Minu nimi on Nipitiri

Istume Tallinna lennujaamas lennukis, ilm on ilus, vaatame aknast välja, vaade on iseenesest kena - puud, pilved, asfalt, aegajalt mõned lennujaamatöötajad - aga veidi ükslune. Ja nii juba ligi tund aega, lennuk ei stardi miskipärast. Erilist paanikat ka pole, lihtsalt stjuardessid lappavad koos jaamatöötajatega pabereid ja arvutavad midagi. Ma olen liiga väsinud et hoolida, mul pole ka kuhug kiiret. Seisak kestab, lennukikapten esinneb viisaka vabandusega ning selgitab probleemi - nimelt on juhtunud täiesti kummaline situatsioon, kus reisijate nimekiri ning müüdud piletite hulk ei klapi, kuigi eraldi võttes on kõik nimekirjas olevad reisijad lennukis ning samuti on lennukisse sisenenud täpselt niipalju reisijaid, kuipalju oli müüdud pileteid. "We have a really strange situation here," nendib kapten.
Mõnda aega lapatakse pabereid edasi, see ei lahenda midagi. Ametnikud on siiralt hämmingus. Eraldi on kõik tõene, kokku aga tuleb vale summa. Kaks pluss kaks on kolm. Ja nii on, arvuta palju tahad. Tegemist tundub olevat mingi loogikaparadoksiga. Mind see eriti ei loksuta, minu jaoks on see, et sada tonni rauda õhus lendab, ka piisavalt ebloogiline. Aga kaptenil läheb juhe kokku ja ta kutsub kohale konvoi. Turvatöötaja hakkab liikuma läbi lennuki, korjates ära reisijate passe. Jõuab minu ees oleva meheni, võtab tolle passi, viskab loiult pilgu sisse, liigub minu juurde, võtab mu passi, viskab sellesse pilgu, jääb seisma, viipab teistele, hakkab õnnelikult naerma. Trikk on läbi nähtud - ühes lennukis viibis korraga ja üksteise järel kaks samanimelist inimest. Minu nimi minu eest on lõbus suur mees, värdjaliku soenguga, ta vahendab UKsse Vene prostituute.

ETVs on CD valmis ja ootab. Erinevatel põhjustel ei jõudnud ma sellele kohe järele minna ja nii see jäi mitmeks nädalaks, meenudes ja ununedes. Lõpuks sattusin telemajja, sobrasin valvelaua ja valvelauaümbruse läbi, kuid oma DVDd ei leidnud. Küsisin lõpuks valvuridantelt. Et minu nimele peaks siin CD olema, ütlen nime. Tädi suu hakkab ärevalt liikuma, korraks on isegi keeleotsa näha. "Ah teie see oletegi!," rõõmustab valvur. "Jaaajaahh, seda teie plaati meil siin küll enam pole. Me ei saanud seda oma majas hoida. Meil siin töötab ka üks sama nimega mees. IT-osakonnas." Ja too mees võttis hommikul valvelauast selle CD, sest tema nimi oli suurelt peal, trampis üles oma kabinetti, võttis paki lahti, pani DVD sisse, sai aru et see pole talle, tõi CD alla tagasi, valvur pakkis CD uuesti ära, kirjutas peale minu nime ja siis tuli mõni teine töötaja, võttis koos oma asjadega valvelauast kaasa ka oma kollegi nimega CD, viis selle üles ja pani minunimelise mehe lauale. Ja nii see muudkui käis. Trepist üles ja trepist alla. "Siis me otsustasime selle DVD majast välja viia.".
Saan inimese kontakti, kes segadust külvavat DVDd oma kodus hoiab. Too on puhkusel. Lubab jätta CD valvelauda kui tagasi tuleb. Lepime aja kokku. Unustan ära. Täna saan ETVst karmi meili, kus öeldakse, et mul oleks aeg enda lubadusi täitma hakata ja see DVD nende majast ära viia. Lisaks saan teada, et ETV valvurite jaoks olen ma juba naljanumber ja et nad peavad DVDd kogu aeg kaitsma oma minunimelise töötaja eest.

Ja siis veel see asi, et minu Elioni arved maksab kinni minunimeline rokkmuusik ansamblist Id Rev.