kajakate sõber

Maja kõrval seisab jupp tulemüüri. See on kuskil kolme meetri kõrgune, jookseb L-tähe kujuliselt ja lõpeb umbes meeter enne minu akent. Müür on ülevalt tasane, v.a. üks lõhe, mis eraldas ülejäänud müüripealsest ühe väikse jupi.

Müürile tekkis kajakapesa. Hullud, õu on kasse täis. Iga kord kui ma aknast välja vaatasin, nägin kõigepealt seda pesa, kolm sinist muna sees. Üks, kaks, kolm. Mul tekkis harjumus käia neid akna juures üle lugemas.

Igal suvel sünnitab maja räpane sisehoov mingeid loomi, harilikult on need poolsurnud kassipojad. Nüüd koorusid kajakatibud. Üks, kaks, kolm.

Paar nädalat läks rahulikult. Siis järsku oli kolmas tibu kadunud. Täpsemal vaatlusel leidsin kolmanda üles, ta oli rännanud pesast eemale, ukerdanud kuidagi üle müüriprao, ega osanud enam tagasi pesa juurde tulla. Istus hüljatult väiksel eraldatud müürijupil, vanemad talle sinna süüa ei toonud, kuigi ta oli pesast ainult mõne meetri kaugusel ja häälitses meeleheitlikult. Vanalinnud tõid toitu konstantselt ühte punkti ja kõik. Kolm päeva ootasin, et ta leiaks ise viisi tagasi pessa minna. Siis võtsin asja käsile. Ma põhimõtteliselt polnud nõus, et looduslik valik toimiks printsiibil, et hukka saavad kõige julgemad ja uudishimulikumad. Kõigepealt uurisin wikipediat kajakate kohta. Tuvastasin eluka hõbekajakaks. Siis helistasin Loomakaitsesse ja küsisin, mida teha, nad ütlesid tüdinult et ma võin kõike teha, ainult kindad pangu kätte. Panin kindad kätte, tugevast riidest jaki selga, kõrvalmaja sisehoovist leidsin redelijupi. Toetasin selle müüri najale, võtsin maast kaenlasse ühe vedeleva telliskvi ja pusisin mööda redelit ülespoole. Toppisin tellise müürilõhesse, ronisin alla uue järele. "Kas te olete kajakate sõber?!" Vaatasin üles, mulle vaatas ümberringi akendest vastu hulk kortsus naisenägusid. "Kas te olete kajakate sõber?" see oli kolmanda korruse endine priimabaleriin. "Jah." hõikasin vastuseks. Pead üleval arutasid olukorda, siis kuulutas priimabaleriin: "See väike lind on siin kolm päeva olnud, ema teda ei toida. Noormees, te peate selle lõhe täis laduma, siis ta pääseb üle" "Jah, seda ma praegu teengi." Võtsin uue kivi kaenlasse ja vinnasin ennast redelile tagasi. Üleval jätkus vestlus: "See on meil allkorruse noormees. Ta on vasakukäeline." Ladusin müürivahe kive täis, viisin redeli ära, läksin tuppa. Mõne aja pärast vaatasin välja - üks, kaks, kaks ja pool - kolmas kajakapoeg oli teistest kasvus märgatavalt maha jäänud.

Üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm.

Üks, kaks. Mõtlesin, et teen hoovile tiiru peale. Maja taga parklas seisis hallis ülikonnas keskealine mees. Ta oli seljaga minu poole ja vaatas müüri. Läksin lähemale. "Te tulite selle linnu pärast?" küsis ta minu poole pööramata. "Jah". "Ta on seal." "Ma tulin oma auto juurde," jätkas mees "tahtsin tööle minna, aga siis ma nägin et seal on see lind." Läksin tagasi tuppa, panin jaki selga, võtsin kindad, võtsin sisehoovi võtmed, tõin kõrvalmaja hoovist redeli, avasin sisehoovi, lükkasin redeli paika. Siis läksin maja taha tagasi. Mees seisis endisel kohal. Ajasin kajakapoja nurka ja võtsin tal siis ümbert kinni. Ta siputas ennast lahti, suur tugev peletis, juba peaagu kanasuurune. Ajasin ta uuesti nurka ja sain seekord parema haarde. Mul hakkas tekkima kogemus. Kriiskav elajas käte vahel, kõndisin ümber nurga, mööda tänavat ja pöörasin siis kangi alt sisehoovi. Vastutulevad inimesed püüdsid mulle mitte tähelepanu pöörata, autoparkla mees kõndis minu kannul. Ronisn kajakas kaenlas redelist üles, upitasin linnu müüri peale ja ronisin alla. "Mina jään veel siia," ütles mees "ma ootan et ema tuleks teda toitma. See võib olla imeline vaatepilt." Viisin redeli ära ja läksin tööle.

