Tulgu Kuningriik

Vastavalt muutunud maailmamajandussituatsioonile profileerun ümber akadeemikuks. Kuna paar aastat tagasi ilmutas lähenev maailmamajanduskriis ennast mulle unenäos, siis alustasin ümberorienteerumist kapitalismilt kultuurkapitalismile tegelikult juba aegsasti. Ja nüüd, kus kriis on käes, olen ma valmistunud. Nüüdseks olen jõudnud omadega sinnamaale, et hakkan sisenema järgmisesse faasi - ma loobun palgatööst. Zen-kapitalistlikust vaatepunktist tähendab see, et avan töö ja tasu vahelise suhte vabaks tõlgendamiseks ning muudan sellega enda tehtava töö hindamatuks. 

Peale selle vahetan ma Vabariigi Kuningriigi vastu.


Ministeeriumi suures saalis antakse üle Underi stipendium. Kultuuriminister ütleb: "Palju õnne Kunderi stipendiumi saamise puhul!"
See on ministri poolt huvitav teemaarendus. Mõtlen, millele või kellele ta selle sõnademänguga viitab? Ma oletan, et see on jada, kus on antud algus, mille põhjal tuleb tuletada õige vastus:
Under -> Kunder -> ........

Lahendan jada. Muidugi viitab minister Gert Kanterile.
Under -> Kunder -> Kanter

Ministri käepigistus on soe. Ka direktori käepigistus on soe. Direktor annab mulle Eesti Kunstimuuseumi kuldkaardi. Mina annan allkirja. Juhataja kohusetäitja annab mulle roosi.

Niisiis, on mul nüüd Kuningriiki minekuks kaasa antud kolm maagilist eset - raha, roos ja kuldkaart.
Roos närtsib, see läheb esimesena. Raha saab ka mingi aja pärast otsa, kusjuures, ma arvan, et palju kiiremini kui ma arvan. Kuldkaart aga jääb. Sellel kaardil on minu nimi ja see kaart kaotab kehtivuse siis kui mina suren. See kaart tagab mulle elu lõpuni tasuta sissepääsu kõigisse eesti Kunstimuuseumi filiaalidesse ja ükski piletimüüja ei tohi mind takistada ega ükski saalivalvur mulle hõlma hakata. See on väga praktiline, sest nüüd, kus ma Vabariigist lahkun ja Kuningriiki elama asun, nüüd kui ma oma korteri ära annan (penthouse kesklinnas, kõigi mugavustega, eriplaneering läbi kahe korruse, vaade pargile), siis tegelikult ju ei jäägi mulle enam kodu ega kohta, kuhu tagasi tulla. Niiet, võibolla siis, kui väga on vaja kodumaad väisata, võibolla siis ma võtangi oma kuldkaardi välja ja ööbin näiteks Adamson-Ericu majamuuseumis. Või Niguliste kirikus.


Järgmisel päeval tegelen kapitalitehingutega. Ministeerium konverteerib minu sümboolse ja kultuurilise kapitali ümber virtuaalseks rahaks ning see lähetatakse elektrooniliselt minu kontole, mille avasin pangas, mida enam ei ole.
Lasen kadunud Hanasapangal kogu konto üle viia Briti korrespondentspanka ning muuta arveldus naelapõhiseks. Loogika on selles, et kuigi hetkel pole võimalik ennustada ei seda, kas kroon devalveeritakse või mitte, ei seda, kas Swedbank peab vastu või mitte, ega ka seda, kas brittide drastilised sammud oma majanduse ergutamiseks osutuvad geniaalseteks või katastroofilisteks. Võiks öelda, et kõigi kolme puhul on võimalused fifty-fifty. Ja panustades briti rahandusele, jääbki võimaluseks võita või kaotada 50-50. Kuid, hoides krooni-arvet Rootsi pangas, liidab see kaks riskitegurit - Eesti panga ja Rootsi Swedbanki - ning tõenäosusteooriat rakendades jääb võidushansiks sel juhul 33% ning kaotuse omaks 66%. Seega, praeguses finantssituatsioonis on kõige mõistlikum konverteerida oma kultuuriline kapital briti naelteks. Seda enam, et naela vahetuskurss on praegu erakordselt soodne.

-----------

Õhtul vaatan youtubest klippi, kus esineb erakorralise avaldusega Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.
President ütleb, et meie pole süüdi. President lahkub ja kaadri täidab Apple korporatsiooni logo. Klipi lõpetuseks näidatakse veel Vene tsaari suvilat - seal elabki nüüd meie president. Jah, suvilarajoonides ikka juhtub, et talvel, külmal ajal, kui pererahvas tagasi linna kolinud, et siis murravad asotsiaalid mõnda suvemajja sisse ja sätivad ennast sinna mõneks ajaks elama. Ega see kena tegu ei ole, aga parem ikka kui surnuks külmuda. Küllap, kui seda kaadrit Kadrioru lossist hoolega vaadata, siis leiaks sealt üles selle katkise aknaruudu, selle koha, kustkaudu sisse on mindud.