Kilingi-Nõmme on Eesti kõige pikem küla.
Teel lauluplatsilt kultuurimajja kaotasin ma sõbrad, magamiskoti, auto, telgikoha ja pudeli Jägermeistrit. Aga ma ei muretsenud, sisetunne ütles, et ma saan ka üksi hakkama. Kultuurimajas asusin sõbrunema, sõbrunemiste käigus vihjasin sellele, et mul pole kuskil ööbida. Tasapisi kogunes mulle väike hulk uusi tuttavaid, kes põhimõtteliselt olid nõus minuga telki jagama. Tundus, et mul on piisavalt variante ja ma ei pea muretsema.
Viie tunni pärast keeras DJ muusika kinni ja ma vedelesin kultuurimaja ees asfaldil, lisaks minule vedelesid seal veel psühholoog, sotsiopaat, massöör, Tannu, kaks juristi ja endine Noku ettekandja. Raha oli otsas, krediitkaart kinni, juurdelaenatud raha otsas, telefon tühi, magamiskotid kinni ja telgid täis, aga ma ei tundnud muret. Näiteks Tannu oli ära kaotanud mobiiltelefoni aga see-eest leidis ta oma varrukast kaks mütsi. Tannu tuikus ja temast õhkus pahelisust. Ta vaatas mind kavala ilmel. "Tahad juua," küsis ta ja ulatas mulle pudeli: "see on sulle". Tannu hääletoonis oli mingi tagamõte. Minugipoolest, inimesel on õigus rääkida sellise hääletooniga nagu ta ise tahab. Lasin tal endale välja teha. Tannu oli väga hoolitsev, see sobis mulle, las hoolitseb, mulle meeldib kui minu eest hoolitsetakse. Ja ta naeris minu naljade peale, see oli ka hea. Arutasime, kuidas Kilingi-Nõmmelt minema pääseda. Käisin välja idee minna jala Pärnusse - 30 kilti, kuue tunniga käib ära. Tannu arvas, et see on mul hea mõte ja pakkus konjakit.
Jätsime ülejäänud seltskonnaga hüvasti ja asusime teele. Olime kõndinud umbes sada meetrit, kui Tannu ütles: "Oota," ja jooksis üle tee asuvasse majja. Mõne aja pärast tuli ta sealt välja, kaasas seljakott. Püüdsin tõstetada küsimust, et kuna ta nähtavasti tunneb selles majas kedagi, siis kas äkki saaks hoopis seal hommikuni bussi oodata, aga Tannu ainult naeratas salapäraselt ja astus edasi. Tema ilmest oli näha, et tal on selle pärnusseminekuga mingi salaplaan. Väga hea, mõtlesin, sest mul endal polnud mingit plaani. Kõndisime mööda Kilingi-Nõmmet Pärnu poole. Kui olime jõudnud Kilingi-Nõmme kaupluseni, olin kõndimisest juba üsna tüdinud ja avaldasin kahtlust, et äkki on Pärnu ikka liiga kaugel. Tannu arvas, et alustatud teekond tuleks lõpuni käia. Ülejäänud seltskond Kultuurimaja eest oli asunud samuti liikuma ja hakkas meile järele jõudma. Läksime edasi. Olime just möödumas Kilingi-Nõmme bussijaamast, kui sinna keeras suur valge PÄRNU buss. "Pakaaaa, luuserid" kisasin tagpool kakerdavale seltskonnale ja jooksin bussi poole, Tannu venis mõnevõrra vastumeelselt järele. Astusin bussi ja uurisin, palju pilet maksab. Pilet maksis 30 krooni, mul oli rahakotis 50 Nepaali ruupiat ja käibelt kõrvaldatud ühekroonine. Astusin bussist välja, buss sõitis minema. Vaatasin, kuidas nurga tagant välja ilmunud Kultuurimaja seltskond lahkuvale bussile lehvitab. Pikalt lehvitasid, ilus oli vaadata. Bussijaama baarist astus välja Tannu, käes uus pudel. "See on sulle." Ütlesin: "Aitäh". Küsisin Tannult, et kas tal kaardi peal raha on, tal oli. Arvasin, et ta võiks raha välja võtta. Tannu läks raha välja võtma, mina läksin Kultuurimaja omi oma jatkuva kohalolekuga üllatama.
Tuli järgmine buss, Tannu ostis piletid, ronisime peale. Bussis tahtis Tannu nagu millestki rääkida, aga ma olin liiga väsinud, et sellesse süübida. Tannu pani oma käe mulle põlvele ja piidles mind läbi päikeseprillide. Jumala eest, kui mu põlv talle rõõmu pakub. Hakkasime Pärnusse jõudma, kui Tannu võttis mul õrnalt käest kinni. Tõstsin ta käe ära ja ütlesin, et olen hetero ja konservatiiv. Tannu noogutas ja koukis kotist välja mp3mängija. Buss sõitis jaama sisse, juhtisin Tannu tähelepanu sellele, et me oleme nüüd kohal, aga ta oli sulgunud muusikasse ning ilmselgelt kaotanud Pärnu vastu igasuguse huvi. Jätsin ta bussi ja astusin ise maha. Nüüd oli veel vaja helistada.
Varahommikune linn oli inimtühi, ainult üksik tütarlaps seisis peatuses. Vaatasin ringi, kedagi rohkem polnud, ja astusin siis tütarlapse juurde. Küsisin telefoni. Ta andis. Tänasin ja valisin numbri. Tütarlapsele jõudis kohale, et just äsja ei röövitud talt mobiiltelefoni ning ta nõudis pahaselt, et mis öine helistamine see olgu. "Vabandust. Mul on tarvis oma tüdruk kätte saada. Ta ei tea et ma tulin." "Aaaa," heldis tütarlaps. Telefonist hakkas kostma itsitamist, tõstsin telefoni:
"Jah, halloo, mina olen, siin, jah, Pärnus, tulin, mis kuradi soome sportlased, kus sa oled, kuskohas see on, okei, ma tulen sinna."
Pöördusin tagasi tütarlapse poole: "Kuskohas on staadion?" Ta juhatas. Hakkasin jooksma.