Tõstsin kajakapoja pessa tagasi.

Tõstsin kajakapoja pessa tagasi.
Eristan lihtsamaid signaale. Peamised, mis mind puudutavad - hoiatushäälitsused jagunevad neil kolme raskusastmesse. Otse enda ette kajakas ei näe.

Tõstsin kajakapoja pessa tagasi.

Kajakadpojad hüplesid ja rapsisid oma tiivajuppidega, pesast väljakukkumised sagenesid. Minust oli saanud juba täielik ekspert, aga ka nemad õppisid ja kasvasid. Aina raskem oli neid kinnivõtmiseks nurka ajada, nad olid õppinud nurki vältima. Tõstsin kajakapoja pessa tagasi.

Ebaõnnestunud üritus haarata kinni kajakapojast, ta paterdas röökides ja tiibadega vehkides piki Kentmani tänavat, möödus Ameerika saatkonnast ja pööras siis Kaukast alla. Läksin järgi. Hakkasin teda vaikselt Kentmani tänavale tagasi ajama. Astusin aeglaselt tema poole ja tema paterdas aeglaselt eest ära. Jalutasime niimoodi saatkonna eest uuesti läbi, juhtisin kajaka autode eest kõrvale, vastutulijad jälgisid meid huviga, üks laps hakkas oma vanematelt nõudma, et tema tahab ka endale kajakat. Harju maakohtu juures ajasin linnu nurka ja sain tal ümbert kinni. Redel juba ootas.

Nägin unes, et allakukkunud kajakapoeg hakkas minuga rääkima. Märkasin üllatuseks, et ta on oma nooruse kohta väga klaari mõtlemisega ja elukogenud - tõenäoliselt tulenes see liigimälust. Tegelikult polnud kajakapoeg tema kohta õige sõna, sest ta rääkis naisehäälega. Hääl oli sügav ja tark, sensuaalne, kuid mitte edvistav. Meil tekkis suhe, me elasime koos. Paraku oli tema tiib saanud pesast kukkudes viga ning sellest tekkis infektsioon, tema tervis halvenes. Ta oli juba väga haige, hoidsin teda pesukausis. Mõtlesin, et peaksin tal kael kahekorra keerama, et lühendada tema piinu. Ta teadis, et ta sureb nagunii ja suhtus sellesse rahulikult. Enne surma rääkis ta mulle elutõdesid ja jagas näpunäiteid edasiseks.

Kreatiivmootori plaadiesitlus, jõudsin koju kell 5 30. Üks, kaks. Panin jaki selga, võtsin kindad, võtsin sisehoovi võtmed, tõin kõrvalmaja hoovist redeli, avasin sisehoovi, lükkasin redeli paika, püüdsin kajakapoja kinni ja tõstsin pessa tagasi. Üks, kaks, kolm. Kell 8 polnud ma ikka veel magama jäänud ja vaatasin aknast välja. Üks, kaks. Ma olen nad ära hellitanud. Aga olgu. Panin jaki selga, võtsin kindad, võtsin sisehoovi võtmed, tõin kõrvalmaja hoovist redeli, avasin sisehoovi, lükkasin redeli paika. Kajakpoeg oli siinsamas. Hakkasin vaikselt tema poole nihkuma. Kajakapoeg lendas minema. Esimese hooga tahtsin talle järele joosta, ta nurka ajada, kinni püüda ja pessa tagasi toppida. Viisin redeli tagasi ja läksin väljamagama.