud ja seal on seega pinnas läbihekseldatud. Läksime sinna, üleskaevatud platsike asus otse KUMU sissepääsu kõrval, sellest pidi tulema vist mingi dekoratiivne lilleklump. Lõime kollase labida maasse, kaevasime, M kraapis küüntega kive välja nii et maniküür lendas. Inimesed jalutasid mööda, piilusid, aga keegi õiendama või ära ajama ei tulnud. Lõpuks õnnestus piisavalt palju pinnast välja koukida ja me saime Maie mulda sängitada.
Siis helistati M-ile ja päriti, et kas ja millal me ükskord jaanitulele jõuame, et nemad ei jaksa enam oodata, tahavad juba jooma hakata. M (murtud küüntega) kuulas kulm kortsus ja prahvats siis telefoni, et ta matab praegu oma kassi. Ja kui nad tahavad, võivad nad ilma temata jooma hakata, tal pole nagunii peotuju, sest kass on nagu perekonnaliige. Seepeale tuldi meile ilusti autoga järgi, sest inimesi ei tohi mures üksi jätta, eriti jaanipäeval, mil nagunii pooled ennast ära tapavad, sest neid ei kutsutud peole.