Seda Piret ei mäleta

Hakkasime Linnagaleriis tänaseks lõpetama, tegime ukse ees aega parajaks. Meie juurde hiilis mingi vanem mees veidras punases ülikonnas, ta tiirutas meie ümber, otsis silmsidet. Hängis enne ka, kunstinäituste avamisel on seda tüüpi üksikud vanemad mehed tavaline asi, noored kunstitüdrukud on ju ilusad. Ja piisavalt vabameelsed ning halastavad, et ei aja vanainimest kohe ära. Mees pilgutas silma ja ütles „Jah-jah, ekstaole“. Noogutasin talle ka. Jah, tüüpiline näitusepervar, tahab kindlasti oma elust rääkida. Mees astus ligemale ja tõmbas pintsakupõuest välja uskumatult stiilse kollase taskuraadio „Elektronika“. Selle peale oli kleebitud Piret Järvise pilt. „See on minu Piret,“ ütles mees. „Jooksis palajajalu ringi, muru sees, ise oli selline hästi pisike ja armas. Paljajalu.“ Mees vaatas hellalt kulunud kleepekat, kortsud tema näos värlesid tundeliselt. „Siis ta veel kuulus polnud. Ta ju oli siis alles pooleteistaastane. Heheh. Kus ta siis nii noorelt kuulus olla sai. Aga onju ilus tüdruk?“ Ütlesin, et on küll ilus tüdruk. „Aga mis sa arvad, kas pooleteistaastane inimene mäletab mind? Ta ei ole mind kakskümmend aastat näinud. Ega ta ei mäleta vist? Või mäletab?“ Ütlesin, et ma arvan, et ei mäleta. „Ega ta mäleta jah,“ ohkas mees, ta oli nukker, ta oli vana, ta oli mängust väljas. Mul oli temast kahju. „Minu Piret mind ei mäleta.“ Siis elavnes mees uuesti, tõmbas taskuraadio jälle välja ja libistas pöidlaga üle Pireti näo: „Vaata, Piret on kummaline tüdruk. Tal on selline kummaline ümmargune nägu, nagu ta oleks paksuke. Aga ta ei ole.“ Mees pööras minu poole: „Aga mis sina arvad, kas pooleteistaastane inimene mäletab mind?“ Ei, ütlesin. „Aga kui vanalt inimene mäletab? Kolmeaastaselt? Kas sina mäletad midagi, kui sa olid kolmeaastane?“ Mõtlesin natuke, vist jah. Ma mäletan oma vanaisa hiiglaslikke jalgu, mis kõrgusid taeva poole. „Minu Piret mind ei mäleta." Jah, see mees oli tulnud kõigepealt liiga vara ja nüüd oli juba liiga hilja. "Istus mul süles. Aga ta pole tegelikult minu Piret. Tema isa töötas koos minuga samas tehases. Me elasime kõrvalmajades. Aga Piretile meeldis minu süles istuda.“ Mees hakkas itsitama ja pilgutas mulle uuesti silma „Ma olen kõigile juba mitu aastat rääkinud et ta on minu tütar.“ Tema ilme oli korraks kaval ja siis muutus ta nägu jälle uskumatult, hingekriipivalt kurvaks. „Aga mis sa arvad, kas pooleteistaastane inimene mäletab mind? Ega vist.“ Ja siis jälle kaval ilme. „Aga ta teab, et ma tulen, ma olen juba kõvasti reklaami teinud. Sõnum on teele läinud. Tead sa, siin oli ju pensionäride meeleavaldus, seisid seal linnavalitsuse ees, sildid käes. Kaamerad olid kohal ja puha. Ma siis hüppasin nende pensionäride etteotsa, mind filmiti kõvasti, nad arvasid et ma ka protestin. Küsisid mult arvamust. Ja mina rääkisin kiiresti-kiiresti kaamerasse kogu oma jutu ära. Et ta on minu tütar. Ja need teised tolad seal taga seisid oma siltidega ja hüüdsid, et õige. Hehheh.“ Minu meelest oli see päris kaval, ütlesin, et see oli päris kaval. Mees noogutas rõõmsalt. „Ja tead, Piret tuleb ju varsti siia. Sest Lenna ju tuleb, tal on ju see kontsert koos nende.....eeee..teistega. Ja kui Lenna esineb, eks siis Piret tuleb ju ikka teda kuulama. Onju?“ Noogutasin. Miks ta ei peaks tulema. „Ja ma tulen siis ka. Piret ju juba teab et ma tulen, ta kindlasti nägi mind televiisoris. Aga mis sa arvad, kas pooleteistaastane inimene mäletab mind?" Ei. "Ei, ma tean, Piret on ju nüüd abielus. Aga ma võiksin tema lapsi hoida.“ Minugipoolest, arvasin. „Aga mis sa arvad, kas pooleteistaastane inimene mäletab? Ega vist ei mäleta?“ Ütlesin, et hakkan nüüd minema. „Jah-jah, ekstaole“ ütles mees. „Aga tead, sa oled ainus inimene, kes minuga täna viiskalt rääkinud on. Ainus inimene. Aitähh sulle. Ma soovin et sul läheks kõik hästi.“ Soovisin talle ka kõike paremat.