Muljeid konverentsilt

Konverents oli mõõdukalt ebahuvitav. Tegelikult oli probleem muidugi peamiselt sdelles, et nemad rääkisid ja mina kuulasin. Mulle meeldib vastupidi. Nihelesin. Mõtlesin, kas oleks kuidagi, viisakalt ja tagasihoidlikult võimalik juhtida tähelepanu oma tagasihoidlikule isikule. Ettekandeseeria lõpetas James, kes tegi presentatsiooni oma iidolitest – mingid britid 60test. Kes olid ühtaegu suurepärased disainerid ja suurepärased kunstnikud. Ja lisaks sellele ka kommertslikult edukad disainerid, kes töötasid koos suurte korporatiivklientidega. James lõpetas oma ettekande nukra tõdemusega, et sellised titaanid jäävad minevikku, tänapäeval pole midagi niisugust võimalik. Võitlesin sooviga hüpata püsti ja rebida särk rinnalt lõhki. Paljastamaks hunti lambanahas. Surusin selle tungi alla.

Konverentsi kõige harivam osa oli tagasiteel lennukis loetud ajakirja Time restoraniarvustus. Nimelt, seoses majanduslangusega on uus trend restoranibisnesis, et meisterkokad töötavad oma kodus ja pakuvad külastajatele hõrgutisi oma köögis. Pärast pesevad nõud ise ära. See annab vahetuma kontakti publikuga, vaba suhtlus, meisterkokk loivab ringi dressipükstes ja kuulab Slayerit ning küpsetab ainult seda, milleks parasjagu tuju on või mida külmkapist leidub. Kuid see ei ole kaugeltki piir. Publikuga on võimalik saavutada veelgi vahetum kontakt. Grupp radikaalseid meisterkokkasid on otsustanud loobuda restoraniseinte steriilsest vaikusest ning on suunanud oma tegevuse otse tänavale. Sinna, kus elu tegelikult käib. Need kokandusgurud liiguvad riingi treileritega ning pakuvad tippklassi delikatesse möödujatele otse autoknast.

Kuid tõeline ilmutus peitis ennast Time trendirubriigis. Siit see tuleb: Karl Lagerfeldi jakk, mis on valmistatud LEHTKULLAGA KAETUD KARUSNAHAST! Ma ei liialda, kui ütlen, et see jakk on valgustuslik - just siis kui lootus oli kadunud, just siis kui tundus, et me peame hakkama käituma mõistlikult, säästma ressursse, taaskäitlema ja elama planeediga käsikäes. Siis, sellel inimkonna kõige pimedamal tunnil tõusis püsti Karl Lagerfeld ja näitas, kes on looduse kroon. Screw the economic depression! Screw the environmentalists! Jah, kallid kadumisohus loomad, kui te juba arvasite et head ajad on tulekul, kui te arvasite, et te olete nüüd inimeste sõbrad, et teist tegelikult hoolitakse ja et kõigile hullult läheb korda pandakarude suguelu, siis eiei, vara rõõmustasite, kiisukesed-kutsukesed. Jajah, teie kuldaeg tuleb. Aga hoopis teistmoodi kui teie lootsite, oi jaa, see tuleb, aga mitte nii nagu teile meeldiks. Lugege, hülgepojad, ajkirja Time ja värisege. Sest teie tunnike on lähedal. Inimkond pole oma viimast sõna veel öelnud. Käes on sügistalvine hooaeg! Ja need vähesed loomakesed, kellel õnnestub see üle elada, need teadku, et pärast sügistalve tuleb ka kevadsuvi. Ja kevadsuvised trendid on juba hoopis teisest mastist. Need on hoopis teised trendid, need on sellised trendid, mida teie teada ei taha, oioi, see on kollektsioon, mida te uneski ei julge näha. Ütleme nii - kevadsuvel lähevad ka koerad ja kassid loosi.

Muide, on olemas vähepopulaarne evolutsiooniteooria, mille järgi evolutsioon toimib vastassuunas. Õigemini on see regressiooniteooria. Selle järgi on kogu fauna mitmekesisus tingitud inimkonna mandumisest. Selle järgi on loomad allakäinud inimesed. Nagu ütlesin, pole see teooria eriti populaarne, kuid faktid räägivad iseenda eest. Võtame näiteks karu – tugev küll, aga rumal. Rääkida ei ole temaga millestki. Umbes nagu karvane Värnik. Vihmauss on muidugi äärmuslik näide – ühtaegu selgrootu ja rumal. Loll, oled vihmauss, loll! Ja nõrk oled sa ka!

PS: vaalad on paksud.